Vanasti

Mul on tunne, et minust saab vanast peast targutaja vanamutt, kes koguaeg ähvardab nende asjadega, mis vanasti olid. Miks? Sest et ma teen seda juba praegu. Osalt sellepärast, et lastele kuidagi sisendada seda, kui hea elu neil ikkagi täna on. Ja osalt ka sellepärast, et nad natuke oma tegude ja tagajärgede üle mõtleksid. Mõningad näited:

Episood 1: Poisid on minuga tööl kaasas ja üritavad teisest monitorist youtube’i vahendusel multikaid vaadata. Ruuben kipub oma tooliga mind laua tagant välja trügima.

Mina: Kas sa tead, Ruuben, et VANASTI lapsed ei saanudki enne istuda, kui nad polnud ise endale tooli valmis nikerdanud?!

Priit: :O

Ruuben: Hea siis, et praegu vanasti ei ole!


Episood 2: Sõidame Lätist tagasi ja auto tagaistmel kisub aeg-ajalt rüsinaks. Ruuben väljendab oma pahameelt ja väsimust sellega, et togib vanemat venda aeg-ajalt rusikatega. Mul on lõpuks sellest juba tõsine siiber.

Mina: Ruuben, kas sa tead, et VANASTI raiuti neil pahadel inimestel käed otsast ära, kes teisi inimesi lõid.

Ruuben: Kas päriselt? :O

Mina: Päriselt. Sul poleks praeguseks ei käsi, jalgu ega midagi enam alles.

Ja mõnda aega on tagaistmel vaikus.


Episood 3: Oleme poistega minu vanemate juures ja neil on seinal veel nuppudega “lauatelefon”. Priit ja Ruuben ei suuda kumbki seda kunagi ära imestada.

Priit: Misasi see on?

Vanaisa: See on telefon.

Priit: Mismoodi???

Vanaisa: VANASTI olid telefonidel nupud, veel rohkem VANASTI olid üldsegi kettaga telefonid. (See info läks muidugi nii ulmeks ära, et keegi ei suutnud süveneda)

Priit: Aga kuidas Sa tead, kuhu Sa helistad, kui mitte midagi ei näe?


Kättemaks kogu sellele targutamisele ei lasknud ennast muidugi kaua oodata:

Sõidame taas autoga, raadiost tuleb Laura uus lugu 94-95, mis on päris lahe lugu, eriti see osa refräänist, kus keegi ei laula 😀

Priit: Emme, mis aastal sina sündisid?

Mina: 83

Priit: ÄÄÄ!

Ruuben: VANASTI!!!


Pagan, see oli valus 😀

Advertisements

Mine pekki!

Poistel on kõrvakuulmisega imelikud lood. Kui ma midagi teha palun või millegi tegemist keelan, siis läheb omajagu aega, kuni mu jutt kohale jõuab ja arusaadavaks muutub. Nagu räägiks võõrkeeles. Kui aga keegi kuskil kasvõi sosistab mingi ebatsensuursuse, siis jääb kõrvakuulmist ülegi ning poisid on kohe minu juures õigust nõudmas: on see sõna ropp või mitte?

Olen neile öelnud ka, et kui ma nende sõnavaras midagi ebasündsat kuulen, siis kindlasti korrigeerin. Samas aga ei saa ma olla iga minut, iga päev nende kõrval ja analüüsida, mida sobib öelda ja mida mitte. Soovitasin neil alati ise mõelda, kas kuuldud sõna kõlbab kasutada või mitte ning ka täiskasvanute sõnavarasse tuleb kriitiliselt suhtuda. Ja seda nad nüüd siis suure hoolega teevadki, nii et arutame õhtul kõik kuuldud uudissõnad läbi ja vajadusel laiendame sõnavara 😀 Kui enamik sõnade puhul kaheti mõistmist pole ning isegi iga “pagana” peale kutsutakse mindki korrale, siis väljend, mis siiani arutelu on tekitanud, on “mine pekki”, mille roppuse levelis me ei jõua kuidagi ühisele arusaamisele.

