Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft‘i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀

Advertisements

Harry Potter

Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, et kõik ametlikud unejuturaamatud läbi said loetud ja ma poistele Harry Potterit lugema hakkasin. Kusjuures, siis kui need raamatud ilmusid ja hirmus popid olid, siis ma neid ei lugenud – ei huvitanud. Praegu aga jõudsime kuidagi selleni, et poisse see muinasjutu-võlumaailm huvitab ja minu peamine mure on pigem see, kuidas pikad tekstid ilmekaks ja kuulatavaks lugeda. Ja loomulikult need inglispärased nimed arusaadavaks muuta.

Kui esimene raamat peaaegu lõpusirgel oli, poetasin nii mokaotsast, et nendest tegelastest on ka filmid tehtud. No loomulikult tuli siis päevakorda võtta! Nüüd olemegi nii teinud, et umbes iga kahe-kolme nädala tagant leiame selle õhtu, kui sobib üks järjekordne film ära vaadata. Mulle tundub, et mida film edasi, seda keerulisemaks ja ka süngemaks kõik muutub. Kui esimene film oli suhteliselt lihtsalt arusaadav, siis viimasele pidin ma koguaeg midagi ette, taha ja peale seletama, kusjuures enamasti nõudis Ruuben just etteseletamist, aga no kust mina tean, mis juhtuma hakkab, kui ma ju ei tea 😀 Iga filmi lõpus on nad igatahes kägaras mu süles, et natukenegi julgem olla ja vaadata oleks.

Eile vaatasime järjekorras neljandat filmi “Harry Potter and Goblet of Fire” ja ma üritasin pingsalt mõelda, kuidas see pealkiri eesti keeles oligi. “Harry Potter ja.. ja.. ja.. Tulepeeker!” tuli viimaks meelde. “TulePeeter??” ei saanud Ruuben kohe aru, mille peale mina muidugi naerma turtsatasin. “Ei, TulepeeKer. See on selline vanaaegne anum,” püüdsin pilti selgemaks maalida. “Aga meil on lasteaias RõvePeeter, sest et ta ilastab ja tatistab igale poole!” trumpas Ruuben mu hetkega üle.

Aga muidu on lahe, kuidas poisid üritavad Dumbledore’i ja Harry Potteri nime võimalikult britipäraselt hääldada. Kui Potter, siis ikka nii, et sülge lendab! 😀

Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂

Kingi aega

Ma ei tea kui levinud on Eestis tegutsevate ettevõtete hulgas see, et töötajatele antakse nende sünnipäeva puhul vaba päev. No igal juhul mina sain seda privileegi sel aastal kasutada ja kuigi sünnipäevatunnet kui sellist jätkuvalt ei olnud, siis rõõm vabast päevast oli sellevõrra suurem 🙂 Otsustasin, et kui mulle on kingitud aega, siis mina kingin selle edasi neile, kes mulle kõige kallimad.

Loobusin isegi Marko pakutud hommikusest lisaunest ja ärkasin ikkagi kell 6:00, et koeraga jalutama minna. Mõtlesin, et olgu koeral ka siis hea meel ja tegin tunduvalt pikema ringi kui tavahommikul – mul ju kuskile kiiret ei olnud. Seejärel äratasin Priidu, tegin talle ta lemmikut mannaputru ja jalutasime käsikäes läbi vaikse lumesaju kooli. See oli nii soe ja tore teekond, et süda lausa laulis. Ilm oli fantastiline, seltskond super – mida veel tahta!? Saatsin Priidu garderoobi ja kui sügisel pidin mina talle meelde tuletama, et koolimajas tuleb müts peast võtta, siis nüüd tuletas tema seda mulle koolimaja trepil meelde 🙂 Ja direktor oli jätkuvalt kõiki garderoobis teretamas 🙂

Tagasi koju jõudes ootas mind Ruuben, kes otsustas kah päeva vabaks võtta. “Kindlasti on sul vaja, et keegi sind vahepeal musitaks ja kallistaks,” arvas mu väike armas hurmur ja pidas ka oma lubadust: käis iga natukese aja tagant mu süles, kallistas ja musitas mu ära ja tegeles siis enda asjadega edasi. No nii armas! Sellistel hetkedel ma mõtlen, et ju ma midagi olen ikka õigesti ka teinud, et mul nii armsad pojad on 🙂

