Rulli-rulli

Priit käis koolivaheajal oma esimeses päris spordilaagris. “Päris” all pean ma silmas seda, et tegemist polnud mingi päevalaagriga, kus õhtuks-ööseks koju lastakse, vaid esmaspäeva hommikul pakiti nunnukad koos kottide, kiivrite, rullsuuskade, keppide jms bussi peale ning reede õhtul pakiti nad sealt kõigi asjadega maha tagasi. Eks neid pakkumisi ja võimalusi laagrites käia on ka varem olnud, aga Priit pole tahtnud mitmeks ööks ära minna. Ma pole sundinud ka, mingu siis kui ise valmis on, pärast on muidu trauma kogu eluks.

No eks ma seekord kartsin ka, et ta mingil hetkel ta murdub, helistab nuttes ja palub järgi tulla või midagi. Seda õnneks ei tulnud. Need korrad kui ta helistas, oli tuju hea ja mul ka süda rahulik, et kõik on korras. Eks ta natuke võõras tunne oli mullegi, et pean kodus käed rüpes ootama, et laps ise helistaks. Telefonid korjati treenerite poolt laagri alguses kokku ja anti õhtul tunniks või nii kätte, et saaks vajadusel koju helistada ja kiirelt lemmik juutuuberid üle vaadata 😀 Selles mõttes väga äge võõrutuslaager, eks seda nutimaailmas passimist ongi muidu liiga palju.

Minu üks suuremaid pabinaid oli lisaks muule veel seegi, et kas härra udupea kaotab oma riided ära seal või suudab ikka kõik tagasi koju tuua. No suutis tuua, jess. Eks järgmine kord tean järgmisi asju pabistada.. 😀

Kui Priit bussist maha tuli siis nägin juba kaugelt, et ta on ikka täiega väsinud. Eks kolm trenni päevas ja pikad õhtud ning pullitegemised poistega võivad pikapeale ära väsitada küll. Kui autosse istusime, siis nägin, et Priidu suusapükste üks põlv on täiesti ribadeks. Eeee, what? 😀 Kukkus rullikatega, kaitsmeid polnud kaasas. Okei, no ikka juhtub, kuigi kahju, korralikud külma ilma suusapüksid olid. Kui koju jõudsime, siis nägin, et poisil on mõlemad põlved marraskil/katki. Oot-oot, aga pükstel oli ainult üks põlv puruks? Pakkisin kotist teised suusapüksid välja ja no loomulikult – neil oli siis see teine põlv puruks 😀 Appi, noh! Ütlesin siis Priidule väga rahulikult, et ma väga vabandan juba ette ja see on väga halvaks eeskujuks, mis ma nüüd ütlen, aga see, et kahed korralikud suusapüksid ribadeks on sõidetud ja kasutuskõlbmatud on, on ikka täitsa pe*ses värk. Priit üritas viisakalt naeru tagasi hoida, noogutas arusaavalt ja küsis, kas ta võib xboxiga mängima minna. Elus on ilmselgelt tähtsamaid asju, kui katkised trenniriided. Vahepeal oli Fortnite’is mingi asi õhku lennanud näiteks 😀

Eks ma üritasin ikka rohkem infot välja pinnida: mida tehti, kuidas läks, mida süüa sai – lootuses, et ehk ta hakkab ise ka rohkem rääkima. Küsisin, et kas pasteeriti ka kedagi. Siis pidin selgitama, mida see tähendab 😀 Seekord ilmselt veel mitte, aga tundub, et mõte meeldis. Äkki siis järgmine kord 😀 Rääkis, et nad tegid toanaabriga üht teist pulli ja teesklesid pärast elu eest magajaid, et pahandada ei saaks. Tõenäoliselt veidrad vanemlikud võtted, aga ütlesin, et kui on hea pull ja keegi sellest ei kannata, siis vahel tasub see isegi pahandamise ära. Emotsioonid ja mälestused – neid meenutad ka aastate pärast.

Kuigi seekordne laager läks laias laastus hästi ja Priit ütles, et mingi kontrolljooks laagri lõpus läks tal ka väga hästi, siis mulle tundub, et lühikesel vaheajal ta enam laagrisse ei kipu. Pigem võiks see uuesti suvel päevakorda tulla, kui vaba aega rohkem ja iga päev pole nii arvel. Aga eks näis, suur samm iseseisvama elu poole taas tehtud 🙂

Advertisements

Esimesed nädalad

Esimesed koolinädalad on läinud täiesti ülehelikiirusel. Või mis nädalad – juba on kuu aega möödas ja esimene vaheaeg kohe-kohe ukse ees. Põhimõtteliselt võib hakata juba jõulukinke pakkima – ebanormaalne kuidas aeg lendab!

