Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft‘i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀

Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂

Perverdid

Priit tuli eile õhtul minu juurde ja küsis nii ääri-veeri, et .. “emme, kas pervert on ilus sõna?” Mul oli selle peale muidugi suu korralikult vett täis ja esimese hooga ei osanud midagi põhjapanevat öelda.

“Pervet? Nagu.. kus sa seda kuulsid? Ei, ma arvan, et see on pigem selline sõna, mida ei ole vaja kasutada,” üritasin selgitada ja samal ajal küsimuse tagamaid välja uurida.

“Aga mida see tähendab? PERVERT?” oli Priit järjekindel. “No mis ta tähendab-mis ta tähendab? Mm.. kusjuures seda on väga keeruline seletada. See on nagu mingi.. imelik inimene, kellele meeldivad imelikud asjad?” üritasin olla võimalikult selgitav, samas võimalikult üldsõnaliseks jäädes. Kiire pilk Marko poole – ei, sealt ei tulnud ka mingit tuge ega selgitust, pigem kergelt parastav muie, et ma sellise supi sees olin.

“No aga kus sa seda sõna siis kuulsid, äkki see aitab paremini aru saada ja seletada,” üritasin veelkord teemasse minna, endal juba väike mure tekkimas, et kust ja mis põhjusel selline sõna ja huvi täpselt välja kargas. Priit siis lõpuks halastas ja seletas väga aeglaselt ja rahulikult, justkui mul oleks arusaamisega probleeme 😀 “Noh, alati kui me kehalisest kasvatusest tuleme, 4.klassil lõppeb samal ajal kehaline ja nad tulevad samal ajal, siis nad alati hüüavad meile “Perverdid!””

Sorri, aga selle peale ma purskasin täiega naerma ja kinnitasin käsi südamel, et kindlasti ei ole nad – esimese klassi poisid – perverdid ja kindlasti ei tea need neljandikud ise ka, mida see sõna tähendab. Priidul tundus ka kergem hakkavat. Jess, ei olegi pervert! 😀

Vanasti

Mul on tunne, et minust saab vanast peast targutaja vanamutt, kes koguaeg ähvardab nende asjadega, mis vanasti olid. Miks? Sest et ma teen seda juba praegu. Osalt sellepärast, et lastele kuidagi sisendada seda, kui hea elu neil ikkagi täna on. Ja osalt ka sellepärast, et nad natuke oma tegude ja tagajärgede üle mõtleksid. Mõningad näited:

Episood 1: Poisid on minuga tööl kaasas ja üritavad teisest monitorist youtube‘i vahendusel multikaid vaadata. Ruuben kipub oma tooliga mind laua tagant välja trügima.

Mina: Kas sa tead, Ruuben, et VANASTI lapsed ei saanudki enne istuda, kui nad polnud ise endale tooli valmis nikerdanud?!

Priit: :O

Ruuben: Hea siis, et praegu vanasti ei ole!


Episood 2: Sõidame Lätist tagasi ja auto tagaistmel kisub aeg-ajalt rüsinaks. Ruuben väljendab oma pahameelt ja väsimust sellega, et togib vanemat venda aeg-ajalt rusikatega. Mul on lõpuks sellest juba tõsine siiber.

Mina: Ruuben, kas sa tead, et VANASTI raiuti neil pahadel inimestel käed otsast ära, kes teisi inimesi lõid.

Ruuben: Kas päriselt? :O

Mina: Päriselt. Sul poleks praeguseks ei käsi, jalgu ega midagi enam alles.

Ja mõnda aega on tagaistmel vaikus.


Episood 3: Oleme poistega minu vanemate juures ja neil on seinal veel nuppudega “lauatelefon”. Priit ja Ruuben ei suuda kumbki seda kunagi ära imestada.

Priit: Misasi see on?

Vanaisa: See on telefon.

Priit: Mismoodi???

Vanaisa: VANASTI olid telefonidel nupud, veel rohkem VANASTI olid üldsegi kettaga telefonid. (See info läks muidugi nii ulmeks ära, et keegi ei suutnud süveneda)

Priit: Aga kuidas Sa tead, kuhu Sa helistad, kui mitte midagi ei näe?


