Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Advertisements

Tsiteerides klassikuid

Lastega peredes on iga päev naljapäev, eriti kui lapsed üha rohkem midagi ütlema ja arvama hakkavad. Nii meilgi. Ma vahel tunnen, et kõrvalt vaadates paistan ma poiste jaoks vist juba mingi kuivik, kellele peab aeg-ajalt mingeid asju lahti seletama. Aga ma võitlen lõpuni, et trendidega kursis olla ja mitte rongist maha jääda. Isegi kui see tähendab seda, et ma trennis joogipauside ajal teiste emade käest häbelikult küsin, et “teab keegi, mida see dääb tähendab?” Ja siis mõni teadjam selgitab ja huvilised kuulavad. Legendaarne 😀


Eile ütles Priit teleka ees millegi peale järsku “OMG!” Jah, ma olen seda kirjapildis näinud, aga ma ausalt ei ole kuulnud, et keegi reaalselt “OMG” ütleks. Mul oli automaatselt sada mõtet peas: “Mis OMG? Mis mõttes mu laps OMG ütleb? Mis AJAST mu laps OMG ütleb? WTF?” Üritasin siis aru saada, kas ta aru saab, mida räägib: “Kas sa tead ka, mida see OMG tähendab?” “Ou mai gaad loomulikult!” ütles Priit nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja Ruuben venitas taustal: “OMMMGG!” Päris nad uskusidki, et ma seda ise ka teadsin.. 😀 OMG!


Valin poistele järgmiseks päevaks riidekapist riideid valmis. “Priit, kas must pluus või oranž? Ruuben, dressipüksid või soe pesu?” “Millist armourit sa enda mehele tahad?” küsis Ruuben vastu. “Mis armourit?” ei saanud ma absoluutselt aru. “Mis armourit?” kriiskas Priit läbi naeru. “Mis sa arvasid päriselt, et me küsime sinu käest, mis armourit sa tahad või? Haah!” Ja siis naersid juba mõlemad. Issand, kui imelik tõesti, et ma arvasin, et see küsimus oli vastus minu küsimustele, kuna ma parasjagu nendega rääkisin. Selgus, et nad mängisid hoopis Minecraft‘i samal ajal. No okei, lappasin üksi nende sokke edasi..


Seda, et “ammu” ja “vanasti” on väga umbmäärased terminid ma juba tean. Eile sai “ammu” täiesti uued dimensioonid, kui poisid küsitlesid mind seoses ühe autoavariiga, mille ma aastaid tagasi läbi elasin. Priit: “Kui ammu see oli, mis aastal?” Üritasin meenutada, aga ütlesin, et ma tõesti täpselt ei mäleta, aga et see oli kindlasti tükk maad enne kui nemad sündisid. Ja siis see tuli: “Kas 1934???” küsis Priit mulle siiralt otsa vaadates. “1934???” küsisin üle keskmise emotsionaalsusega. “TUHAT ÜHEKSASADA KOLMKÜMMEND NELI???” Tsiisas kraist, isegi mu vanaema ei olnud siis veel sündinud!


Loomulikult tuleb ka enda sõnakasutusele kriitiliselt otsa vaadata, sest et eks sealtki korjatakse midagi üles ja kombineeritakse vahel ootamatutes olukordades. Mõtlesin selle peale natuke tõsisemalt kui Ruuben multikaid vaadates järsku “mida helli???” hüüatas. Mnjah, selle võtan omaks. Aga 1934? Never! 😀

Naised ja tüdrukud

Naistepäeva teema on meil kodus pikemat aega üleval olnud. Ühest küljest ei arva ma endiselt, et tegemist oleks teab mis tähtpäevaga minu isiklikust seisukohast, samas poisid on seda maailma alles avastamas ja see on tõeliselt vahva 🙂

Eelmisel reedel keeldus Ruuben lasteaeda minemast. Ühest küljest tahtis ta minuga lihtsalt tööle tulla (kuna Priit oli digiõppe päeva raames esmaspäeval kaasas olnud ja loomulikult on siis teisel ka ju vaja seda teha), teisest küljest väitis ta, et ta ei jaksa lihtsalt päev otsa tüdrukutega tantsida 😀 Mina ei tea täpselt, millega nad seal tegelesid – kas valmistusid naistepäevaks või niisama tantsupeoks, aga Ruuben väitis, et ta on sellest täiesti kurnatud 😀

