Esimesed nädalad

Esimesed koolinädalad on läinud täiesti ülehelikiirusel. Või mis nädalad – juba on kuu aega möödas ja esimene vaheaeg kohe-kohe ukse ees. Põhimõtteliselt võib hakata juba jõulukinke pakkima – ebanormaalne kuidas aeg lendab!

Eks sel aastal oli see kooli alguse ootus natuke ärevam kui eelmisel aastal – lisaks Priidule läks Ruuben ka ju kooli ja eks sellega seoses oli mul palju hirme ja mõtteid, mis kõik juhtuda võib. Eks see kohanemise aeg tuleb lihtsalt võtta ja üle elada, aga praegu ütleks küll, et kõik on suhteliselt hästi kulgenud ja Ruuben on supertubli.

Viimastel nädalatel enne kooli palju kuulma Priidu jauramist, kuidas ta ei taha kooli minna, kuidas koolis on raske jne. Noh, tegelikult ju ei ole, lihtsalt hoiakute küsimus, eks ma pean Priitu selles osas palju treenima. Aga veidi pelgasin, et ehk saab sealt alguse mingi mõte, mis mulle juba eos ei meeldi. Noh, pärast esimest päris koolipäeva, kus olid ka esimesed tunnid, jooksis Ruuben mulle vastu ja hõikas juba kaugelt: “Ma ei saa aru, mida see Priit vingub, et raske on? Mitte midagi pole rasket, äge on! Ma tahan homme jälle tulla!” 😀 Isekeskis ütlesin muidugi sõbrannadele, et vaene poiss, ta ei saa ise veel arugi, et tal pole enam valikut – tahab või ei taha, tuleb tulla! 😀 Ja lootsin südames, et see tuhin ja entusiasm vähemalt jõuludeni välja veaks, küll siis sealt see kevad ja helgem tulevik ka juba paistma hakkab. Praegu võib küll öelda, et Ruuben läheb igal hommikul jätkuvalt rõõmuga kooli, talle meeldib seal ja see ongi kõige tähtsam.

Mulle nii hullult meeldib Ruubeni juures see, et tal on mingid asjad nii paigas. Näiteks ootas ta terve suve judotrenni, et saaks oma uue kollavalge vöö peale siduda ja rivis ettepoole liikuda. Kui ta nüüd sügisel esimest korda trenni saatsin, kus Ruuben on endast vanemate lastega koos, siis treener rääkis mulle natuke hoiatavalt, et võrreldes eelmise aastaga tuleb hakata tõsisemalt treenima ja alguses võib-olla on raske ja oleks hea kui kodus oleks lapsel tugi selles osas olemas. No muidugi on, eks! Uurisin siis ka pärast esimesi trenne veel rohkem kui varem, et kuidas läks ja kas on raske jne. Vastuseks sain, et talle nii väga meeldib, et lõpuks saab korralikult trenni teha, ilma et nooremad koguaeg lollitaks. Ja et millal ta judolaagrisse ja Soome võistlustele juba saab 😀 Ja kollane vöö, millal selle saab? 😀

Muidugi on ta huvi tundnud ka teiste huviringide vastu ja ma tean, et ta teine väga suur huvi on robootika. Aga kui ringiinfo tuleb, siis esimese asjana ta küsib alati, et millal see ring on. Ja kui selgub, et judoga samal ajal, siis ütleb vahel rohkem, vahel vähem kurvalt, et siis ei sobi – judo on kõige tähtsam. Robootikaga läks sel aastal kahjuks nii. Aga mulle väga-väga meeldib, et väike püsimatu Ruuben on leidnud endale ala, mis talle meeldib, mis teda motiveerib paremaks saama ja milles ta ise endale pikaajalisi eesmärke püstitab. Näiteks sel aastal paar korda võistlustel poodiumile jõuda. Lisaks pidin talle lubama, et ma ei lase tal enne judost loobuda, kui ta oranži vöö kätte saab. See on kolme taseme kaugusel. No hea küll, ei lase, kuigi jõudsime mõttekäiguga ka sinna, et kui miski nii väga meeldib, milleks siis üldse loobuda? Tundub, et me räägime ikka tõesti väga palju sellest judost kodus 🙂