Eks sel aastal oli see kooli alguse ootus natuke ärevam kui eelmisel aastal – lisaks Priidule läks Ruuben ka ju kooli ja eks sellega seoses oli mul palju hirme ja mõtteid, mis kõik juhtuda võib. Eks see kohanemise aeg tuleb lihtsalt võtta ja üle elada, aga praegu ütleks küll, et kõik on suhteliselt hästi kulgenud ja Ruuben on supertubli.

Viimastel nädalatel enne kooli palju kuulma Priidu jauramist, kuidas ta ei taha kooli minna, kuidas koolis on raske jne. Noh, tegelikult ju ei ole, lihtsalt hoiakute küsimus, eks ma pean Priitu selles osas palju treenima. Aga veidi pelgasin, et ehk saab sealt alguse mingi mõte, mis mulle juba eos ei meeldi. Noh, pärast esimest päris koolipäeva, kus olid ka esimesed tunnid, jooksis Ruuben mulle vastu ja hõikas juba kaugelt: “Ma ei saa aru, mida see Priit vingub, et raske on? Mitte midagi pole rasket, äge on! Ma tahan homme jälle tulla!” 😀 Isekeskis ütlesin muidugi sõbrannadele, et vaene poiss, ta ei saa ise veel arugi, et tal pole enam valikut – tahab või ei taha, tuleb tulla! 😀 Ja lootsin südames, et see tuhin ja entusiasm vähemalt jõuludeni välja veaks, küll siis sealt see kevad ja helgem tulevik ka juba paistma hakkab. Praegu võib küll öelda, et Ruuben läheb igal hommikul jätkuvalt rõõmuga kooli, talle meeldib seal ja see ongi kõige tähtsam.

Mulle nii hullult meeldib Ruubeni juures see, et tal on mingid asjad nii paigas. Näiteks ootas ta terve suve judotrenni, et saaks oma uue kollavalge vöö peale siduda ja rivis ettepoole liikuda. Kui ta nüüd sügisel esimest korda trenni saatsin, kus Ruuben on endast vanemate lastega koos, siis treener rääkis mulle natuke hoiatavalt, et võrreldes eelmise aastaga tuleb hakata tõsisemalt treenima ja alguses võib-olla on raske ja oleks hea kui kodus oleks lapsel tugi selles osas olemas. No muidugi on, eks! Uurisin siis ka pärast esimesi trenne veel rohkem kui varem, et kuidas läks ja kas on raske jne. Vastuseks sain, et talle nii väga meeldib, et lõpuks saab korralikult trenni teha, ilma et nooremad koguaeg lollitaks. Ja et millal ta judolaagrisse ja Soome võistlustele juba saab 😀 Ja kollane vöö, millal selle saab? 😀

Muidugi on ta huvi tundnud ka teiste huviringide vastu ja ma tean, et ta teine väga suur huvi on robootika. Aga kui ringiinfo tuleb, siis esimese asjana ta küsib alati, et millal see ring on. Ja kui selgub, et judoga samal ajal, siis ütleb vahel rohkem, vahel vähem kurvalt, et siis ei sobi – judo on kõige tähtsam. Robootikaga läks sel aastal kahjuks nii. Aga mulle väga-väga meeldib, et väike püsimatu Ruuben on leidnud endale ala, mis talle meeldib, mis teda motiveerib paremaks saama ja milles ta ise endale pikaajalisi eesmärke püstitab. Näiteks sel aastal paar korda võistlustel poodiumile jõuda. Lisaks pidin talle lubama, et ma ei lase tal enne judost loobuda, kui ta oranži vöö kätte saab. See on kolme taseme kaugusel. No hea küll, ei lase, kuigi jõudsime mõttekäiguga ka sinna, et kui miski nii väga meeldib, milleks siis üldse loobuda? Tundub, et me räägime ikka tõesti väga palju sellest judost kodus 🙂

Õppima esimeses klassis alles õpitakse ja ega kodus väga midagi tegema ei pea. Natuke lugema iga päev. Ega tal lugemine tugevaim külg just pole ja käekiri on ka üsna korrapäratu 😀 aga küll see kõik tuleb. Ma näen, et tal on raske pingutada, kui mingi asi kohe välja ei tule – ei ole nii palju seda püsivust ja tahtejõudu. Samas õpib ja omandab ta asju pigem kiiresti, nii et ma usun, et selles osas läheb ka peagi juba kergemaks.