Eile tähistati siis rühmas pidulikult tüdrukute päeva. Kõik printsessid olid end vastavalt sitsidesse-satsidesse ehtinud ja nautisid seda neile pühendatud päeva, kus tegeleti peamist “tüdrukute asjadega”. Õpetaja ütles ka eile hommikul rühmas, et Ruuben olla juba esmaspäeval kategooriliselt seisukoha võtnud, et tema küll kõiki tüdrukuid jälle tantsitama ei hakka, et ta lihtsalt ei jaksa 😀 Normaalne! Eile õhtul söögilauas Ruubs veel kurtis, et tal on raske lasteaias normaalset elu elada, kuna ta on liiga populaarne. Kõik muudkui vaatavad ja tahavad temast midagi. Mida probleemid! 😀

Eilse tüdrukute päeva edutuules sain täna õpetajalt kirja, et järgmine esmaspäev tähistatakse poistepäeva. Kirjas oli, et “pange selga midagi ilusat ja võtke kaasa midagi huvitavat, mida sõbrale näidata”. Ütlen ausalt, et lugesin kirja igaks juhuks kolm korda, et sõnum kohale jõuaks. Kui mul puuduks huumorisoon, siis tõenäoliselt oleksin juba jaurama hakanud, et “mis sa tahad öelda, et mu laps ei käi muidu normaalselt riides või?? Ah???” Aga kui rääkida kaasavõetavatest asjadest, siis on mul on hea meel, et see aeg on möödas, kus kõige huvitavam asi, mida sõbrale välgutada, asus.. noh, teate isegi, kus 😉 Eks need pepu- ja nokunaljad teevad tõenäoliselt veel comeback‘i, aga mõnda aega on selle teemaga rahu olnud ja loodan, et mõnda aega on veel 🙂

Priit arvas, et tema oma klassi tüdrukutele küll mingeid kaarte või lilli viima ei hakka, kuna “nad pole ju mingid naised, tüdrukud alles!”. Aga õpetajale võttis hommikul hea meelega tulbid kaasa. Õpetaja on väga tähtis! Mina sain ka Priidult ühe paberist volditud -värvitud lillekimbu, kuhu oli väga püüdlikult sisse kirjutatud: “HEAD NAISDEPÄEVA EMME!” 🙂 Tundub, et ma olen ikka kraad kõvem tegija kui tüdruk 🙂

Spot of Tallinn

Käisime laupäeval Spot of Tallinnas ühel toredal laste sünnipäeval. Lastele meeldib muidugi alati sünnipäevadel käia, kuid eriliselt lähevad silmad särama ikkagi siis, kui saab ohjeldamatult joosta, ronida, rippuda, turnida, hüpata – seda ilma, et keegi otseselt keelaks. Seekord oli see suisa kohustuslik ning lisaks sai ka tõuksiga erinevatel radadel sõita.

Mina ei olnud siiani poistega ise Spot of Tallinnas käinud, kuigi mõte on olnud. Koos juhendava instruktoriga kõiki neid asju teha ja proovida on muidugi täiesti teine tera kui üksi pusserdada. Kuigi Ruuben tõuksiga lõpuks sõita ei julgenudki – tundub, et pärast seda muhu-õnnetust on ta hulljulgus kadunud – hüppas ja jooksis ta seda rohkem batuutidel ning lõpuks olid mõlemad väga-väga rahul. Ja ei pea vist ütlemagi – vägagi roosa jumega 😉

Joostes läbi jaanuari

Ema on mulle juba umbes pool kuud etteheitvaid e-maile saatnud, et ma üldse ei kirjuta, mis toimub ja mis värk on. Veider ongi see, et kui keegi kuskil küsib, et “kuidas läheb?”, siis kõige tavalisem vastus on sellele, et “tavaliselt”, “pole midagi erilist” või siis kui tahad äge ja huvitav olla, siis ütled, et “kiirelt ja hästi palju tegemist on”. Ma ise kaldun vist esialgu sinna esimese vastuse juurde, aga tagantjärgi mõeldes on pausi põhjus vist just see, et “kiire ja palju tegemist ja hirmus äge on”! Aga mida me siis jaanuaris tegime?

Mul on pikemat aega olnud tunne, et ega ma eriti ei liigu ja liiguta. Alustasin jaanuaris sellega, et hakkasin oma jalutamisi jms trackima ning tunne läks kohe paremaks. Ma spetsiaalselt pingutama ei hakanud, et 100km täis tuleks, tahtsin et jääks motivatsiooni ka järgmisteks kuudeks. Aga minu meelest on 98 läbitud kilomeetrit väga hea tulemus, kui selleks spetsiaalselt mitte midagi erilist ei tee: jalutan iga päev natuke koeraga ning kord nädalas käin trennis, kus natuke saab ka joosta. Seega tunne, et ma üldse ennast ei liiguta, oli täitsa vale ning ma kavatsen enda liikumisi edasi jälgida, et seda head tunnet hoida.