Õppima esimeses klassis alles õpitakse ja ega kodus väga midagi tegema ei pea. Natuke lugema iga päev. Ega tal lugemine tugevaim külg just pole ja käekiri on ka üsna korrapäratu 😀 aga küll see kõik tuleb. Ma näen, et tal on raske pingutada, kui mingi asi kohe välja ei tule – ei ole nii palju seda püsivust ja tahtejõudu. Samas õpib ja omandab ta asju pigem kiiresti, nii et ma usun, et selles osas läheb ka peagi juba kergemaks.

Ruubeni kooliskäimine on positiivselt mõjunud tegelikult ka Priidule. Ma näen et ta on veidi asjalikum kui enne ja vahel helistab mulle kui Ruuben veel trennis on ja muretseb, et miks väikevend juba koju pole jõudnud. Priidu õppimise osas on mul varsti vist aga mõistus otsas, sest et ma ei tea, kuidas teda õpetada oma asju üle kontrollima ja vigu märkama. Ma näen, et ta õpib ja näen, et ta oskab. Ja siis teeb selliseid jaburaid vigu töödes, et hoia peast kinni. Hinnetega on selles suhtes praegu kehvem seis kui aju lubaks, mis teeb teda ennast ka õnnetuks, aga eks me siis veedamegi kõik need hämarad õhtud matemaatika ja inglise keele teemadel filosofeerides ja harjutades. Positiivne on samas see, et eesti keeles on keeletunnetus olemas ja väga mingeid gbd-kpt konflikte lahendama ei pea. Samuti on loodusõpetus üks ta lemmikaineid ja plokkflööti mängib ka täitsa ladusalt 🙂 peaks endale ka flöödi sebima, saaks jõulude ajal juba väikse ansambli moodustada 😀

Mulle hullult tegelikult meeldib Haabneeme kool, kus poisid käivad. Mingi 99% õpetajatest on padunoored, silm peas säramas, lastega tehakse, käiakse, koguaeg midagi toimub ja on. See on nii äge! Ma ei tea, võib-olla on see tänapäeval igal pool nii, aga kui ma vaatan, mida täna koolis tehakse ja mida meie OMAL AJAL 😀 tegime, siis mul on tunne küll, et neil võibki koolis päriselt ka täitsa äge olla. 🙂

 

Advertisements

Need vennalikud hetked

Ruubeni muretu lapsepõlv on ametlikult kohe-kohe lõppemas ja algamas uus etapp tema elus: muretu koolilapseelu 😀 Hahaa! Kooliminekuga seoses on poistel nüüd jälle üks uus ühine teema, milles Priit jagab väga hea meelega nõuandeid ja Ruuben on oi kui tänulik ja tähelepanelik kuulaja. Ja seda kõike on kõrvalt nii põnev ja äge jälgida.

Kuna täna oli 1. klassi klassiruumi ja -juhatajaga tutvumise päev, siis eile põgusalt enne magamaminekut ka arutasime, et kes, kus koolis istub ja kus kõige paremad kohad on jne. Soovitasime mõlemad Priiduga Ruubenile aknaäärset pinki. Mina põhjusel, et seal on kõige valgem; Priit põhjusel, et aknalauale on hea raamatuid panna 😀 Ma natuke küll kahtlustan, et seda anarhiat koolis ei sallita, aga aknaalune sai igatahes 2 punkti. Kui olime täna klassiruumi üles leidnud ja õpetajaga kättpidi tere ära teinud, siis palusingi Ruubenil sellise pilguga ringi vaadata, et millises pingis ta oma kooliteed alustada tahaks. Valiski aknaäärse pingi, kohe õpetaja laua vastas ja enam sealt püsti ei tõusnudki. Lihtsalt istus ja naeratas seal, kuni me oma jutud ära saime räägitud ja siis alles tõusis, et lahkuda 🙂 Panime õpetaja poolt ettevalmistatud nimesildi ka just sinna lauale ja loodame, et keegi kaak seda sealt enne 1.septembrit ära ei nihuta 😀 Mul ka hea meel, kui ta kohe õpetaja silma all on. No vähemalt esialgu.

