Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

Advertisements

Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft’i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀

Väike Vimka

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama vist sellest, kuidas eelmisel aastal alustati “meie maja taga” mäepargi ehitust. Võttis aega kaua võttis, aga enne suurt suve saadi mägi valmis ning avatud ka. Käisime Priiduga eile õhtul mäega tutvumas ja täitsa tore oli!

Mäesuusatamise pisikut üritasin poistesse süstida juba ca 2 aastat tagasi, kui käisime Tuhamäel ja seal lasteosakonnas üritasin neile näidata kui lõbus ja tore see on. “Sõidad ainult mäest alla!”, “Keppidega üldse vehkima ei pea!”, “Lift viib üles!” ja kõik need muud hüüdlaused, aga kuidagi toona ikkagi ei klikkinud. Ju oli vanust ikkagi veidi vähe.

Eile klikkis hoobilt. Veidi muretsesin selle pärast, et kuidas Priit puglaga mäest üles saab. Kuna all olid assisteerijad olemas, siis see pugla peale ronimine läks hästi. Kuskil poole mäe peal lasi Priit juba käed lahti, vahtis selja taha, lehvitas mulle, tegi suuskadega “sinka-vonka” ja muud pulli, mille peale ma teda pidevalt korrale kutsusin 😀 Kanaema, noh! Ühesõnaga, puglaga mäe otsa saamine ei olnud mingi probleem nagu ka sealt pugla otsast maha saamine. Kõik läks libedalt.

Kuna suusatamise algõpet on poeg saanud, siis terminist “sahk” saab ta kenasti aru. Sõitsin tal esimesel laskumisel ees – ikka aeglaselt sahas ning aeg-ajalt raskust vasakule või paremale jalale nihutades, nii et moodustusid (minu arvates) üsna kenad poognad. Ja siis kiitsin muidugi ohtralt koguaeg, sest et ma olin päriselt ka üllatunud ja hämmastunud, kui loomulikult Priit kõike haaras.

Ütleme nii, et ühe korra õnnestus mul veel Priidu ees sõita, pärast seda üritasin lihtsalt kannul püsida, tema sõitu jälgida ja vajadusel nõu anda. Ja loomulikult mobiiliga midagi sõidu pealt jäädvustada. Viimased korrad läks Priit juba läbi suuremate ja väiksemate hüpete, nii et tundub, et selle asjaga on nüüd korras.

Täna hommikul kuulsin ainult sellest, kuidas peaks võimalikult ruttu uuesti mäele minema. Reede õhtul kohe pärast jalka trenni. Ja siis kohe laupäeva hommikul. Ja pühapäeval muidugi ka. Tundub, et vist meeldis 😉

Mina sain eilselt õhtult päris palju. Esiteks teadmise, et lapsed õpivad uusi asju megakiirelt. Teiseks tunde, et selle tegevusega saab Priit ka ilma minu pideva käehoidmise ja kanaematamise hakkama. Kolmandaks mõtte, et lastega suusareis ei olekski midagi võimatut, kui nüüd noorem vend ka nõksud selgeks saaks ja talle see huvi pakuks. Eks aeg näitab, aga mina olen igatahes optimistlikult meelestatud. Järgmine peatus – Alpid! 🙂

Naised ja tüdrukud

Naistepäeva teema on meil kodus pikemat aega üleval olnud. Ühest küljest ei arva ma endiselt, et tegemist oleks teab mis tähtpäevaga minu isiklikust seisukohast, samas poisid on seda maailma alles avastamas ja see on tõeliselt vahva 🙂

Eelmisel reedel keeldus Ruuben lasteaeda minemast. Ühest küljest tahtis ta minuga lihtsalt tööle tulla (kuna Priit oli digiõppe päeva raames esmaspäeval kaasas olnud ja loomulikult on siis teisel ka ju vaja seda teha), teisest küljest väitis ta, et ta ei jaksa lihtsalt päev otsa tüdrukutega tantsida 😀 Mina ei tea täpselt, millega nad seal tegelesid – kas valmistusid naistepäevaks või niisama tantsupeoks, aga Ruuben väitis, et ta on sellest täiesti kurnatud 😀