Jaanuari teisel nädalavahetusel saime trenninaistega kokku ning lähemalt tuttavaks. Kui tavaliselt kohtumegi pühapäeviti palliplatsil, kõik on dressides ja soojalt riides, siis seekord viskasimegi nalja a la “pane korraks müts pähe, siis ma saan aru, kes sa oled” 😀 Õhtu oli väga tore, naerda sai kõvasti ning tulevikuplaanid said ka loomulikult tehtud! 😉

Jaanuaris käisime ka ühel tähtsal juubelil – minu onunaine sai 60 ning loomulikult lõime ennast selleks puhuks täitsa uhkelt üles. Ikka lipsud ette, tantsukingad jalga jne. Ma natuke kahtlesin enne, kas on hea mõte võtta poisse kaasa üritusele, kus tõenäoliselt tarbitakse alkoholi ja tehakse täiskasvanute moodi pulli, aga kuna ma teadsin, et ma ise olen niikuinii 100% kaine pilgu ja mõistusega, siis otsustasin, et saame hakkama. Tagantjärgi võin öelda, et eks ma pabistasin ja mõtlesin üle ja tegelikult oli väga viisakas ja tore pidu. Poisid mängisid terve õhtu vältel teiste väikeste sugulastega ja Ruuben näitas, et ta on tantsulusti ja -tahet pilgeni täis 🙂

Samal hommikul käisime tegelikult ka Ronimisministeeriumi hommikuüritusel. Kuna esimese korraga oli piisavalt pikk vahe jäänud, siis oli poistel sellest hommikust rõõmu ja lusti küllaga. Oli näha, et võrreldes esimese korraga ronis Priit palju julgemalt. Ja kuigi Ruubenil julgusest puudu ei ole, siis hetkel mõne kivi otsa ronimisest jääb puudu hoopis pikkusest. Juhendaja ütles talle seda kuidagi nii toredalt, et Ruuben isegi ei mossitanud alahuult, kui talle selgeks tehti, et ta veidi veel pikkust viskama peab, et teistele järgi ronida. No pole viga, seda pikkust tuleb praegu iga päevaga juurde!

Priiduga käisime koolis arenguvestlusel, kus saime kinnituse, et lapsele koolis meeldib, kõik on hästi ja liigub õiges suunas. Kõige rohkem rääkisidki seal õpetaja ja Priit. Avatud tagasiside saamine on alati hea. Mina tean küll, milline Priit on kodus, aga see ei tähenda, et ta koolis samasugune on. Hetkel tundub, et see pilt on ikkagi üsna sarnane.

Huvitav on see, kuidas kool ja klassikaaslased teda mõjutavad. Ma räägin juba septembrist alates, et ta võiks enne kojutulekut koolis oodet süüa, siis ei pea kodus kohe ise möllama hakkama. Oodet pakutakse kohe pärast tema viimase tunni lõppu ja hästi mugav oleks enne koju tulemist sööklast läbi käia. Nüüd, veebruari alguses (kõigest 5 kuud hiljem), avaldas ta lõpuks soovi, et tegelikult võiks küll koolis süüa. Ilmselt siis osa klassikaaslasi teeb seda. Tellisin talle selle lisatoitlustuse ära, maksma läheb tervelt 5 senti päev (!!!), veebruari lõpuni oli arve meeletud 76 senti! Ja Priit jumala rahul. Söögid on koolis lihtsalt nii head! 🙂

Ma ei tea, kas seda saab otseselt elamuseks nimetada, pigem vist kogemuseks, aga jaanuari üks meeldejäävamaid päevi oli kindlasti see, kui käisime Priiduga Lastehaiglas operatsioonil. Op oli planeeritud ja oodatud. Priidu parema käe väikse sõrme küljes kasvas üks nahamumm, mis teda häiris (hõõrdus kirjutamisel vastu lauda) ning sain aru, et selle pärast teda mõni klassis ka narris. Kuna seda oli võimalik lihtsasti eemaldada ja saime ootamatult kiiresti ka aja, siis otsustasime selle kohe ära teha. Jah, Priit väristas mitu päeva lõuga ja muretses, et mis temaga täpselt tegema hakatakse, aga kuna ooteaeg oli ainult üks nädal, siis liiga hulluks ta ennast mõelda ei jõudnud. Sama päeva hommikul veel ütles paar korda, et tegelikult ta ikka natuke kardab ka. Aga tundus, et käest kinni hoidmine ja kallistamine täitsa aitas ja haiglas oli ta juba täiesti tubli ja vaprust täis.