Tundus, et Priidule meeldib see natuke teise tahuga vanema venna roll ka. Vaatasime veel koos üle, kus Priidu klass Ruubeni klassi suhtes asub (on mõlemad samal korrusel, nii et eriti mugav), kus on garderoob (see juba eelkoolist tuttav koht), kuhu peab minema kehalise ajal rivistusse jms. Ruuben oli kõigega nii rahul. “Siin saame vahetundide ajal kokku” viitas ta koridorile. “Kas ujulas saame ka kokku?” küsis ta veel lootusrikkalt, mille peale elutargem mees vastas, et “ainult siis, kui meil tunnid samal ajal on”. Loogiline 😀 Garderoobi trepist üles minnes õhkas Ruuben eriti õndsa näoga: “Ma tunnengi end juba täitsa koolilapsena.” ja “Ma loodan, et ma saan palju uusi sõpru!” 🙂

Ma usun ka, et saab ja kõik läheb hästi ja veel paremini. Ja Priit saab ka vähemalt mõnda aega tähtsalt vanem vend olla, kes näitab, kus on raamatukogu, kus söökla, kus saab hästi teisi ehmatada 😀 jne. Elu on ilus 🙂

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft’i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀

Harry Potter

Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, et kõik ametlikud unejuturaamatud läbi said loetud ja ma poistele Harry Potterit lugema hakkasin. Kusjuures, siis kui need raamatud ilmusid ja hirmus popid olid, siis ma neid ei lugenud – ei huvitanud. Praegu aga jõudsime kuidagi selleni, et poisse see muinasjutu-võlumaailm huvitab ja minu peamine mure on pigem see, kuidas pikad tekstid ilmekaks ja kuulatavaks lugeda. Ja loomulikult need inglispärased nimed arusaadavaks muuta.

Kui esimene raamat peaaegu lõpusirgel oli, poetasin nii mokaotsast, et nendest tegelastest on ka filmid tehtud. No loomulikult tuli siis päevakorda võtta! Nüüd olemegi nii teinud, et umbes iga kahe-kolme nädala tagant leiame selle õhtu, kui sobib üks järjekordne film ära vaadata. Mulle tundub, et mida film edasi, seda keerulisemaks ja ka süngemaks kõik muutub. Kui esimene film oli suhteliselt lihtsalt arusaadav, siis viimasele pidin ma koguaeg midagi ette, taha ja peale seletama, kusjuures enamasti nõudis Ruuben just etteseletamist, aga no kust mina tean, mis juhtuma hakkab, kui ma ju ei tea 😀 Iga filmi lõpus on nad igatahes kägaras mu süles, et natukenegi julgem olla ja vaadata oleks.

Eile vaatasime järjekorras neljandat filmi “Harry Potter and Goblet of Fire” ja ma üritasin pingsalt mõelda, kuidas see pealkiri eesti keeles oligi. “Harry Potter ja.. ja.. ja.. Tulepeeker!” tuli viimaks meelde. “TulePeeter??” ei saanud Ruuben kohe aru, mille peale mina muidugi naerma turtsatasin. “Ei, TulepeeKer. See on selline vanaaegne anum,” püüdsin pilti selgemaks maalida. “Aga meil on lasteaias RõvePeeter, sest et ta ilastab ja tatistab igale poole!” trumpas Ruuben mu hetkega üle.