Eile tähistati siis rühmas pidulikult tüdrukute päeva. Kõik printsessid olid end vastavalt sitsidesse-satsidesse ehtinud ja nautisid seda neile pühendatud päeva, kus tegeleti peamist “tüdrukute asjadega”. Õpetaja ütles ka eile hommikul rühmas, et Ruuben olla juba esmaspäeval kategooriliselt seisukoha võtnud, et tema küll kõiki tüdrukuid jälle tantsitama ei hakka, et ta lihtsalt ei jaksa 😀 Normaalne! Eile õhtul söögilauas Ruubs veel kurtis, et tal on raske lasteaias normaalset elu elada, kuna ta on liiga populaarne. Kõik muudkui vaatavad ja tahavad temast midagi. Mida probleemid! 😀

Eilse tüdrukute päeva edutuules sain täna õpetajalt kirja, et järgmine esmaspäev tähistatakse poistepäeva. Kirjas oli, et “pange selga midagi ilusat ja võtke kaasa midagi huvitavat, mida sõbrale näidata”. Ütlen ausalt, et lugesin kirja igaks juhuks kolm korda, et sõnum kohale jõuaks. Kui mul puuduks huumorisoon, siis tõenäoliselt oleksin juba jaurama hakanud, et “mis sa tahad öelda, et mu laps ei käi muidu normaalselt riides või?? Ah???” Aga kui rääkida kaasavõetavatest asjadest, siis on mul on hea meel, et see aeg on möödas, kus kõige huvitavam asi, mida sõbrale välgutada, asus.. noh, teate isegi, kus 😉 Eks need pepu- ja nokunaljad teevad tõenäoliselt veel comeback’i, aga mõnda aega on selle teemaga rahu olnud ja loodan, et mõnda aega on veel 🙂

Priit arvas, et tema oma klassi tüdrukutele küll mingeid kaarte või lilli viima ei hakka, kuna “nad pole ju mingid naised, tüdrukud alles!”. Aga õpetajale võttis hommikul hea meelega tulbid kaasa. Õpetaja on väga tähtis! Mina sain ka Priidult ühe paberist volditud -värvitud lillekimbu, kuhu oli väga püüdlikult sisse kirjutatud: “HEAD NAISDEPÄEVA EMME!” 🙂 Tundub, et ma olen ikka kraad kõvem tegija kui tüdruk 🙂

Spot of Tallinn

Käisime laupäeval Spot of Tallinnas ühel toredal laste sünnipäeval. Lastele meeldib muidugi alati sünnipäevadel käia, kuid eriliselt lähevad silmad särama ikkagi siis, kui saab ohjeldamatult joosta, ronida, rippuda, turnida, hüpata – seda ilma, et keegi otseselt keelaks. Seekord oli see suisa kohustuslik ning lisaks sai ka tõuksiga erinevatel radadel sõita.

Mina ei olnud siiani poistega ise Spot of Tallinnas käinud, kuigi mõte on olnud. Koos juhendava instruktoriga kõiki neid asju teha ja proovida on muidugi täiesti teine tera kui üksi pusserdada. Kuigi Ruuben tõuksiga lõpuks sõita ei julgenudki – tundub, et pärast seda muhu-õnnetust on ta hulljulgus kadunud – hüppas ja jooksis ta seda rohkem batuutidel ning lõpuks olid mõlemad väga-väga rahul. Ja ei pea vist ütlemagi – vägagi roosa jumega 😉

Joostes läbi jaanuari

Ema on mulle juba umbes pool kuud etteheitvaid e-maile saatnud, et ma üldse ei kirjuta, mis toimub ja mis värk on. Veider ongi see, et kui keegi kuskil küsib, et “kuidas läheb?”, siis kõige tavalisem vastus on sellele, et “tavaliselt”, “pole midagi erilist” või siis kui tahad äge ja huvitav olla, siis ütled, et “kiirelt ja hästi palju tegemist on”. Ma ise kaldun vist esialgu sinna esimese vastuse juurde, aga tagantjärgi mõeldes on pausi põhjus vist just see, et “kiire ja palju tegemist ja hirmus äge on”! Aga mida me siis jaanuaris tegime?