Hüppasime eile õhtul batuudil ja Priit siis tõmbas jälle teema välja: “Emme, onju “mine pekki” on ropp?” Ma ei osanud esimese hooga jälle selget seisukohta võtta (mis siin salata, kasutan seda väljendit vahel isegi ja enda arvates just ei ropenda) ja arvasin, et äkki väga ropp ikkagi ei ole. Ühtegi otseselt roppu sõna ju selles väljendis ju ei ole? Ruuben arvas selle peale, et võib-olla sõltub selle roppuse aste sellest, kuidas ja kus seda väljendit kasutada. Uurisin siis Ruubenilt, et ta tooks ühe näite, kus see väljend on ropp. Ruuben siis seletas: “No näiteks kui keegi teeb sulle liha söögiks. Ja siis sa ütled “mine pekki, mis liha see on!?” Siis see on väga väga ebaviisakas ja ropp, sest et see solvab kokka!” Kuna mulle Ruubeni näited väga meeldivad, siis palusin tuua ka näite sellest, kui see väljend ei ole tema hinnangul ropp. “No näiteks, kui koperdad ja kukud ja sul on valus ja ütled “MINEPEKKI!” 🙂

Selge. Või siis ikkagi ei ole selge. Pika ja näideterohke arutelu tulemusena jõudsime esialgse tulemuseni, et see väljend otseselt ropp ei ole, küll aga võib mõnes olukorras mõjuda ebaviisakalt. Ja kuna me oleme kõik väga viisakad inimesed, siis proovime seda väljendit mitte liiga tihti kasutada 🙂

Poiste pidu

Käisime eile ühel mängutoa sünnipäeval, mis toimus Lasergame mängutoas (või oli see Gamezone, Laserzone vms, tont neist aru saab), kus teatavasti seisneb põhiatraktsioon selles, et moodustatakse tiimid (või siis mitte) ja minnakse pimedatesse labürintidesse üksteist laserrelvadest laskma. Võidab muidugi see, kellel on lõpus kõige rohkem punkte. Ilmselgelt poiste atraktsioon ja poisid olid sellest kõigest ka väga-väga (VÄGA!) elevil.

Kohapeal muidugi selgus, et see konkreetne vestidega mäng sobib alates 7.eluaastast ja kuna Ruuben ei näe isegi parima tahtmise korral nii vana välja, siis pidime talle erilahenduse tekitama: vest minu selga, relv tema kätte ning omavahel olime juhtmega ühendatud. Kuna Ruuben päriselt ka pelgas neid pimedaid katakombe ja tahtis põhimõtteliselt terve mäng ühe koha peal olla ja sealt mööduvaid poisse sihtida, siis väga suur probleem see muidugi ei olnudki. Teises mängus rokkis ta oma strateegiaga kõvasti, tekitades paljudele “suurtele” poistele meelehärmi. Kolmandas mängus arvas ta, et võiks teisele korrusele ka minna ja siis korraks tekkis küll väike paanika, et kas ma oma juhtme ja vestiga ikka jõuan piisavalt kiirelt talle järgi. Kokkuvõttes üsna veider kombo, sest et samal ajal kui ma üritasin sammu pidada (jooksmine oli keelatud!), üritasin ennast veel ka võimalikult pisikeseks ja nähtamatuks teha, et mitte liiga suur ja nähtav sihtmärk olla 😀

img_1657
Kükitame oma peidupaigas ja ootame, kuni relva laskevõime taastub 🙂

Peole oli kutsutud ca 17 7-9 aastast poissi, kes kokkupressituna ca 12m2 tuppa tekitasid sellise lärmi, et ma arvasin reaalselt, et mul kõrvakiled lähevad ühel hetkel lihtsalt pauguga katki. Tol hetkel mõtlesin kõigi algklassiõpetajate ja nende närvide peale ja tegin mõttes kniksu ja pai. Raudsed närvid peavad ikka olema!

Koju sõites tegime nii nagu tavaks saanud mõningaid matemaatilisi tehteid, Ruuben loendas kümneliste kaupa sajani ning sajaliste kaupa tuhandeni. Ma ei tea miks, aga kui laps tahab loendada, las loendab! 😀 Priit hakkas selle peale inglise keeles värve nimetama ning arendasime siis ka seda vestlust. Selgus, et enamik värve täitsa selged, panin siis omalt poolt mõned lisaks.

Priit: Ruuben, sa tead, kuidas inglise keeles punane on?

Ruuben: Ei..

Priit: Red!

Ruuben: (pärast mõttepausi täiesti uskumatu häälega) Fred vä?