Ruubeni kooliskäimine on positiivselt mõjunud tegelikult ka Priidule. Ma näen et ta on veidi asjalikum kui enne ja vahel helistab mulle kui Ruuben veel trennis on ja muretseb, et miks väikevend juba koju pole jõudnud. Priidu õppimise osas on mul varsti vist aga mõistus otsas, sest et ma ei tea, kuidas teda õpetada oma asju üle kontrollima ja vigu märkama. Ma näen, et ta õpib ja näen, et ta oskab. Ja siis teeb selliseid jaburaid vigu töödes, et hoia peast kinni. Hinnetega on selles suhtes praegu kehvem seis kui aju lubaks, mis teeb teda ennast ka õnnetuks, aga eks me siis veedamegi kõik need hämarad õhtud matemaatika ja inglise keele teemadel filosofeerides ja harjutades. Positiivne on samas see, et eesti keeles on keeletunnetus olemas ja väga mingeid gbd-kpt konflikte lahendama ei pea. Samuti on loodusõpetus üks ta lemmikaineid ja plokkflööti mängib ka täitsa ladusalt 🙂 peaks endale ka flöödi sebima, saaks jõulude ajal juba väikse ansambli moodustada 😀

Mulle hullult tegelikult meeldib Haabneeme kool, kus poisid käivad. Mingi 99% õpetajatest on padunoored, silm peas säramas, lastega tehakse, käiakse, koguaeg midagi toimub ja on. See on nii äge! Ma ei tea, võib-olla on see tänapäeval igal pool nii, aga kui ma vaatan, mida täna koolis tehakse ja mida meie OMAL AJAL 😀 tegime, siis mul on tunne küll, et neil võibki koolis päriselt ka täitsa äge olla. 🙂

õppimine käib

koduteel 🙂

matemaatika

septembris oli veel soe 🙂

das jump

 

1.september

Need esimesed on ikka nii erilised. Esimese klassi esimene koolipäev võib-olla isegi üks erilisemaid. Kui Priit natuke juba porises, et tahab veel puhata ja üldse ei taha kooli, siis Ruuben oli üleni üks suur kooliootus, kes ei jõudnud oma aktust ja uute klassikaaslastega kohtumist ära oodata. Kuna sel aastal oli 1.september laupäeval ning aktused otsustati just siis ära pidada, siis oli see heaks võimaluseks ka kaugemal elavatel vanavanematel tähtsa päeva puhul kohale tulla ja sellest päevast osa saada. Minu arvates väga tore 🙂

Ega selle päeva kohta rohkem väga midagi rääkida polegi. Sättisime, käisime kohal, olime pidulikud, nii nagu käib. Ja täna hakkas see pull 100% pihta. Eile pakkisin usinalt kõik õpikud-töövihikud ära (jah, mulle meeldib, aga kahe lapse materjalid oli ikkagi paras pikk pusimine 😀 ) ja täna läksid nad mõlemad kooli nagu kaks väikest kaamel-inimest 😀 Koolikott, kekakott, kunstitarvete kast, A3 kaustad jms. Aga loomulikult aitasin need neil kolmandale korrusele tassida.

Tahaks öelda, et edaspidi nii palju asju ei ole, aga ma tean, et see pole õige. Ruuben läks spordiklassi, mis tähendab, et tal on iga päev kehaline, mõni päev isegi kaks. See tähendab automaatselt 1-2 lisakotti, mis siis et väiksemat. Mõni päev on pärast kooli ka judo, siis on see kott ka veel lisaks. 😀 Kreisi! Õnneks on judo kohe kõrvalmajas, lasteaia saalis, nii et head nostalgiaminutid. Ja tore, et Ruubenil on vähemalt üks klassivend, kes ka judos käib, nii et hea neil koos pärast tunde minna.

Täna hommikul ajas Ruuben oma entusiasmiga isegi hommikupahura Priidu naerma kui pärast hammaste pesemist kilkas “jee, nüüd saab koolivormi selga panna!” 😀 Priit tegi veel moepärast seda “ei-taha-kooli-minna” juttu, aga nägu oli juba nalja täis. Oh, see on nii tore ja lõbus ja naljakas ja ma samal ajal mõtlen, et kui kaua see kestab 😀 Kas veab selle entukaga esimese nädala välja või siis on juba homme jumala suva kõigest. Saab näha!