Aga muidu on lahe, kuidas poisid üritavad Dumbledore’i ja Harry Potteri nime võimalikult britipäraselt hääldada. Kui Potter, siis ikka nii, et sülge lendab! 😀

Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂

Kingi aega

Ma ei tea kui levinud on Eestis tegutsevate ettevõtete hulgas see, et töötajatele antakse nende sünnipäeva puhul vaba päev. No igal juhul mina sain seda privileegi sel aastal kasutada ja kuigi sünnipäevatunnet kui sellist jätkuvalt ei olnud, siis rõõm vabast päevast oli sellevõrra suurem 🙂 Otsustasin, et kui mulle on kingitud aega, siis mina kingin selle edasi neile, kes mulle kõige kallimad.

Loobusin isegi Marko pakutud hommikusest lisaunest ja ärkasin ikkagi kell 6:00, et koeraga jalutama minna. Mõtlesin, et olgu koeral ka siis hea meel ja tegin tunduvalt pikema ringi kui tavahommikul – mul ju kuskile kiiret ei olnud. Seejärel äratasin Priidu, tegin talle ta lemmikut mannaputru ja jalutasime käsikäes läbi vaikse lumesaju kooli. See oli nii soe ja tore teekond, et süda lausa laulis. Ilm oli fantastiline, seltskond super – mida veel tahta!? Saatsin Priidu garderoobi ja kui sügisel pidin mina talle meelde tuletama, et koolimajas tuleb müts peast võtta, siis nüüd tuletas tema seda mulle koolimaja trepil meelde 🙂 Ja direktor oli jätkuvalt kõiki garderoobis teretamas 🙂

Tagasi koju jõudes ootas mind Ruuben, kes otsustas kah päeva vabaks võtta. “Kindlasti on sul vaja, et keegi sind vahepeal musitaks ja kallistaks,” arvas mu väike armas hurmur ja pidas ka oma lubadust: käis iga natukese aja tagant mu süles, kallistas ja musitas mu ära ja tegeles siis enda asjadega edasi. No nii armas! Sellistel hetkedel ma mõtlen, et ju ma midagi olen ikka õigesti ka teinud, et mul nii armsad pojad on 🙂

Siis sai chill läbi ja läks räigeks rapsimiseks: kõigepealt koos Ruubeniga 1,5h juuksuris, mille käigus minul värviti ja lõigati juuksed ning ka Ruuben sai värske lõikuse. Seejärel lubasime endale kiire lõunasöögi pitsa näol ning juba oligi aeg, et Priidule kooli järgi minna. Kuna terve päeva reaalselt sadas lund, siis vahepeal lükkasin seda maja eest ka vähemaks, nii et seljast lõi tuld välja. No ei ole see vanainimese elu mingi meelakkumine! Ikka kondid haiged! 😀

Kui Ruuben küsis minult vahepeal, et mis ma siis ka kingiks sain, siis pidin ütlema, et veel mitte midagi. Et mul on sellised praktilised soovid, mida ma pean minema kas ise valima või lihtsalt natuke ootama. No näiteks õde saatis mu autole kummist porimatid 😀 ja saapad, mida ma soovisin, pidin kindlasti ise poest välja valima, mille jaoks aega veel ei olnud. Ruuben arvas selle peale, et ma olen päris tark, kui selliseid kasulikke asju soovin. “Sa oled päris kaua elanud, et nii tark oled,” ütles ta tõsimeeli peaga noogutades, mis minu jaoks oli muidugi korralik verbaalne löök makku. Tänasin viisakalt 😀

Pärastlõunal viisin Ruubeni ikkagi lasteaeda, kuna tal oli seal isadepäeva pidu ja käisin samal ajal veel ka Priiduga juuksuris, mille järel me lükkasime veel lund. Priit nii naudib alati lume lükkamist, nii möllasimegi maja ees ja aias hea mitu tundi. Hera muidugi ka, sest et talle meeldib ka lumi täiesti hullupööra! 🙂