Mul on pikemat aega olnud tunne, et ega ma eriti ei liigu ja liiguta. Alustasin jaanuaris sellega, et hakkasin oma jalutamisi jms trackima ning tunne läks kohe paremaks. Ma spetsiaalselt pingutama ei hakanud, et 100km täis tuleks, tahtsin et jääks motivatsiooni ka järgmisteks kuudeks. Aga minu meelest on 98 läbitud kilomeetrit väga hea tulemus, kui selleks spetsiaalselt mitte midagi erilist ei tee: jalutan iga päev natuke koeraga ning kord nädalas käin trennis, kus natuke saab ka joosta. Seega tunne, et ma üldse ennast ei liiguta, oli täitsa vale ning ma kavatsen enda liikumisi edasi jälgida, et seda head tunnet hoida.

Jaanuari teisel nädalavahetusel saime trenninaistega kokku ning lähemalt tuttavaks. Kui tavaliselt kohtumegi pühapäeviti palliplatsil, kõik on dressides ja soojalt riides, siis seekord viskasimegi nalja a la “pane korraks müts pähe, siis ma saan aru, kes sa oled” 😀 Õhtu oli väga tore, naerda sai kõvasti ning tulevikuplaanid said ka loomulikult tehtud! 😉

Jaanuaris käisime ka ühel tähtsal juubelil – minu onunaine sai 60 ning loomulikult lõime ennast selleks puhuks täitsa uhkelt üles. Ikka lipsud ette, tantsukingad jalga jne. Ma natuke kahtlesin enne, kas on hea mõte võtta poisse kaasa üritusele, kus tõenäoliselt tarbitakse alkoholi ja tehakse täiskasvanute moodi pulli, aga kuna ma teadsin, et ma ise olen niikuinii 100% kaine pilgu ja mõistusega, siis otsustasin, et saame hakkama. Tagantjärgi võin öelda, et eks ma pabistasin ja mõtlesin üle ja tegelikult oli väga viisakas ja tore pidu. Poisid mängisid terve õhtu vältel teiste väikeste sugulastega ja Ruuben näitas, et ta on tantsulusti ja -tahet pilgeni täis 🙂

Samal hommikul käisime tegelikult ka Ronimisministeeriumi hommikuüritusel. Kuna esimese korraga oli piisavalt pikk vahe jäänud, siis oli poistel sellest hommikust rõõmu ja lusti küllaga. Oli näha, et võrreldes esimese korraga ronis Priit palju julgemalt. Ja kuigi Ruubenil julgusest puudu ei ole, siis hetkel mõne kivi otsa ronimisest jääb puudu hoopis pikkusest. Juhendaja ütles talle seda kuidagi nii toredalt, et Ruuben isegi ei mossitanud alahuult, kui talle selgeks tehti, et ta veidi veel pikkust viskama peab, et teistele järgi ronida. No pole viga, seda pikkust tuleb praegu iga päevaga juurde!

Priiduga käisime koolis arenguvestlusel, kus saime kinnituse, et lapsele koolis meeldib, kõik on hästi ja liigub õiges suunas. Kõige rohkem rääkisidki seal õpetaja ja Priit. Avatud tagasiside saamine on alati hea. Mina tean küll, milline Priit on kodus, aga see ei tähenda, et ta koolis samasugune on. Hetkel tundub, et see pilt on ikkagi üsna sarnane.