Siis sai chill läbi ja läks räigeks rapsimiseks: kõigepealt koos Ruubeniga 1,5h juuksuris, mille käigus minul värviti ja lõigati juuksed ning ka Ruuben sai värske lõikuse. Seejärel lubasime endale kiire lõunasöögi pitsa näol ning juba oligi aeg, et Priidule kooli järgi minna. Kuna terve päeva reaalselt sadas lund, siis vahepeal lükkasin seda maja eest ka vähemaks, nii et seljast lõi tuld välja. No ei ole see vanainimese elu mingi meelakkumine! Ikka kondid haiged! 😀

Kui Ruuben küsis minult vahepeal, et mis ma siis ka kingiks sain, siis pidin ütlema, et veel mitte midagi. Et mul on sellised praktilised soovid, mida ma pean minema kas ise valima või lihtsalt natuke ootama. No näiteks õde saatis mu autole kummist porimatid 😀 ja saapad, mida ma soovisin, pidin kindlasti ise poest välja valima, mille jaoks aega veel ei olnud. Ruuben arvas selle peale, et ma olen päris tark, kui selliseid kasulikke asju soovin. “Sa oled päris kaua elanud, et nii tark oled,” ütles ta tõsimeeli peaga noogutades, mis minu jaoks oli muidugi korralik verbaalne löök makku. Tänasin viisakalt 😀

Pärastlõunal viisin Ruubeni ikkagi lasteaeda, kuna tal oli seal isadepäeva pidu ja käisin samal ajal veel ka Priiduga juuksuris, mille järel me lükkasime veel lund. Priit nii naudib alati lume lükkamist, nii möllasimegi maja ees ja aias hea mitu tundi. Hera muidugi ka, sest et talle meeldib ka lumi täiesti hullupööra! 🙂

Tagantjärele mõeldes ei teinudki justkui midagi enneolematut või erilist, aga nii tore päev oli! Toredaks tegi selle päeva ennekõike see, et ma sain olla 100% olemas nende jaoks, kes mind kõige rohkem vajavad 🙂

Üleöö suureks

“Ruuben, kuidas sul täna lasteaias läks?” küsis Priit, kui Ruuben oma esimese päeva uues lasteaias oli veetnud. “Ainus jama on see, et palju on väikseid lapsi ja nad karjuvad koguaeg. Muidu on hea,” kiitis Ruuben. Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt kuulasin ja imestasin.

Ühel teisel õhtul, kui Priit oli oma kodutööde tegemise lõpetanud, tuli minu juurde Ruuben, kes oli pilgeni otsustavust täis: “Emme, mina tahan ka nüüd tähti teha! Ja matemaatikat!” Ma vist ei suutnud oma üllatust varjata, sest kui on midagi, mida Ruuben eriti teha ei armasta, siis see on just joonistamine, kirjutamine, värvimine… Sel õhtul lahendas Ruuben ära kõik nuputamisülesanded, mis talle ette anda suutsin. Milline eeskuju võib olla üks tubli vanem vend!

Täna lasteaeda jõudes, tormas mulle juba aiaväravale vastu vägagi vallatus meeleolus Ruuben, kes veidi käriseva häälega kurtis mulle oma suurt muret. “Emme! Mul on rühmas on tüdruk! Täiesti segane! Ajavad taga mind! Ütlevad, et ma olen nende elu armastus! Äää!!!” “Oota, misasja?” ei saanud ma kohe aru “üks või kaks tüdrukut?” “KAKS TÜDRUKUT!! SAMA HULLUD!” “Aga mis nad siis teevad? Ajavad niisama taga või üritavad musi teha või…” “Jaa, musi on küll õige sõna selle kohta!” kilkab Ruuben läbi naeru.

Vot siis sulle suurt poissi! Ühest küljest on tema asjalikkus lausa muljetavaldav. Teisest küljest, ega ma neid elu armastuse kuulutajaid päris nii vara ei oodanud 😀 Ütlesin siis Ruubenile ka, et tüdrukutega tasub igaks juhuks ettevaatlik olla. Vahel võivad nad tõesti päris hulluks ajada! 🙂

Huviringid

Ma absoluutselt ei arva, et lastel tuleks kõik päevad ja õhtud erinevaid huviringe ja tegevusi täis planeerida, ometi midagi meeldivat võiks ju igaüks natukene teha. Septembri ja uue kooliaasta algusega tuli minu hinge ka veidi suurem ärevus, sest et ootasin, mis uusi põnevaid võimalusi kool ja lasteaed pakuvad. Eelmine nädal said siis mõneks ajaks huvi- ja spordiringid lukku löödud.