Kättemaks kogu sellele targutamisele ei lasknud ennast muidugi kaua oodata:

Sõidame taas autoga, raadiost tuleb Laura uus lugu 94-95, mis on päris lahe lugu, eriti see osa refräänist, kus keegi ei laula 😀

Priit: Emme, mis aastal sina sündisid?

Mina: 83

Priit: ÄÄÄ!

Ruuben: VANASTI!!!


Pagan, see oli valus 😀

Mine pekki!

Poistel on kõrvakuulmisega imelikud lood. Kui ma midagi teha palun või millegi tegemist keelan, siis läheb omajagu aega, kuni mu jutt kohale jõuab ja arusaadavaks muutub. Nagu räägiks võõrkeeles. Kui aga keegi kuskil kasvõi sosistab mingi ebatsensuursuse, siis jääb kõrvakuulmist ülegi ning poisid on kohe minu juures õigust nõudmas: on see sõna ropp või mitte?

Olen neile öelnud ka, et kui ma nende sõnavaras midagi ebasündsat kuulen, siis kindlasti korrigeerin. Samas aga ei saa ma olla iga minut, iga päev nende kõrval ja analüüsida, mida sobib öelda ja mida mitte. Soovitasin neil alati ise mõelda, kas kuuldud sõna kõlbab kasutada või mitte ning ka täiskasvanute sõnavarasse tuleb kriitiliselt suhtuda. Ja seda nad nüüd siis suure hoolega teevadki, nii et arutame õhtul kõik kuuldud uudissõnad läbi ja vajadusel laiendame sõnavara 😀 Kui enamik sõnade puhul kaheti mõistmist pole ning isegi iga “pagana” peale kutsutakse mindki korrale, siis väljend, mis siiani arutelu on tekitanud, on “mine pekki”, mille roppuse levelis me ei jõua kuidagi ühisele arusaamisele.

Hüppasime eile õhtul batuudil ja Priit siis tõmbas jälle teema välja: “Emme, onju “mine pekki” on ropp?” Ma ei osanud esimese hooga jälle selget seisukohta võtta (mis siin salata, kasutan seda väljendit vahel isegi ja enda arvates just ei ropenda) ja arvasin, et äkki väga ropp ikkagi ei ole. Ühtegi otseselt roppu sõna ju selles väljendis ju ei ole? Ruuben arvas selle peale, et võib-olla sõltub selle roppuse aste sellest, kuidas ja kus seda väljendit kasutada. Uurisin siis Ruubenilt, et ta tooks ühe näite, kus see väljend on ropp. Ruuben siis seletas: “No näiteks kui keegi teeb sulle liha söögiks. Ja siis sa ütled “mine pekki, mis liha see on!?” Siis see on väga väga ebaviisakas ja ropp, sest et see solvab kokka!” Kuna mulle Ruubeni näited väga meeldivad, siis palusin tuua ka näite sellest, kui see väljend ei ole tema hinnangul ropp. “No näiteks, kui koperdad ja kukud ja sul on valus ja ütled “MINEPEKKI!” 🙂

Selge. Või siis ikkagi ei ole selge. Pika ja näideterohke arutelu tulemusena jõudsime esialgse tulemuseni, et see väljend otseselt ropp ei ole, küll aga võib mõnes olukorras mõjuda ebaviisakalt. Ja kuna me oleme kõik väga viisakad inimesed, siis proovime seda väljendit mitte liiga tihti kasutada 🙂

Poiste pidu

Käisime eile ühel mängutoa sünnipäeval, mis toimus Lasergame mängutoas (või oli see Gamezone, Laserzone vms, tont neist aru saab), kus teatavasti seisneb põhiatraktsioon selles, et moodustatakse tiimid (või siis mitte) ja minnakse pimedatesse labürintidesse üksteist laserrelvadest laskma. Võidab muidugi see, kellel on lõpus kõige rohkem punkte. Ilmselgelt poiste atraktsioon ja poisid olid sellest kõigest ka väga-väga (VÄGA!) elevil.

