Puugimagnet

Seda, et puugid on olemas, ma loomulikult ju teadsin. Vanaemal oli alati maal kass, kellel aeg-ajalt neid ikka leidus, aga kuna ma olin toona plikatirts, siis tegi nende eemaldamise vastiku töö pea alati ära vanaema. Ometi tuli minu jaoks esimese puugi avastamine täieliku šokina. “Mina seda rõvedust oma kätega ei katsu!” deklareerisin otsekohe.  Seega tuli loomapoest varuda mingid pisikesed sõrgkangi moodi riistad, millega saab puugi kiirelt ja lihtsalt looma küljest lahti keerata. Seda “kiirelt ja lihtsalt” muidugi koer ise ei teadnud ja selles osas keeldus koostööst täielikult. Pika ponnistuse tulemusena puuk siiski lõpuks koos enda peaga looma peast eemaldus.

Ei läinud vist päevagi mööda, kui koera karvahoolduse ajal koperdasin sellise isendi otsa, mis oli väljanägemise järgi seal verd imenud vist juba terve kuu. See oli maailma kõige rõvedam täissöönud puuk EVER, mida ma näinud olen ja minu esimane reaktsioon võis olla midagi nii väljapeetut kui “fucking fuck!” Jah, ma tean, nii ei ole ilus öelda. Sedagi puuki mina välja ei urgitsenud.

Küll aga tuli mul käed külge panna juba järgmisel korral, kui koer metsaringilt koju tuli ja ma tema karvadel pisikesi tumedaid täpikesi märkasin. Karjusin vastikustundest kui vastiku lahtise puugi karvadest välja nokkisin ja selle metallkausikeses mini-leegiheitjaga ära põletasin. Ja nii neli korda järjest! NELI! Neli väikest vastikut lahtist puuki minu kodus! APPI! Pärast seda vaatasin luubiga üle nii enda kui ka poisid ja olin mõttes tänulik, et koer on valget värvi – nii paistavad igasugu jamad (ja väikesed vastikud lahtised puugid!) kohe kaugele ära.

Nüüd ma kammin teda iga päev ja sobran ta karvastikus nagu väike ahvipoiss. Hirmuga, et leiangi midagi. Brrr. Uskumatu, et ma seda ütlen, aga ootan turvalist talve tagasi. Vähemalt puukide seisukohast vaadatuna küll.

Advertisements