Huvitav on see, kuidas kool ja klassikaaslased teda mõjutavad. Ma räägin juba septembrist alates, et ta võiks enne kojutulekut koolis oodet süüa, siis ei pea kodus kohe ise möllama hakkama. Oodet pakutakse kohe pärast tema viimase tunni lõppu ja hästi mugav oleks enne koju tulemist sööklast läbi käia. Nüüd, veebruari alguses (kõigest 5 kuud hiljem), avaldas ta lõpuks soovi, et tegelikult võiks küll koolis süüa. Ilmselt siis osa klassikaaslasi teeb seda. Tellisin talle selle lisatoitlustuse ära, maksma läheb tervelt 5 senti päev (!!!), veebruari lõpuni oli arve meeletud 76 senti! Ja Priit jumala rahul. Söögid on koolis lihtsalt nii head! 🙂

Ma ei tea, kas seda saab otseselt elamuseks nimetada, pigem vist kogemuseks, aga jaanuari üks meeldejäävamaid päevi oli kindlasti see, kui käisime Priiduga Lastehaiglas operatsioonil. Op oli planeeritud ja oodatud. Priidu parema käe väikse sõrme küljes kasvas üks nahamumm, mis teda häiris (hõõrdus kirjutamisel vastu lauda) ning sain aru, et selle pärast teda mõni klassis ka narris. Kuna seda oli võimalik lihtsasti eemaldada ja saime ootamatult kiiresti ka aja, siis otsustasime selle kohe ära teha. Jah, Priit väristas mitu päeva lõuga ja muretses, et mis temaga täpselt tegema hakatakse, aga kuna ooteaeg oli ainult üks nädal, siis liiga hulluks ta ennast mõelda ei jõudnud. Sama päeva hommikul veel ütles paar korda, et tegelikult ta ikka natuke kardab ka. Aga tundus, et käest kinni hoidmine ja kallistamine täitsa aitas ja haiglas oli ta juba täiesti tubli ja vaprust täis.

Kõik, kes sel päeval opile lähevad, kutsutakse hommikul ca 7:30ks haiglasse, kus nad sisse registreeritakse ning oma korda ootama jäävad. Hommikul midagi süüa ei tohtinud, nii et mingil hetkel ootas Priit oma järgmist söögikorda isegi rohkem kui seda operatsiooni. Kui õde tõi talle lõpuks rahustava tableti, pärast mida pidi opiriided (adidase särk :)) selga panema ja voodisse pugema, siis loomulikult läksid Priidul kohe pärast tableti neelamist käed-jalad nõrgaks ja pea hakkas ringi käima 😉 Mingi poole tunni pärast oli ta natuke võib-olla tõesti jalgadest nõrk, kui veel viimast korda vetsus käis, enne kui ta voodiga minu juurest minema kärutati.

Ma ise võib-olla kartsingi seda Priidu äraviimist kõige rohkem, aga kuna ta ise oli nii rahulik kogu selle protsessi jooksul, siis oli see ka minu jaoks tegelikult kerge. Pärast, kui haiglast välja saime ja nägin üht ema, kes oma poega liftini saatis ja pidevalt häälevärinaga kinnitas, et ta ootab siin ja kõik saab korda jne, siis tuli küll klomp kurku. Äkki lapsed korjavadki selle täiskasvanute hirmu üles ja peegeldavad seda vastu? Igatahes õnnestus meil Priiduga kuidagi mõnusalt üksteisele toeks olla .

Kui ta just ärganuna mulle tagasi veeretati, siis ma nägin ta silmadest korraks, et ega ta väga hästi toimuvast aru ei saa. Aga see oli tõesti sekundi murdosa jooksul ja pärast seda oli ta jälle endine. Arvasin mina 🙂 Kui ma kolmandat-neljandat korda pidin arutama teemal, miks tal kanüül käes on ja miks sinna midagi pigistati; miks aknast paistvate elektriliinide küljes on suured punased mummud, siis ma sain aru, et tüüp veel päris ärkvel ei ole.