Mina ei suutnud sel hetkel ennast tagasi hoida ja turtsatasin täiega naerma 😀

img_1661
Päikesepoiss Ruuben 🙂

Lemmik emadepäev

Mida suuremaks poisid kasvavad, seda ägedamaks emadepäevad muutuvad. Muud päevad muidugi ka. Aga kui naistepäev võiks minu poolest ka olemata olla, siis emadepäeva ma tunnen, et olen natuke nagu välja ka teeninud ja naudin seetõttu seda päeva täiega. Eriti kui mu pojad juhtumisi seda sama arvavad 🙂

Seekordne emadepäev jääb meelde mitme enneolematu asjaolu poolest. See, et neil on mulle ÜLLATUS, seda sain teada juba reedel. Seda, et see on suur SALADUS, seda sain ma teada nii reedel kui laupäeval, kuid ometigi ei saanud ma teada, mis asi see siis on. Eks ma olin nendega ka lahke ja ei hakanud pinnima. Kui vaja saladust hoida, siis hoiame! 🙂 Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga nad tõepoolest suutsidki oma üllatust ja saladust hoida pühapäeva hommikuni ehk siis emadepäevani välja. Isegi Ruuben, kes tavaliselt mingis olukorras ikkagi kogemata välja lobiseb ja siis ise nii südantlõhestavalt kurblik on pärast selle üle.

Ma natuke olin sellega arvestanud, et võib-olla ma pean pühapäeval seda üllatust ja saladust väikeste vihjetega välja hakkama õngitsema, aga oi, kuidas ma eksisin! Kell 5:00 hommikul oli Priit koos üllatusega mu voodi kõrval. “Emme, kallis, ilusat emadepäeva! Ma tegin sulle kaelakee” ja andis kauni väikse karbikese, kus sees oli tõesti imeilus kaelakee 🙂 Üritasin läbi padjanäo naeratada, kallistasin ja tänasin, mis suutsin, ning soovitasin tal magama tagasi minna. Läkski 🙂

Umbes seitsme paiku hakkas Ruuben, kes täiesti märkamatult oli taas end mulle öösel kaissu nihverdanud, vaikselt siplema ning ühel hetkel lahkus mu kõrvalt. Arvasin, et läks vetsu või teistega alla multikaid vaatama, kuid ootamatult oli temagi hetk hiljem koos karbikesega mu voodi peatsis, soovis “Palju…ilusat emadepäeva!”, võttis karbist kaelakee ja venitas mulle kaela. Jällegi olin läbi une nii nunnu ja tänulik kui vähegi suutsin (sest et tõesti oli nunnu olla ka, kuigi uni oli vist ikka natuke rohkem), kallistasin ja tänasin läbi kissis silmade ning magasin õndsalt, nagu printsess, kaelakee kaelas edasi. Emadepäeva puhul suisa kella 9ni. Milline õnn!

Kui laupäeval veel mõtlesin, et võiks ilusa ilmaga kuskile matkarajale või lihtsalt piknikule minna, siis tegelikult oli koduaias lihtsalt nii hea ja chill olla, et ei tahtnudki kuskile ära sõita. Grillisime burgereid, sõime jäätist, hüppasime batuudil, mängisime koeraga ning istutasime ka viimased maasikataimed oma maasikariiulisse. Igati tore ja hästi veedetud päev.

Selle päeva tegid tõeliselt eriliseks loomulikult mu pojad 🙂 Ma ei suuda siiamaani uskuda, et nad suutsid suisa 1,5 päeva tähtsat saladust hoida ja neil oli see ometigi kogu aeg meeles! Hommikul esimene asi! See teeb nii ütlemata palju rõõmu, et nad ei teinud mulle kingitust lihtsalt sellepärast, et peab või et teised teevad või keegi käskis. Vaid, et nad tõesti ISE TAHTSID mulle kingituse teha, sest et mingit muud põhjust ma ei suuda leida nii motiveeritud varajase ärkamise taga. Pärast nad tahtsid muidugi mõlemad veenduda, kas keed ikka sobivad ja kas ma neid ikka kandma ka hakkan. Ja kas palun oleks võimalik mõlemat korraga kanda, et kumbki kurb ei peaks olema.. 🙂 Oeh, küll see armastus on ikka üks ilus asi 🙂

Kaasamõtlejad

Mulle meeldib, kui poisid minult päevakajalistel teemadel nõu ja aru pärivad või kuuldud reklaamide üle arutlevad. Reklaamide sõna- ja keelekasutuse üle juurdlemine on ilmselt filoloogi/turundaja kiiks ja seda teen ma niikuinii. Tore, kui saan oma arvamust nii nutikate tegelastega vahel ka jagada. Või olid nemad nutikad ja küsin mina nõu? Vahel ei saagi aru.