Priidu esimene eelistus on juba üsna tükk aega olnud jalgpall, nii et MRJK-s ta ka jätkab. Need trennid on õhtuti ja selles mõttes kaasavad ka minu, et aeg-ajalt vaatan ja ergutan ta trenne väljaku servas kaasa. Priit soovis ise veel mingit trenni lisaks ning valikus oli nii käsi- kui korvpall. Käsipalli ajad kahjuks ei sobinud mitte üldse ning kuigi korvpalli proovitrenn oli väga tore ja Priit oli täitsa hakkamas ja valmis seal käima, siis enne järgmist trenni selgus, et ta päris üksi ikkagi ei ole veel valmis ennast kooli-kodu-trenni vahel majandama. Mina teda vägisi sundima ka ei hakka, kui valmis on, küll siis läheb. Kui tahab. See võib vabalt olla ka juba näiteks paari nädala pärast. Või siis paari aasta pärast. No igatahes kiiret pole sellega ja näis, mis saab.

Et aju ka midagi saaks, siis hakkab Priit käima matemaatika ja loodusringis, mis on mõlemad täpselt pärast tunde ja mõlemad kord nädalas. Tundub, et kõik kokku on üsna korralik koormus. Ise tahaks ta veel muidugi minna “breikima” ja ujuma ja…. Aga küll jõuab seda kõike teha!

Ruubenil on selles mõttes ka selged soovid, et tema ei taha ühtegi tiimisporti näha. Jalgpall ei huvita, korvpall on igav. Tahaks maadelda, karated teha ja teisi pikali panna. Ja siis muidugi tahaks “breikida” ja trikke teha. Kuna lasteaia ruumides on judo võimalus, siis panin ta sinna kirja – jube mugav, kui ei pea last eraldi kuskile vedama, vaid läheb otse oma rühmast tundi ja ma lähen võtan ta õhtul lihtsalt trennist ära. Judo proovitrenn on tehtud ja kuna Ruuben pool eelmist hooaega käis ka Pirital judos, siis ettekujutlus ja kindel soov seal osaleda on tal olemas.

Tantsutrenn on lasteaias ka – lubati igasugu erinevaid stiile alates rahvatantsust lõpetades hip-hopiga, no ja mina siis mõtlesin, et Ruuben võiks ju proovida. Äkki saab sealt oma “breigi” kätte. Te võite ette kujutada minu üllatust, kui lapsele lasteaeda järgi minnes vaatas mulle suurte solvunud silmadega otsa väike tige Ruuben, kes ütles: EMME! SA. PANID. MU. TÜDRUKUTE. BALLETTI!!! Katsu sa selles olukorras mitte naerma pahvatada  ja probleemi tõsidusest aru saada 🙂

No igatahes sinna “tüdrukute balletti” Ruuben enam ei lähe, küll aga tuletan talle seda vahvat võimalust meelde, kui kratt välja lööb ja ülemäära halvasti käituma hakkab 😉 Kahju, et kompromiteerivat pildimaterjali ei ole, mida kohutavas teismeliseeas kasutada 😀 #pahaema

Nunnu forever

Olen ennast viimasel ajal tabanud mõttelt.. või õigemini olen hakanud aru saama, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja tal hakkab mingitmoodi inimese nägu pähe tulema. Okei, ilmselt on see nägu tal juba mõnda aega olnud, lihtsalt mina olen olnud pimestatud ja seda mitte näinud, sest et minu jaoks on ta ju ikkagi minu beebi Ruuben 🙂 Beebinäoga 🙂

Ja just siis, kui ma olin vaikselt hakanud leppima sellega, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja ei roni enam nii tihti kaissu ja ajab mind toast välja ning paneb ukse kinni kui tahab pükse vahetada jne, jne. jõudsime pärast õhtust unejuttu järgmise vestluseni:

Priit: Emme, ma tahaksin ka endale oma tuba. Omaette.

Mina: Mhmh, ma saan sellest aru.

Priit: No ikka kohe väga tahaks. Saaksin seal oma kooliasju teha ja. Arvuti paneks sinna ja…

Mina: Mhmh, no vaatame, mis me teha saame selle mõttega. Ruuben, sina tahaksid ka kindlasti oma tuba, jah?

Ruuben: Ei, emme, mina tahan koos sinuga elada!

