Raju Rakvere

Nagu president Kersti oma jooksueelses kõnes tabavalt ütles: Rakveres on kõik kerge vimkaga. Kui on tantsupidu, siis on meestele; kui on laulupidu, siis on punk ja kui on jooks, siis öösel. Igal juhul 10 punkti omanäoliste ürituste väljamõtlemise ja  turundamise eest.

Ööjooks on tõenäoliselt üks populaarsemaid rahvajookse Eestis. Mul ei ole statistilisi andmeid, aga tunne on selline, kasvõi enda sotsiaalmeediat jälgides või siis selle järgi kui palju tuttavaid ma oma silmaga enne starti nägin. Ja rahvast oli ju meeletult ja tõenäosus kedagi näha või ära tunda pigem kasin. Osalejate arvuga lööb seda üritust kindlasti Tallinna Maraton, mis on kui jooksjate laulupidu, kus iga endast lugupidav rahvasportlane peab kohal olema. Ja tõenäoliselt on ka, sest et need numbrid on ikka eriti rajud. Ja eriti lahe on ka see,et noortele on oma 5km distants tehtud, mis aitab jooksukultuuri järjepidevusele kindlasti kaasa.

Aga kui nüüd tagasi Rakverre tulla :D, siis tegelikult jooksin ma seal alles teist korda, kuigi stardinimekirjas olen olnud tõenäoliselt 5-6 korda kindlasti. Seekord kõik klappis, polnud haige ega vigastatud ega midagi, ja nii leidsingi end 10 km stardist koos tuhandete teiste jooksjatega ja muuhulgas ka klassiõe Sillega, kellega õnnestus täiesti juhustlikult kohtuda ja pikemalt juttugi ajada 🙂 Erinevalt Sillest ei olnud mul isikliku rekordi plaani või üleüldse ettekujutust, mis mu lõppresultaat ja/või jooksuvorm üldse võiks olla, kuna khm.. jalgpallivigastused..khm 😀 Aga nagu ma kuskilt jube head tsitaati lugesin: celebrate finishing lines, not finishing times ehk et rõõm jooksmisest ennekõike ja nii ma koos Markoga starti läksingi.

Kuna Marko enda pulsikell on juba mõnda aega paranduses, siis polnud vaesekesel muud varianti, kui minu antud tempot usaldada ja hoida, kui minuga koos joosta tahtis. Mitte et tempo talle ülejõu oleks käinud, seda mitte. Lihtsalt see paar päeva enne küsitud küsimus “Kas me jookseme ka alla tunni vä?” tekitas minus teatava kohustuse jalad kõhu alt välja võtta ja andis aimu, mis tema mõttes mõlkus. Markole ma küll midagi ei öelnud, kuid mõtlesin endamisi, et vaatan kuidas tunne on ja tegelikult miks mitte. Mis see siis ära ei ole eks 😀 Kuigi trennides sellise kiirusega ma kindlasti ei jookse.

No ja see algus oli ikka raske. Kuskil paarisaja meetri pealt tekkis mul täielik ahastus, et siin ei olegi võimalik joosta, kuna inimesi on lihtsalt liiga palju ja vabandust väljenduse pärast, aga kõik töllerdavad jalus 😀 Eks ma ilmselt ise töllerdasin ka nii mõnelgi ees, seepärast peakski korraldaja järgmistel aastatel kindlasti tegema mingisugusegi sorteerimise/lahterdamise nii suure osavõtjate arvu juures. Piisab kui registreerimisel igaüks prognoosib oma lõpuaega ja selle põhjal saab juba enam-vähem stardigrupid moodustada. See tagab ka suurema rõõmu jooksust osavõtust, sest see, kes tahab rahulikult kulgeda, saabki startida rivi keskelt/tagumisest otsast. Kes tahab minna rekordit jooksma, see saab ka võimaluse seda teha, endaga samal tasemel jooksjatega mõõtu võttes. Tundub ju loogiline? Seekord oli küll nii, et juba tund aega varem olid inimesed stardikoridoris valmis ja ma olen täiesti kindel, et need samad inimesed tulid meile juba esimese kolme kilomeetri peal selg ees vastu, vedas kui kopsud paelaga järel ei lohisenud.

Esimese kilomeetri aeg koos kõiksugu hüpete, põigete ja Miki Hiire kostüümis inimese eest põgenemisega oli 6:17. Siis mõtlesin, et davai – ruumi siia juurde ei teki, tulebki lihtsalt tuimalt mööda joosta. Ja nii me läksime. Teadsin, et 5:45 peaks olema selline suht safe tempo, millega alla tunni ära tulla, nii et kontrollisin aeg-ajalt kella ja enam-vähem sellise tempoga ka läksime. Raskeks läks korraks kuskil 5-6 kilomeetri kandis, kus Jaama tänaval tundus olevat pikemat sorti lauge tõus ja kell näitas ajaks ca 6min/km. Mõtlesin sel hetkel, et no kas tõesti?! Sealt edasi läks aga jälle kergeks, kuigi rada oli ootamatult mägine 🙂

Kõige lahedam meeleolupunkt oli teatri pargis, kus Tapa Linnaorkester ergastavat muusikat mängis ja muidu oli ka täitsa tore mööda Rakvere tänavaid kulgeda. Suurt midagi küll ei näinud, sest et pime oli 😀 Aga rahvast oli palju, jooksjaid veel rohkem ja see oli äge! Enne Pikale tänavale jõudmist jäime silma sõpradele, kelle ergutused tuju veelgi paremaks tegid, ca 8 kilomeetril nägin oma vanemaid (isa mind küll mitte, kuigi lehvitasin peaaegu käe otsast 😀 ) ning lõpusirgel olid taas Indrek ja Raidi kaasa ergutamas. Vahepeal olin sunnitud Markot korrale kutsuma, kui tempo 5min/km läks – see tundus sel hetkel too much, aga üldiselt suutsime ilusti tõusvas tempos ja hea tundega joosta. Minu netoajaks jäi ilus ja meeldejääv 56:56, Marko suutis mingil moel mind ühe sekundiga edestada. Nii palju siis härrasmehelikkusest. Keskmine kilomeetri aeg 5:43, kiireim kilomeeter 5:23. Võib öelda, et oli hea ühtlases tempos jooks.

Lõpuajast olulisemakski pean aga mõnusat enesetunnet, millega õnnestus jooks läbida: kuigi jah, pulss oli punases, siis jalad olid väga tublid ja kerged ning oleks veelgi jooksnud. Järgmisel päeval ei andnud küll ükski koht aimu nagu oleks eelmisel päeval ennastunustavalt jooksnud, kuigi jalkamängus sellist pikka teravust ja töötegemislusti jalgades ikkagi ei olnud 🙂

Mingis meeltesegadushoos panin end vist üle-eelmisel nädalal kirja ka ümber Ülemiste järve jooksule, mis on juba sel laupäeval, ei teagi, kas osaliselt või täielikult maastikul ja 13,8 km. Midagi täiesti uut 🙂 Loodetavasti on nii palju oidu peas, et ei lähe Ööjooksu eufoorias lambist sama tempoga jooksma. Ennekõike on tähtis ikkagi jooksurõõm 🙂

Advertisements