Viimati arutasime telekast nähtud Roundup geeli üle, mis lubab igaveseks hävitada kogu aias oleva umbrohu ja seda kõigest ühe puudutusega. Priit küsis, et miks me seda oma aias kasutada ei võiks, meil on ju ka võililli. Mina arvasin, et kui see mürk nii tugev on ja ainult lehele panekust piisab, et taim koos juurtega hävitada, mida ta siis laste paljaste varvaste ja koera ninaga näiteks teha võiks? “Nojaa,” oli Priit nõus “siis läheks geeline jalg beebijalaks tagasi. Üks on normaalne jalg, teine on beebijalg.” “Jah, ja siis on kaks beebijalga,” piiksus Ruuben enda arvates vist beebihäälega kõrvalt kaasa “beebi, beebi, beebi, beebi!” Ühesõnaga otsustasime, et see ei ole kõige parem mõte, kuna beebijalgadega batuudile asja pole ja sinna ju ometi minna tahaks.

Viimase tähelepaneku reklaamimaailmast tegi Ruuben kuuldes Taffel krõpsude reklaami, mille viimane lause on midagi sellist nagu “söö õiget asja!” Ruuben hakkas selle peale kõva häälega ja nördinult protesteerima: “Emme!!! KUULSID, mida ta ütles??? Aga krõpsud pole ju õige söök!!!” Tänasin mõttes kõigevõimsamat ja kiitsin Ruubenit. Jah, ma tean, et see arusaam tõenäoliselt möödub ja krõpsu söövad nad ju ikka, kui kuskil võimalus avaneb, aga meeldiv tähelepanek ikkagi. Laps kuulis midagi, mis tema arusaamadega kokku ei läinud ja tõstis kisa. Lootus on, et see omadus laieneb ka reklaamimaailmast väljaspoole. Minu ülesanne on tagada, et tema arusaamad ja põhimõtted oleksid võimalikult kvaliteetsed ja head 🙂

Ruubeniga juuksuris

Poistega juuksuris oleme käinud varemgi, kuid ma polnud varem neid võtnud kaasa samal ajal, kui minu juustega protseduure tegema hakatakse. Seekord sattus nii, et lõikus tuli teha korda nii Ruubenil kui ka mul ja kuna aegade priisata polnud, siis pidime koos minema. Võtsin ta siis väikese südamevärinaga kaasa. Tean ju, et tal hakkab igav ning siis tekib juba liiga palju huvitavaid mõtteid.. 🙂

Kõik läks loogiliselt: mulle värv juustesse ning seejärel Ruubeni lõikus. Oli kõdi ja sügeles, aga kokkuvõttes oli ta vapper ja sai täitsa vahva suure poisi lõikuse. Sellise ühele poole pikeneva tukaga. Šeff! 🙂

Kuigi tõepoolest ühel püsimatul 5-aastasel ei olegi juuksurisalongis mitte midagi peale hakata, siis Ruuben oli kokkuvõttes väga tubli ja pidas kenasti vastu. Küsimus elust enesest ei jäänud ka tulemata. Kui läksime värvi juustest välja pesema ei suutnud ta ära suurte silmadega vaadates ära imestada: “Kas sa paned PEA KRAANIKAUSSI? Päriselt?” 🙂

Legohullud

Ma ei tea, millal see täpselt juhus. Tõenäoliselt on väga raske seda konkreetset hetke välja tuua, aga nüüd on see igatahes käes: poisid on täielikud Legohullud. Taskuraha kogutakse ja selle eest ostetakse ainult Legosid. Legomehikesi vahetatakse omavahel, neid ehitatakse proo-maks ja siis toimuvad erinevad lahingud. Arendus- ja parendusprotsessid toimuvad vahel tunde järjest, hea kui on meeles sööma tulla või tahvliaeg ära kasutada.