Jah, see on see koht, kus väljamaa komöödiates lastakse lindilt “awwwwww” ja kõik on jube nummi, ainult et päriselus on kõik palju nummim 🙂

Kui mõni sünnib väljapaistva kunsti-, muusika- või spordiandega, siis Ruubenil on nunnususe level kahtlemata keskmisest kõrgem. Südamest loodan, et ta ei jää ainult sellele rõhuma, vaid arendab ka teisi oskusi/omadusi, et elus hästi hakkama saada. Minu nunnuks jääb ta muidugi alati, mis siis et suure poisi nägu peas 🙂

Vanasti

Mul on tunne, et minust saab vanast peast targutaja vanamutt, kes koguaeg ähvardab nende asjadega, mis vanasti olid. Miks? Sest et ma teen seda juba praegu. Osalt sellepärast, et lastele kuidagi sisendada seda, kui hea elu neil ikkagi täna on. Ja osalt ka sellepärast, et nad natuke oma tegude ja tagajärgede üle mõtleksid. Mõningad näited:

Episood 1: Poisid on minuga tööl kaasas ja üritavad teisest monitorist youtube‘i vahendusel multikaid vaadata. Ruuben kipub oma tooliga mind laua tagant välja trügima.

Mina: Kas sa tead, Ruuben, et VANASTI lapsed ei saanudki enne istuda, kui nad polnud ise endale tooli valmis nikerdanud?!

Priit: :O

Ruuben: Hea siis, et praegu vanasti ei ole!


Episood 2: Sõidame Lätist tagasi ja auto tagaistmel kisub aeg-ajalt rüsinaks. Ruuben väljendab oma pahameelt ja väsimust sellega, et togib vanemat venda aeg-ajalt rusikatega. Mul on lõpuks sellest juba tõsine siiber.

Mina: Ruuben, kas sa tead, et VANASTI raiuti neil pahadel inimestel käed otsast ära, kes teisi inimesi lõid.

Ruuben: Kas päriselt? :O

Mina: Päriselt. Sul poleks praeguseks ei käsi, jalgu ega midagi enam alles.

Ja mõnda aega on tagaistmel vaikus.


Episood 3: Oleme poistega minu vanemate juures ja neil on seinal veel nuppudega “lauatelefon”. Priit ja Ruuben ei suuda kumbki seda kunagi ära imestada.

Priit: Misasi see on?

Vanaisa: See on telefon.

Priit: Mismoodi???

Vanaisa: VANASTI olid telefonidel nupud, veel rohkem VANASTI olid üldsegi kettaga telefonid. (See info läks muidugi nii ulmeks ära, et keegi ei suutnud süveneda)

Priit: Aga kuidas Sa tead, kuhu Sa helistad, kui mitte midagi ei näe?


Kättemaks kogu sellele targutamisele ei lasknud ennast muidugi kaua oodata:

Sõidame taas autoga, raadiost tuleb Laura uus lugu 94-95, mis on päris lahe lugu, eriti see osa refräänist, kus keegi ei laula 😀

Priit: Emme, mis aastal sina sündisid?

Mina: 83

Priit: ÄÄÄ!

Ruuben: VANASTI!!!


Pagan, see oli valus 😀

Mine pekki!

Poistel on kõrvakuulmisega imelikud lood. Kui ma midagi teha palun või millegi tegemist keelan, siis läheb omajagu aega, kuni mu jutt kohale jõuab ja arusaadavaks muutub. Nagu räägiks võõrkeeles. Kui aga keegi kuskil kasvõi sosistab mingi ebatsensuursuse, siis jääb kõrvakuulmist ülegi ning poisid on kohe minu juures õigust nõudmas: on see sõna ropp või mitte?

Olen neile öelnud ka, et kui ma nende sõnavaras midagi ebasündsat kuulen, siis kindlasti korrigeerin. Samas aga ei saa ma olla iga minut, iga päev nende kõrval ja analüüsida, mida sobib öelda ja mida mitte. Soovitasin neil alati ise mõelda, kas kuuldud sõna kõlbab kasutada või mitte ning ka täiskasvanute sõnavarasse tuleb kriitiliselt suhtuda. Ja seda nad nüüd siis suure hoolega teevadki, nii et arutame õhtul kõik kuuldud uudissõnad läbi ja vajadusel laiendame sõnavara 😀 Kui enamik sõnade puhul kaheti mõistmist pole ning isegi iga “pagana” peale kutsutakse mindki korrale, siis väljend, mis siiani arutelu on tekitanud, on “mine pekki”, mille roppuse levelis me ei jõua kuidagi ühisele arusaamisele.