Testisime õige pea, kas vesi sees püsib ja kui söök toodi, oligi päeva tipphetk saabunud. Supp kühveldati sellise hooga sisse, et mul tekkis hirm, kas lusikas alles jääb. Jäi. Pärast suppi sõi Priit ühe hooga ära suure taldrikutäie kartuliputru lihakastme ja TOORSALATIGA! Pärast mida vaatas palatis ringi, osutas laual seisvale kandikule ja küsis, et kas sealt võib ka kõik ära süüa 😀 See oli muidugi juba teise poisi söök, nii et andsin talle veel kotist banaani ja müslibatooni lisaks. Vot sellist nälga polnud minu silmad veel varem näinud!

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning opist saab peagi 2 nädalat täis. Kõige raskem on Priidu jaoks praegu img_20170130_140457-2see, et ta ei saa trennis ja kehalises kasvatuses täiega kaasa lüüa. Homseks igatahes võttis suusad kooli kaasa ja loodetavasti saab siis tunde järgi kaasa teha. Ega muidu ju midagi hullu ei olekski, aga õmblus asub täpselt sellises kohas, et kui mingi kukkumine või kokkupõrge toimub, siis saab see 99% tõenäosusega pihta. Usun, et järgmisest nädalast saab juba proovida natuke rohkem kaasa teha ning kui niidid ka eemalduvad, siis peaks täitsa vahva olema. Jah, võib vist öelda küll, et see oli jaanuari “tippsündmus”. Loodetavasti selliseid üldnarkoosiga (või üleüldse) operatsioone niipea uuesti meie õuele ei tule.

Ja üks eriti tuus asi ka! Ailet tõi mulle ookeani tagant lillekastmise-tänutäheks kleepsuraamatu! 😀 Sellise! Seda olen ka vaikselt nokitsenud ja täitsa mõnusalt teraapiline tegevus. Kui juhtub, et kleepsud ja selle all olevad pinnad on ühte mõõtu, siis peaks ka lõpptulemus väga äge jääma. Ma aeg-ajalt vaatan ikka oma esimest “masterpiece’i” kus klotside vahel on mõnusad valged vahed ja naeran enda käpardluse üle. Aga naer on teadupärast terviseks, nii et panen sama hooga edasi!

 

Päkapikkude saladus

Mõtisklesin eelmisel aastal teemal, et mis siis juhtub, kui koolis või lasteaias keegi päkapikkude olemasolu kahtluse alla seab. Täna hommikul tuligi ootamatult üks saladus ilmsiks.

Pärast hommikusööki toimetas Priit midagi esikus ja täiesti juhuslikult piilus minu sahtlisse. Loomulikult olin ma seal just eelmisel õhtul oma päkapikuvarusid täiendanud, nii ei tulnudki kaua oodata, kui eriti suurte silmadega Priit minu juurde tuleks ja oma vastavastatud uudist teataks.

Priit: “Emme!” sosistas poeg suurte silmade ja särava näoga otse mu ees. “Ma tean, kes sussi sisse üllatusi paneb.”

“Pekki küll,” mõtlesin väliselt täiesti rahulikuks jäädes, kuid mu peast käis läbi sada mõtet sekundis. Mis siit nüüd tuleb? Mida ma ütlen?

Priit: “Sina paned! Sul olid seal šokolaadid!” sosistas Priit täiesti uskumatult rõõmsalt. “See on ikkagi väga armas!” kallistas Priit mind ning lisas: “ma Ruubenile ei ütle!”

Ma olin valmis pettumuseks, pisarateks,  solvumiseks, kuid mitte selleks, et Priit on veelgi rohkem lummatud sellest, et ta isiklik ema talle sussi sisse šokolaade peidab 🙂 Ja nii ma otsustasin, et ma ei hakka oma lapsele valetama. Niikuinii tuleb varem või hiljem keegi selle infoga lagedale ning siis on keerulisem juba oma juttu põhjendada.

Võtsin siis Priidu korraks kõrvale ja rääkisin talle umbes-täpselt kogu selle jutu, mis siin kirjas on. Päris täpselt ei saanud aru, kas see teadmine on nüüd piiratud ainult päkapikutamisega või laieneb see ka jõuluvanale… Või lihtsalt on ta nii meeletult õhinas, et ta teab midagi, mida Ruuben ei tea…

santa