Legode vastu vaevalt et ühelgi lapsevanemal ka midagi on, sest et nad ju ikkagi arendavad lapse mõtlemist, motoorikat jne jne. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis selle, et need klotsid nii palju maksavad. No kuidas saavad mingid plastmassjunnid nii palju maksta? Ah? Ja kes neid nimesid välja mõtleb? Ruubeni üks unistusi on näiteks Lego Ninjago Ebaõnne Elutorn. Misasi? See nimi on nii diip, et ma pean sellest arusaamiseks puhkuse võtma, kuidas ma seda veel lapsele selgitan?

Ruuben on aga juba mitu nädalat väga elevil. Tal nimelt tuleb varsti sünnipäev ja mõttes paneb ta juba kõiki kingituseks saadud komplekte kokku ja on teistest proo-m. Ma siis ikka üritan alati tema hoogu natuke maha tõmmata: et elaks kõigepealt selle sünnipäevani, peaks peo ära ja kui tõesti keegi kogemata mõne Lego kingib, eks vaatame siis, mis see täpselt on ja kes sellest tegijamaks saab. Selle peale kisub alahuule alati natuke mossi, aga mis sa teed noh: liiga unistustes elada ka ei saa, muidu võib kukkumine eriti valus olla.

Eile õhtul kui Ruubenile unejutu ära lugesin, siis rääkis mulle veel õhinal oma Legoseiklustest.

Ruuben: “Tead, minu Legomehike tegi täna Priidu omale ära!”

Mina: “Oo, kas see oli esimest korda?”

Ruuben (erilise õhina ja uhkusega): “Jaa!”

Mina: “Palju õnne! Sa oled tubli ehitaja!”

Ruuben: “Aga rohkem seda ei juhtu. Priit tegi terve öö kätekõverdusi.”

Mina: ???

Ruuben: “Minu mehed tegid ka, aga mitte nii palju. Üks ei jaksanud üldse teha, see lihtsalt vedeles seal. Selles küll proo-d ei saa.”

… Mulle meeldib, kui lastel fantaasia ja ettekujutlusvõime töötavad…

Õunad ja kilpkonnad

Poistel on juba pikemat aega komme söögi kõrvale, autosõitude ajal või muidu vabadel hetkedel üksteist peast arvutamisega nö välja kutsuda. Kui tehingud jõuavad “sada korda sada!” dimensioonidesse, siis ma tavaliselt kutsun neid korrale. Tehke ikka kõigepealt kümne piires asjad täiesti selgeks ja siis vaatame sealt edasi!

Eile sõitsin Ruubeniga koju ja ta hakkas mulle tehteid ette söötma. 4 x 5? Aga 5 x 4? Tegin siis ettepaneku esialgu kümne piires liita ja lahutada, enne kui korrutama hakkame. Kuigi korrutamise loogikast ta sai isegi aru. No siis liitsime pimedas autos numbreid kokku ja Ruuben itsitas hirmsasti, kui ta hämaras oma sõrmi kokku luges ja see vahepeal sassi läks. Ta on üldse selles mõttes kummaline poiss, et ta naerab kui tal on ebamugav. Või kui pisut haiget saab. Samas naerab ta ka siis kui on naljakas. Või kui pättust teeb. Ehk siis naerab kokkuvõttes päris palju 🙂

Ühel hetkel lisasin numbritele ka õunad lisaks. Et mitte lihtsalt 2 + 3, vaid 2 õuna ja 3 õuna. Näpud jäid sülle ja tundus, et arvutamine läks palju kiiremaks. Ehk aitab reaalsete asjadega sidumine paremini peast arvutada? Kiitsin ka kohe Ruubenit ja ütlesin, et õuntega arvutamine tuleb palju kiiremini ja paremini välja kui niisama. Selle peale Ruuben noogutas ja arvas, et varsti võib kilpkonnad ka mängu võtta. Selle peale olin mina muidugi ??? nagu tavaliselt Ruubeniga dialooge pidades, aga hea küll. Kui kilpkonnad, siis kilpkonnad! 🙂

Lõpetasimegi oma teekonna tehtega: “Kui Ruubenil on 5 õuna ja 5 kilpkonna, siis mitu õuna iga kilpkonn süüa saab?” Ruuben kõkutas lõbusalt ja ütles, et igaüks saab ühe. Kuigi teda tundes oleksin ma valmis olnud ka vastuseks, et igaüks saab 5, sest et nad mugivad kõik koos neid õunu 🙂