Ja eks nüüd on päris imelik tunne ka. Topeltrõõm, aga ka topeltmure. Eks see algus võib päris keeruline olla: nii palju asju, millele mõtlema peab; nii palju asju, mida on võimalik ära kaotada 😀 Priit kaotas küll esimeses klassis kõik asjad ära, mida oli võimalik kaotada 😀 Pärast muidugi natuke leidsime üles ka, aga no pidev närvi- ja rahakulu on see ikkagi. Aga eks ma pean sellega nüüd leppima ja harjuma, et Ruuben on ka suure iseseisvushüpet tegemas. Ütlesin talle ka laupäeval, et ma loodan peamiselt kolme asja: et ta suudaks eristada head ja halba; et ta valiks endale õiged sõbrad; ja et ta ei kaotaks oma sädet 🙂 Lubas mulle, et teeb seda kõike. Loodame siis, et õnnestub 🙂

 

Hommikune sättimine

Omas elemendis 😀

Valmis

Vanema venna tugi nii tähtsal päeval on kindlasti oluline 😉

Nagu viieline

Esimene päev tehtud! 🙂

Esimest tundi ootamas 🙂

Need vennalikud hetked

Ruubeni muretu lapsepõlv on ametlikult kohe-kohe lõppemas ja algamas uus etapp tema elus: muretu koolilapseelu 😀 Hahaa! Kooliminekuga seoses on poistel nüüd jälle üks uus ühine teema, milles Priit jagab väga hea meelega nõuandeid ja Ruuben on oi kui tänulik ja tähelepanelik kuulaja. Ja seda kõike on kõrvalt nii põnev ja äge jälgida.

Kuna täna oli 1. klassi klassiruumi ja -juhatajaga tutvumise päev, siis eile põgusalt enne magamaminekut ka arutasime, et kes, kus koolis istub ja kus kõige paremad kohad on jne. Soovitasime mõlemad Priiduga Ruubenile aknaäärset pinki. Mina põhjusel, et seal on kõige valgem; Priit põhjusel, et aknalauale on hea raamatuid panna 😀 Ma natuke küll kahtlustan, et seda anarhiat koolis ei sallita, aga aknaalune sai igatahes 2 punkti. Kui olime täna klassiruumi üles leidnud ja õpetajaga kättpidi tere ära teinud, siis palusingi Ruubenil sellise pilguga ringi vaadata, et millises pingis ta oma kooliteed alustada tahaks. Valiski aknaäärse pingi, kohe õpetaja laua vastas ja enam sealt püsti ei tõusnudki. Lihtsalt istus ja naeratas seal, kuni me oma jutud ära saime räägitud ja siis alles tõusis, et lahkuda 🙂 Panime õpetaja poolt ettevalmistatud nimesildi ka just sinna lauale ja loodame, et keegi kaak seda sealt enne 1.septembrit ära ei nihuta 😀 Mul ka hea meel, kui ta kohe õpetaja silma all on. No vähemalt esialgu.

Tundus, et Priidule meeldib see natuke teise tahuga vanema venna roll ka. Vaatasime veel koos üle, kus Priidu klass Ruubeni klassi suhtes asub (on mõlemad samal korrusel, nii et eriti mugav), kus on garderoob (see juba eelkoolist tuttav koht), kuhu peab minema kehalise ajal rivistusse jms. Ruuben oli kõigega nii rahul. “Siin saame vahetundide ajal kokku” viitas ta koridorile. “Kas ujulas saame ka kokku?” küsis ta veel lootusrikkalt, mille peale elutargem mees vastas, et “ainult siis, kui meil tunnid samal ajal on”. Loogiline 😀 Garderoobi trepist üles minnes õhkas Ruuben eriti õndsa näoga: “Ma tunnengi end juba täitsa koolilapsena.” ja “Ma loodan, et ma saan palju uusi sõpru!” 🙂

Ma usun ka, et saab ja kõik läheb hästi ja veel paremini. Ja Priit saab ka vähemalt mõnda aega tähtsalt vanem vend olla, kes näitab, kus on raamatukogu, kus söökla, kus saab hästi teisi ehmatada 😀 jne. Elu on ilus 🙂

Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.

---

Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.

---

Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

Minu printsid 🙂

Esimene PÄRIS medal

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

Koer kitliga

Enne viimast eelkooli päeva

Myfitness Viimsi jooks

Sünnipäevahommik

Eelkooli tunnistusega, uhke nägu ees

Ruubeni uus jalgratas 🙂

 

 

 

 

Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.

Enne starti soojendused

Stardiootus

Minek, minek!

Peaaegu lõpusirge

Finišis muljeid jagamas

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀

---

Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!

---

Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft’i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..

---

Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!

---

Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