Reisipohmell

Pikk ja seiklusterohke puhkus on läbi ja oleme edukalt tagasi kodus. Ajavahega kohanemine võtab ilmselt veel mõnevõrra aega, mis on omamoodi täiesti uus ja huvitav kogemus. Täiesti ootamatult tuleb keset päeva meeletu uni peale ja alates kella 8 õhtul on silmad nii pärani peas, mis hirmus! Aga tundub, et need päevased äravajumised nihkuvad vaikselt üha rohkem õhtusse, nii et varsti on loota, et uni tuleb tõepoolest siis, kui selleks õige aeg on 🙂

Kui ma enne reisi muretsesin peamiselt selle pärast, kuidas ma ilma poisteta nii kaua vastu pean ja igatsusega võidelda suudan, siis tagantjärgi peab ütlema, et kuna tegutsemist oli reisi peal hästi palju, siis sellist niisama passimist ja väljakannatamatut igatsust peale ei tulnudki. Jah, reisi viimastel nädalatel nägin nii poisse kui ka koera pidevalt unes ja selliseid natuke kurblikemaid momente oli ka, aga tundub, et sain paremini hakkama, kui loota julgesin.

Tagasi jõudes pakkus suurima üllatuse hoopiski Hera, kes esialgu ei olnud nõus meid absoluutselt ära tundma ning oleks parema meelega kasuperre edasi jäänud. Teise lõbusa asjaoluna oli tal meeskoera juures külas viibides vahepeal esimene jooksuaeg alanud. Vahva, kas pole! Kuna mul polnud õrna aimugi sellest, mis selle jooksuajaga reaalselt kaasneb ja nähes, et ma ei jõua toa põrandaid nii kiirelt pesta ja puhastada kui vaja oleks, tuli teha karm otsus. Ostsin Herale aluspüksid. See on täiesti kohutav ja üldse mitte nii nunnu kui talvejopedes sülekoerad, aga mis teha. Üleeile kraanikausis Hera aluspesu pestes mõtlesin küll korraks, et mida helli ma oma elus nii valesti olen teinud, et koera stringe pesema pean. Ei mõelnud välja. Installeerisin stringidesse järjekordse uue pesukaitse ja tõmbasin püksid koerale uuesti jalga. Jõhker! 😀

Eile reisipilte vaadates ja videot kokku-lahti lõigates tekkis suur soov kohe jälle kuskile reisida. Ikka pikemaks ajaks ja seekord koos lastega. Ja neid väga häid pakkumisi tuleb ju ka koguaeg.. Samas, rohkem kui enne meie puhkust väljakuulutatud eriolukord Floridas (parasjagu möllas orkaan Colin) või koolerapuhang Haitil, hirmutab mind see, et mitte kuskil ei saa oma turvalisuses kindel olla. Lendasime 7.juuni õhtul Istanbuli, samal päeval oli Türgi pealinnas plahvatanud autopommid. Kohapeal olles me väga ei kartnud – milline on tõenäosus, et nii väikse vahega samas kohas jälle midagi juhtub? Läbi Istanbuli lennujaama tulime ka 24.juuni hommikul koju. 28.juuni õhtul lasid kolm hullu end seal samas lennujaamas õhku. Ei saa öelda, et napilt pääsesime või et oli minutite-tundide küsimus, aga ebameeldiv tunne on küll. Ei ole meeldiv, kui ei saa ennast turvaliselt tunda.

Kavatsen sel nädalal hästi tubli olla ja reisivideo valmis teha. Ja pärast seda tegelen reisikirjadega. Rääkida on väga palju! 🙂

Advertisements

Reisihirm

Reisiplaanid, mida teoorias on räägitud ja arutatud juba aastaid, millele oma jah-sõna ütlesime aasta alguses, on hakanud ühe reaalsemaid mõõtmeid võtma ning kõigest kahe nädala pärast oleme reaalselt juba palmide all, varbad rõõmsasti soojas vees. Ühest küljest on täiega põnev ja ootusärevus ja tõotab tulla ülilahe puhkus! Teisest küljest hakkab kerge paanika tekkima 🙂

Reisi kestvus on minu jaoks algusest peale kuidagi ÜLIpikk tundunud. Siiani olen oma poegadest eemal olnud maksimaalselt 10 päeva järjest, nüüd saab see päevade arv olema… 18! See on peaaegu kaks korda pikem aeg kui senine “rekord” ja ma olen täiesti kindel, et reisil tuleb ette neid päevi, mil ma neid niiiii kangesti igatsen, et täitsa-täitsa kurb on olla. Samas ma annan endale aru, et minu kurbus muudab kurvemaks ainult puhkuse ja ega see taaskohtumist lähemale ei too. Seega püüan olla täiega vapper ja hetke nautida, teades, et poisid on samal ajal hoitud, kaitstud, terved ja ootavad mind koos nännilaadungiga koju. Jah, see viimane õhtu saab olema täiega raske, eriti kui nad juba praegu nutavad “emme, ma ei taha, et sa ära lähed!” Ei tee just seda minemist kergemaks 😦

Teiseks ei ole ma kunagi varem lennukiga üle ookeani lennanud ja see lennuaeg (12h) tundub lihtsalt niiii pikk aeg, et ma ei kujuta ette, mida selle ajaga ette võtta. Ilmselt varun ajakirju ja paar raamatut ja.. kas heegeldamise võib lennukisse kaasa võtta? Või on heegelnõel külmrelv?

Lennuhirm on vist loomulik ja üsna levinud. Paanika mõõtmeid see mul ei võta, aga ega ma neid õhuauke, maandumisi-õhkutõusmisi ja lendamist üldiselt 😀 liiga palju ei naudi. Võib-olla kui teeks seda jube tihti, siis harjuks ära. Võib-olla on tegemist sellega, et olen kontrollifriik ja ei saa ennast lõdvaks lasta, kui tean, et minust endast ei sõltu reaalselt mitte midagi? Samas laevaga ei ole hirmus sõita, seda ju ka ise ei juhi. Aga võib-olla ei ole laevasõit hirmus sellepärast, et laevas on päästeparved ja kui midagi tõesti juhtuma peaks (mis ei ole Titanic vol 2), siis tõenäosus päästepaati jõuda on ikkagi olemas. Lennukis on istme all päästevestid. Nagu päriselt? Mida ma teen lennukis päästevestiga? Kas keegi peale Tom Hanksi (ja seegi oli filmitrikk!) on reaalselt lennukis päästevesti selga pannud, nii et see teda päästnud ka on? Pange langevari iga istme alla, juba oleks palju loogilisem ja turvalisem olla.

Koer läheb ka hooldekodusse 😀 Tema pärast ma ei muretse, head inimesed hoolitsevad ja hoiavad ning kui perekoer tahab teda massiga lüüa (2,5x kaalukam kui Hera), siis päästavad väledad jalad 😉 Nii palju kui me koeri harjutamas oleme käinud, saavad nad väga hästi läbi ja koeraga muret pole. Pigem on mure hullu naabrimehe (mida see seal korraldab?) ja sugulaste närvide pärast – kas nemad ka vastu peavad 🙂

Ja siis muidugi see paanika, et MIS MA SELGA PANEN? 🙂 Ja kas raha on ikka piisavalt (kunagi ei ole!) ja ega midagi olulist maha ei jää. Aga see kõik on ikkagi kökimöki selle kõrval, et ma poistest nii kaua eemal pean olema. See on praegu ikka suur mure ja hirm 🙂