Tagantjärele mõeldes ei teinudki justkui midagi enneolematut või erilist, aga nii tore päev oli! Toredaks tegi selle päeva ennekõike see, et ma sain olla 100% olemas nende jaoks, kes mind kõige rohkem vajavad 🙂

Üleöö suureks

“Ruuben, kuidas sul täna lasteaias läks?” küsis Priit, kui Ruuben oma esimese päeva uues lasteaias oli veetnud. “Ainus jama on see, et palju on väikseid lapsi ja nad karjuvad koguaeg. Muidu on hea,” kiitis Ruuben. Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt kuulasin ja imestasin.

Ühel teisel õhtul, kui Priit oli oma kodutööde tegemise lõpetanud, tuli minu juurde Ruuben, kes oli pilgeni otsustavust täis: “Emme, mina tahan ka nüüd tähti teha! Ja matemaatikat!” Ma vist ei suutnud oma üllatust varjata, sest kui on midagi, mida Ruuben eriti teha ei armasta, siis see on just joonistamine, kirjutamine, värvimine… Sel õhtul lahendas Ruuben ära kõik nuputamisülesanded, mis talle ette anda suutsin. Milline eeskuju võib olla üks tubli vanem vend!

Täna lasteaeda jõudes, tormas mulle juba aiaväravale vastu vägagi vallatus meeleolus Ruuben, kes veidi käriseva häälega kurtis mulle oma suurt muret. “Emme! Mul on rühmas on tüdruk! Täiesti segane! Ajavad taga mind! Ütlevad, et ma olen nende elu armastus! Äää!!!” “Oota, misasja?” ei saanud ma kohe aru “üks või kaks tüdrukut?” “KAKS TÜDRUKUT!! SAMA HULLUD!” “Aga mis nad siis teevad? Ajavad niisama taga või üritavad musi teha või…” “Jaa, musi on küll õige sõna selle kohta!” kilkab Ruuben läbi naeru.

Vot siis sulle suurt poissi! Ühest küljest on tema asjalikkus lausa muljetavaldav. Teisest küljest, ega ma neid elu armastuse kuulutajaid päris nii vara ei oodanud 😀 Ütlesin siis Ruubenile ka, et tüdrukutega tasub igaks juhuks ettevaatlik olla. Vahel võivad nad tõesti päris hulluks ajada! 🙂

Huviringid

Ma absoluutselt ei arva, et lastel tuleks kõik päevad ja õhtud erinevaid huviringe ja tegevusi täis planeerida, ometi midagi meeldivat võiks ju igaüks natukene teha. Septembri ja uue kooliaasta algusega tuli minu hinge ka veidi suurem ärevus, sest et ootasin, mis uusi põnevaid võimalusi kool ja lasteaed pakuvad. Eelmine nädal said siis mõneks ajaks huvi- ja spordiringid lukku löödud.

Priidu esimene eelistus on juba üsna tükk aega olnud jalgpall, nii et MRJK-s ta ka jätkab. Need trennid on õhtuti ja selles mõttes kaasavad ka minu, et aeg-ajalt vaatan ja ergutan ta trenne väljaku servas kaasa. Priit soovis ise veel mingit trenni lisaks ning valikus oli nii käsi- kui korvpall. Käsipalli ajad kahjuks ei sobinud mitte üldse ning kuigi korvpalli proovitrenn oli väga tore ja Priit oli täitsa hakkamas ja valmis seal käima, siis enne järgmist trenni selgus, et ta päris üksi ikkagi ei ole veel valmis ennast kooli-kodu-trenni vahel majandama. Mina teda vägisi sundima ka ei hakka, kui valmis on, küll siis läheb. Kui tahab. See võib vabalt olla ka juba näiteks paari nädala pärast. Või siis paari aasta pärast. No igatahes kiiret pole sellega ja näis, mis saab.