Kohapeal muidugi selgus, et see konkreetne vestidega mäng sobib alates 7.eluaastast ja kuna Ruuben ei näe isegi parima tahtmise korral nii vana välja, siis pidime talle erilahenduse tekitama: vest minu selga, relv tema kätte ning omavahel olime juhtmega ühendatud. Kuna Ruuben päriselt ka pelgas neid pimedaid katakombe ja tahtis põhimõtteliselt terve mäng ühe koha peal olla ja sealt mööduvaid poisse sihtida, siis väga suur probleem see muidugi ei olnudki. Teises mängus rokkis ta oma strateegiaga kõvasti, tekitades paljudele “suurtele” poistele meelehärmi. Kolmandas mängus arvas ta, et võiks teisele korrusele ka minna ja siis korraks tekkis küll väike paanika, et kas ma oma juhtme ja vestiga ikka jõuan piisavalt kiirelt talle järgi. Kokkuvõttes üsna veider kombo, sest et samal ajal kui ma üritasin sammu pidada (jooksmine oli keelatud!), üritasin ennast veel ka võimalikult pisikeseks ja nähtamatuks teha, et mitte liiga suur ja nähtav sihtmärk olla 😀

img_1657
Kükitame oma peidupaigas ja ootame, kuni relva laskevõime taastub 🙂

Peole oli kutsutud ca 17 7-9 aastast poissi, kes kokkupressituna ca 12m2 tuppa tekitasid sellise lärmi, et ma arvasin reaalselt, et mul kõrvakiled lähevad ühel hetkel lihtsalt pauguga katki. Tol hetkel mõtlesin kõigi algklassiõpetajate ja nende närvide peale ja tegin mõttes kniksu ja pai. Raudsed närvid peavad ikka olema!

Koju sõites tegime nii nagu tavaks saanud mõningaid matemaatilisi tehteid, Ruuben loendas kümneliste kaupa sajani ning sajaliste kaupa tuhandeni. Ma ei tea miks, aga kui laps tahab loendada, las loendab! 😀 Priit hakkas selle peale inglise keeles värve nimetama ning arendasime siis ka seda vestlust. Selgus, et enamik värve täitsa selged, panin siis omalt poolt mõned lisaks.

Priit: Ruuben, sa tead, kuidas inglise keeles punane on?

Ruuben: Ei..

Priit: Red!

Ruuben: (pärast mõttepausi täiesti uskumatu häälega) Fred vä?

Mina ei suutnud sel hetkel ennast tagasi hoida ja turtsatasin täiega naerma 😀

img_1661
Päikesepoiss Ruuben 🙂

Lemmik emadepäev

Mida suuremaks poisid kasvavad, seda ägedamaks emadepäevad muutuvad. Muud päevad muidugi ka. Aga kui naistepäev võiks minu poolest ka olemata olla, siis emadepäeva ma tunnen, et olen natuke nagu välja ka teeninud ja naudin seetõttu seda päeva täiega. Eriti kui mu pojad juhtumisi seda sama arvavad 🙂

Seekordne emadepäev jääb meelde mitme enneolematu asjaolu poolest. See, et neil on mulle ÜLLATUS, seda sain teada juba reedel. Seda, et see on suur SALADUS, seda sain ma teada nii reedel kui laupäeval, kuid ometigi ei saanud ma teada, mis asi see siis on. Eks ma olin nendega ka lahke ja ei hakanud pinnima. Kui vaja saladust hoida, siis hoiame! 🙂 Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga nad tõepoolest suutsidki oma üllatust ja saladust hoida pühapäeva hommikuni ehk siis emadepäevani välja. Isegi Ruuben, kes tavaliselt mingis olukorras ikkagi kogemata välja lobiseb ja siis ise nii südantlõhestavalt kurblik on pärast selle üle.

Ma natuke olin sellega arvestanud, et võib-olla ma pean pühapäeval seda üllatust ja saladust väikeste vihjetega välja hakkama õngitsema, aga oi, kuidas ma eksisin! Kell 5:00 hommikul oli Priit koos üllatusega mu voodi kõrval. “Emme, kallis, ilusat emadepäeva! Ma tegin sulle kaelakee” ja andis kauni väikse karbikese, kus sees oli tõesti imeilus kaelakee 🙂 Üritasin läbi padjanäo naeratada, kallistasin ja tänasin, mis suutsin, ning soovitasin tal magama tagasi minna. Läkski 🙂