Pesupäev

Mulle nii tohutult meeldib, et mul on hakkajad pojad, kes igal pool kaasa sehkendavad ja kõiges mind aidata tahavad. Jah, kohati tekitab see parasjagu peavalu ja muret (näiteks kui suure kokanoaga õuna hakatakse lõikuma), samas on see ikkagi pööraselt armas, kui nad igapäevatoimetustele ligi astuvad, mind kallistavad ja küsivad, et kas nad saavad mind kuidagi aidata. Iga ema unistus 🙂 Või noh, minu vähemalt 🙂

Huvitaval kombel on pesu pesemine selline tegevus, mis alati meeletult elevust tekitab. Pesu on tore masinasse toppida, eriti suurt elevust tekitab aga külm-niiskete riiete pesumasinast väljavõtmine ja süles kuivatuskohta tassimine. Natuke on vist külm ja natuke on vist kõdi ka. Igal juhul itsitavad mõlemad ning teevad kiiremaid ringe, et teisest rohkem ikka asju kohale saaks viia. Ja siis vahel teevad võistlust, et kummal rohkem riideid sülle ära mahub. Nii võib juhtuda, et emb-kumb neist ise riidehunniku tagant enam välja ei paistagi 🙂

Viimati kui riideid kuivama panime, siis aitas ka Ruuben riideid kuivatusrestile sättida. Ühel hetkel jäid talle pihku minu stringid.

Ruuben: Mis need on?

Mina: Need on aluspüksid.

Ruuben: KUIDAS? Pole võimalik! Kas päriselt?

Mina: Jah, päriselt! 😀

Õhtul enne vanni minekut hakkas Ruuben oma päevariideid musta pesu korvi panema. Kuna see oli ootamatult jälle kolmveerand-täis saanud, otsustas ta, et paneb korvist mustad riided juba järgmiseks päevaks masinasse ära. Uus hämming ei lasknud ennast aga kaua oodata, kuna pojale jäi näppu minu õhukesed sukk-sokid. Vaatas ja vaatas neid umbusklikult ja küsis siis: “Emme, kas need on ka aluspüksid?” 😀

Ja see oli see koht, kus mina küsisin, et KUIDAS ta küll seda ette kujutab 😀

Kumake ja nõrgad jalad

Alles see oli, kui ma ise Kumakese ristsõnasid lahendasin ja loosimistes auhindu võita üritasin. Ristsõnad said kenasti kõik tehtud, iseäranis lemmikud olid kõiksugu arvude paigutamised ja tähtede sidumised numbritega jne, kuid õnnesloosis ei ole mul kunagi vedanud. Mõnel lihtsalt veab teistes asjades. Või siis ei vea mitte üldsegi 😀

Nüüd on see ristsõna ja auhindade tuhin haaranud Priitu. Ühest küljest on mul hea meel, et tal ristsõnade vastu huvi on, sest et see arendab väga hästi kirjutamist, lugemist, sõnavara, loogilist mõtlemist ja kindlasti palju muudki; teisest küljest üritan koguaeg ka neid liigseid ootuseid maandada, sest et mis siis ikkagi saab, kui laps mitte ühtegi auhinda ei võida? Seda ma võin talle ju söögi alla ja peale rääkida, et “Sinu auhind on nutikas aju ja suured teadmised”, aga olgem ausad, selliste argumentidega pikalt pinnal ei püsi kui pean konkureerima uue nutitelefoni või telekamänguga.

Vahel lahendame ristsõnasid ka nii, et kui Priit enam kirjutada ei jaksa, siis ma küsin tema käest vastuseid ja kirjutan ise. Ja siis mõtleme koos, et kas KOTT on ikka KOTT või on ta hoopis KOOT või KOOD. Poisil kõrva on ja jagab matsu välja küll.

Eile jäime korraks mõtisklema, kas JALG on nõrga G-ga või tugeva K-ga.

Priit: “Nõrga G-ga!”

Ruuben: “Jalg on VÄGA NÕRGA G-ga! Vaata minu jalgu!” ja vajus jalanõrkuse paremaks ilmestamiseks põrandale pikali 🙂

Selles osas meil enam kahtlusi ei ole 🙂