Et aju ka midagi saaks, siis hakkab Priit käima matemaatika ja loodusringis, mis on mõlemad täpselt pärast tunde ja mõlemad kord nädalas. Tundub, et kõik kokku on üsna korralik koormus. Ise tahaks ta veel muidugi minna “breikima” ja ujuma ja…. Aga küll jõuab seda kõike teha!

Ruubenil on selles mõttes ka selged soovid, et tema ei taha ühtegi tiimisporti näha. Jalgpall ei huvita, korvpall on igav. Tahaks maadelda, karated teha ja teisi pikali panna. Ja siis muidugi tahaks “breikida” ja trikke teha. Kuna lasteaia ruumides on judo võimalus, siis panin ta sinna kirja – jube mugav, kui ei pea last eraldi kuskile vedama, vaid läheb otse oma rühmast tundi ja ma lähen võtan ta õhtul lihtsalt trennist ära. Judo proovitrenn on tehtud ja kuna Ruuben pool eelmist hooaega käis ka Pirital judos, siis ettekujutlus ja kindel soov seal osaleda on tal olemas.

Tantsutrenn on lasteaias ka – lubati igasugu erinevaid stiile alates rahvatantsust lõpetades hip-hopiga, no ja mina siis mõtlesin, et Ruuben võiks ju proovida. Äkki saab sealt oma “breigi” kätte. Te võite ette kujutada minu üllatust, kui lapsele lasteaeda järgi minnes vaatas mulle suurte solvunud silmadega otsa väike tige Ruuben, kes ütles: EMME! SA. PANID. MU. TÜDRUKUTE. BALLETTI!!! Katsu sa selles olukorras mitte naerma pahvatada  ja probleemi tõsidusest aru saada 🙂

No igatahes sinna “tüdrukute balletti” Ruuben enam ei lähe, küll aga tuletan talle seda vahvat võimalust meelde, kui kratt välja lööb ja ülemäära halvasti käituma hakkab 😉 Kahju, et kompromiteerivat pildimaterjali ei ole, mida kohutavas teismeliseeas kasutada 😀 #pahaema

Nunnu forever

Olen ennast viimasel ajal tabanud mõttelt.. või õigemini olen hakanud aru saama, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja tal hakkab mingitmoodi inimese nägu pähe tulema. Okei, ilmselt on see nägu tal juba mõnda aega olnud, lihtsalt mina olen olnud pimestatud ja seda mitte näinud, sest et minu jaoks on ta ju ikkagi minu beebi Ruuben 🙂 Beebinäoga 🙂

Ja just siis, kui ma olin vaikselt hakanud leppima sellega, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja ei roni enam nii tihti kaissu ja ajab mind toast välja ning paneb ukse kinni kui tahab pükse vahetada jne, jne. jõudsime pärast õhtust unejuttu järgmise vestluseni:

Priit: Emme, ma tahaksin ka endale oma tuba. Omaette.

Mina: Mhmh, ma saan sellest aru.

Priit: No ikka kohe väga tahaks. Saaksin seal oma kooliasju teha ja. Arvuti paneks sinna ja…

Mina: Mhmh, no vaatame, mis me teha saame selle mõttega. Ruuben, sina tahaksid ka kindlasti oma tuba, jah?

Ruuben: Ei, emme, mina tahan koos sinuga elada!

Jah, see on see koht, kus väljamaa komöödiates lastakse lindilt “awwwwww” ja kõik on jube nummi, ainult et päriselus on kõik palju nummim 🙂

Kui mõni sünnib väljapaistva kunsti-, muusika- või spordiandega, siis Ruubenil on nunnususe level kahtlemata keskmisest kõrgem. Südamest loodan, et ta ei jää ainult sellele rõhuma, vaid arendab ka teisi oskusi/omadusi, et elus hästi hakkama saada. Minu nunnuks jääb ta muidugi alati, mis siis et suure poisi nägu peas 🙂