Umbes seitsme paiku hakkas Ruuben, kes täiesti märkamatult oli taas end mulle öösel kaissu nihverdanud, vaikselt siplema ning ühel hetkel lahkus mu kõrvalt. Arvasin, et läks vetsu või teistega alla multikaid vaatama, kuid ootamatult oli temagi hetk hiljem koos karbikesega mu voodi peatsis, soovis “Palju…ilusat emadepäeva!”, võttis karbist kaelakee ja venitas mulle kaela. Jällegi olin läbi une nii nunnu ja tänulik kui vähegi suutsin (sest et tõesti oli nunnu olla ka, kuigi uni oli vist ikka natuke rohkem), kallistasin ja tänasin läbi kissis silmade ning magasin õndsalt, nagu printsess, kaelakee kaelas edasi. Emadepäeva puhul suisa kella 9ni. Milline õnn!

Kui laupäeval veel mõtlesin, et võiks ilusa ilmaga kuskile matkarajale või lihtsalt piknikule minna, siis tegelikult oli koduaias lihtsalt nii hea ja chill olla, et ei tahtnudki kuskile ära sõita. Grillisime burgereid, sõime jäätist, hüppasime batuudil, mängisime koeraga ning istutasime ka viimased maasikataimed oma maasikariiulisse. Igati tore ja hästi veedetud päev.

Selle päeva tegid tõeliselt eriliseks loomulikult mu pojad 🙂 Ma ei suuda siiamaani uskuda, et nad suutsid suisa 1,5 päeva tähtsat saladust hoida ja neil oli see ometigi kogu aeg meeles! Hommikul esimene asi! See teeb nii ütlemata palju rõõmu, et nad ei teinud mulle kingitust lihtsalt sellepärast, et peab või et teised teevad või keegi käskis. Vaid, et nad tõesti ISE TAHTSID mulle kingituse teha, sest et mingit muud põhjust ma ei suuda leida nii motiveeritud varajase ärkamise taga. Pärast nad tahtsid muidugi mõlemad veenduda, kas keed ikka sobivad ja kas ma neid ikka kandma ka hakkan. Ja kas palun oleks võimalik mõlemat korraga kanda, et kumbki kurb ei peaks olema.. 🙂 Oeh, küll see armastus on ikka üks ilus asi 🙂

Kaasamõtlejad

Mulle meeldib, kui poisid minult päevakajalistel teemadel nõu ja aru pärivad või kuuldud reklaamide üle arutlevad. Reklaamide sõna- ja keelekasutuse üle juurdlemine on ilmselt filoloogi/turundaja kiiks ja seda teen ma niikuinii. Tore, kui saan oma arvamust nii nutikate tegelastega vahel ka jagada. Või olid nemad nutikad ja küsin mina nõu? Vahel ei saagi aru.

Viimati arutasime telekast nähtud Roundup geeli üle, mis lubab igaveseks hävitada kogu aias oleva umbrohu ja seda kõigest ühe puudutusega. Priit küsis, et miks me seda oma aias kasutada ei võiks, meil on ju ka võililli. Mina arvasin, et kui see mürk nii tugev on ja ainult lehele panekust piisab, et taim koos juurtega hävitada, mida ta siis laste paljaste varvaste ja koera ninaga näiteks teha võiks? “Nojaa,” oli Priit nõus “siis läheks geeline jalg beebijalaks tagasi. Üks on normaalne jalg, teine on beebijalg.” “Jah, ja siis on kaks beebijalga,” piiksus Ruuben enda arvates vist beebihäälega kõrvalt kaasa “beebi, beebi, beebi, beebi!” Ühesõnaga otsustasime, et see ei ole kõige parem mõte, kuna beebijalgadega batuudile asja pole ja sinna ju ometi minna tahaks.