Hüppasime eile õhtul batuudil ja Priit siis tõmbas jälle teema välja: “Emme, onju “mine pekki” on ropp?” Ma ei osanud esimese hooga jälle selget seisukohta võtta (mis siin salata, kasutan seda väljendit vahel isegi ja enda arvates just ei ropenda) ja arvasin, et äkki väga ropp ikkagi ei ole. Ühtegi otseselt roppu sõna ju selles väljendis ju ei ole? Ruuben arvas selle peale, et võib-olla sõltub selle roppuse aste sellest, kuidas ja kus seda väljendit kasutada. Uurisin siis Ruubenilt, et ta tooks ühe näite, kus see väljend on ropp. Ruuben siis seletas: “No näiteks kui keegi teeb sulle liha söögiks. Ja siis sa ütled “mine pekki, mis liha see on!?” Siis see on väga väga ebaviisakas ja ropp, sest et see solvab kokka!” Kuna mulle Ruubeni näited väga meeldivad, siis palusin tuua ka näite sellest, kui see väljend ei ole tema hinnangul ropp. “No näiteks, kui koperdad ja kukud ja sul on valus ja ütled “MINEPEKKI!” 🙂

Selge. Või siis ikkagi ei ole selge. Pika ja näideterohke arutelu tulemusena jõudsime esialgse tulemuseni, et see väljend otseselt ropp ei ole, küll aga võib mõnes olukorras mõjuda ebaviisakalt. Ja kuna me oleme kõik väga viisakad inimesed, siis proovime seda väljendit mitte liiga tihti kasutada 🙂

Poiste pidu

Käisime eile ühel mängutoa sünnipäeval, mis toimus Lasergame mängutoas (või oli see Gamezone, Laserzone vms, tont neist aru saab), kus teatavasti seisneb põhiatraktsioon selles, et moodustatakse tiimid (või siis mitte) ja minnakse pimedatesse labürintidesse üksteist laserrelvadest laskma. Võidab muidugi see, kellel on lõpus kõige rohkem punkte. Ilmselgelt poiste atraktsioon ja poisid olid sellest kõigest ka väga-väga (VÄGA!) elevil.

Kohapeal muidugi selgus, et see konkreetne vestidega mäng sobib alates 7.eluaastast ja kuna Ruuben ei näe isegi parima tahtmise korral nii vana välja, siis pidime talle erilahenduse tekitama: vest minu selga, relv tema kätte ning omavahel olime juhtmega ühendatud. Kuna Ruuben päriselt ka pelgas neid pimedaid katakombe ja tahtis põhimõtteliselt terve mäng ühe koha peal olla ja sealt mööduvaid poisse sihtida, siis väga suur probleem see muidugi ei olnudki. Teises mängus rokkis ta oma strateegiaga kõvasti, tekitades paljudele “suurtele” poistele meelehärmi. Kolmandas mängus arvas ta, et võiks teisele korrusele ka minna ja siis korraks tekkis küll väike paanika, et kas ma oma juhtme ja vestiga ikka jõuan piisavalt kiirelt talle järgi. Kokkuvõttes üsna veider kombo, sest et samal ajal kui ma üritasin sammu pidada (jooksmine oli keelatud!), üritasin ennast veel ka võimalikult pisikeseks ja nähtamatuks teha, et mitte liiga suur ja nähtav sihtmärk olla 😀

img_1657
Kükitame oma peidupaigas ja ootame, kuni relva laskevõime taastub 🙂

Peole oli kutsutud ca 17 7-9 aastast poissi, kes kokkupressituna ca 12m2 tuppa tekitasid sellise lärmi, et ma arvasin reaalselt, et mul kõrvakiled lähevad ühel hetkel lihtsalt pauguga katki. Tol hetkel mõtlesin kõigi algklassiõpetajate ja nende närvide peale ja tegin mõttes kniksu ja pai. Raudsed närvid peavad ikka olema!

Koju sõites tegime nii nagu tavaks saanud mõningaid matemaatilisi tehteid, Ruuben loendas kümneliste kaupa sajani ning sajaliste kaupa tuhandeni. Ma ei tea miks, aga kui laps tahab loendada, las loendab! 😀 Priit hakkas selle peale inglise keeles värve nimetama ning arendasime siis ka seda vestlust. Selgus, et enamik värve täitsa selged, panin siis omalt poolt mõned lisaks.

Priit: Ruuben, sa tead, kuidas inglise keeles punane on?

Ruuben: Ei..

Priit: Red!

Ruuben: (pärast mõttepausi täiesti uskumatu häälega) Fred vä?

Mina ei suutnud sel hetkel ennast tagasi hoida ja turtsatasin täiega naerma 😀

img_1661
Päikesepoiss Ruuben 🙂