Viimase tähelepaneku reklaamimaailmast tegi Ruuben kuuldes Taffel krõpsude reklaami, mille viimane lause on midagi sellist nagu “söö õiget asja!” Ruuben hakkas selle peale kõva häälega ja nördinult protesteerima: “Emme!!! KUULSID, mida ta ütles??? Aga krõpsud pole ju õige söök!!!” Tänasin mõttes kõigevõimsamat ja kiitsin Ruubenit. Jah, ma tean, et see arusaam tõenäoliselt möödub ja krõpsu söövad nad ju ikka, kui kuskil võimalus avaneb, aga meeldiv tähelepanek ikkagi. Laps kuulis midagi, mis tema arusaamadega kokku ei läinud ja tõstis kisa. Lootus on, et see omadus laieneb ka reklaamimaailmast väljaspoole. Minu ülesanne on tagada, et tema arusaamad ja põhimõtted oleksid võimalikult kvaliteetsed ja head 🙂

Kumake ja nõrgad jalad

Alles see oli, kui ma ise Kumakese ristsõnasid lahendasin ja loosimistes auhindu võita üritasin. Ristsõnad said kenasti kõik tehtud, iseäranis lemmikud olid kõiksugu arvude paigutamised ja tähtede sidumised numbritega jne, kuid õnnesloosis ei ole mul kunagi vedanud. Mõnel lihtsalt veab teistes asjades. Või siis ei vea mitte üldsegi 😀

Nüüd on see ristsõna ja auhindade tuhin haaranud Priitu. Ühest küljest on mul hea meel, et tal ristsõnade vastu huvi on, sest et see arendab väga hästi kirjutamist, lugemist, sõnavara, loogilist mõtlemist ja kindlasti palju muudki; teisest küljest üritan koguaeg ka neid liigseid ootuseid maandada, sest et mis siis ikkagi saab, kui laps mitte ühtegi auhinda ei võida? Seda ma võin talle ju söögi alla ja peale rääkida, et “Sinu auhind on nutikas aju ja suured teadmised”, aga olgem ausad, selliste argumentidega pikalt pinnal ei püsi kui pean konkureerima uue nutitelefoni või telekamänguga.

Vahel lahendame ristsõnasid ka nii, et kui Priit enam kirjutada ei jaksa, siis ma küsin tema käest vastuseid ja kirjutan ise. Ja siis mõtleme koos, et kas KOTT on ikka KOTT või on ta hoopis KOOT või KOOD. Poisil kõrva on ja jagab matsu välja küll.

Eile jäime korraks mõtisklema, kas JALG on nõrga G-ga või tugeva K-ga.

Priit: “Nõrga G-ga!”

Ruuben: “Jalg on VÄGA NÕRGA G-ga! Vaata minu jalgu!” ja vajus jalanõrkuse paremaks ilmestamiseks põrandale pikali 🙂

Selles osas meil enam kahtlusi ei ole 🙂

Spinat ja teised spordialad

Ma mõtlen päriselt mingi kolm korda päevas, et ma peaksin hakkama laste dialooge üles kirjutama. Need on üle keskmise lahedad, ootamatute keerdkäikudega ja paraku ka liiga kiirelt ununevad.

Ostsin Priidule täna Kumakese ristsõna. Tegime sealt koos siis mingit piltristsõna, kus ühe küsimusena oli joonistatud üks lind. Mulle tundus nagu hani, pärast seda, kui Priit oli ristsõnasse “part” kirjutanud, tuli lõpuks välja, et oligi ikkagi hani 🙂

Ruuben: “Ma arvan, et see on kuldnokk!”

Mina: “??? Aga kuldnokk on ju musta värvi ja tal on kollane nokk…”

Ruuben: “See on kuldnokk, kes on ennast teinud jahuga kokku, et keegi ära ei tunneks.”

Mina: “???”

Ruuben: “Ja kaela tegi nii (näitab, kuidas venitab pead kaela otsas kõrgemale), et oleks pikem. See on kuldnokk!”

Õhtul pakkusin liha kõrvale toorsalatit, mis koosnes beebi spinatist, kirsstomatitest, paprikast ja erinevatest maitseainetest. Liha läks nagu hästi peale, aga see salat…

Ruuben: (pärast pikemat salatis sonkimist) “Emme, kas see roheline on söödav?”

Mina: “Söödav ikka kui ma seda sulle pakun 🙂 See on spinat”

Priit: “Ma tean seda! Jalgpallis on ka üks asi spinalt!”

Mina: “Eee.. jalgpallis on penalt, see on teine asi.”

Priit: “Ei, kindlalt spinalt!”

Mina: “Sellisel juhul peaks sulle eriti maitsema, söö ära! :D”