Kõik, kes sel päeval opile lähevad, kutsutakse hommikul ca 7:30ks haiglasse, kus nad sisse registreeritakse ning oma korda ootama jäävad. Hommikul midagi süüa ei tohtinud, nii et mingil hetkel ootas Priit oma järgmist söögikorda isegi rohkem kui seda operatsiooni. Kui õde tõi talle lõpuks rahustava tableti, pärast mida pidi opiriided (adidase särk :)) selga panema ja voodisse pugema, siis loomulikult läksid Priidul kohe pärast tableti neelamist käed-jalad nõrgaks ja pea hakkas ringi käima 😉 Mingi poole tunni pärast oli ta natuke võib-olla tõesti jalgadest nõrk, kui veel viimast korda vetsus käis, enne kui ta voodiga minu juurest minema kärutati.

Ma ise võib-olla kartsingi seda Priidu äraviimist kõige rohkem, aga kuna ta ise oli nii rahulik kogu selle protsessi jooksul, siis oli see ka minu jaoks tegelikult kerge. Pärast, kui haiglast välja saime ja nägin üht ema, kes oma poega liftini saatis ja pidevalt häälevärinaga kinnitas, et ta ootab siin ja kõik saab korda jne, siis tuli küll klomp kurku. Äkki lapsed korjavadki selle täiskasvanute hirmu üles ja peegeldavad seda vastu? Igatahes õnnestus meil Priiduga kuidagi mõnusalt üksteisele toeks olla .

Kui ta just ärganuna mulle tagasi veeretati, siis ma nägin ta silmadest korraks, et ega ta väga hästi toimuvast aru ei saa. Aga see oli tõesti sekundi murdosa jooksul ja pärast seda oli ta jälle endine. Arvasin mina 🙂 Kui ma kolmandat-neljandat korda pidin arutama teemal, miks tal kanüül käes on ja miks sinna midagi pigistati; miks aknast paistvate elektriliinide küljes on suured punased mummud, siis ma sain aru, et tüüp veel päris ärkvel ei ole.

Testisime õige pea, kas vesi sees püsib ja kui söök toodi, oligi päeva tipphetk saabunud. Supp kühveldati sellise hooga sisse, et mul tekkis hirm, kas lusikas alles jääb. Jäi. Pärast suppi sõi Priit ühe hooga ära suure taldrikutäie kartuliputru lihakastme ja TOORSALATIGA! Pärast mida vaatas palatis ringi, osutas laual seisvale kandikule ja küsis, et kas sealt võib ka kõik ära süüa 😀 See oli muidugi juba teise poisi söök, nii et andsin talle veel kotist banaani ja müslibatooni lisaks. Vot sellist nälga polnud minu silmad veel varem näinud!

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning opist saab peagi 2 nädalat täis. Kõige raskem on Priidu jaoks praegu img_20170130_140457-2see, et ta ei saa trennis ja kehalises kasvatuses täiega kaasa lüüa. Homseks igatahes võttis suusad kooli kaasa ja loodetavasti saab siis tunde järgi kaasa teha. Ega muidu ju midagi hullu ei olekski, aga õmblus asub täpselt sellises kohas, et kui mingi kukkumine või kokkupõrge toimub, siis saab see 99% tõenäosusega pihta. Usun, et järgmisest nädalast saab juba proovida natuke rohkem kaasa teha ning kui niidid ka eemalduvad, siis peaks täitsa vahva olema. Jah, võib vist öelda küll, et see oli jaanuari “tippsündmus”. Loodetavasti selliseid üldnarkoosiga (või üleüldse) operatsioone niipea uuesti meie õuele ei tule.

Ja üks eriti tuus asi ka! Ailet tõi mulle ookeani tagant lillekastmise-tänutäheks kleepsuraamatu! 😀 Sellise! Seda olen ka vaikselt nokitsenud ja täitsa mõnusalt teraapiline tegevus. Kui juhtub, et kleepsud ja selle all olevad pinnad on ühte mõõtu, siis peaks ka lõpptulemus väga äge jääma. Ma aeg-ajalt vaatan ikka oma esimest “masterpiece’i” kus klotside vahel on mõnusad valged vahed ja naeran enda käpardluse üle. Aga naer on teadupärast terviseks, nii et panen sama hooga edasi!

 

Üleöö suureks

“Ruuben, kuidas sul täna lasteaias läks?” küsis Priit, kui Ruuben oma esimese päeva uues lasteaias oli veetnud. “Ainus jama on see, et palju on väikseid lapsi ja nad karjuvad koguaeg. Muidu on hea,” kiitis Ruuben. Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt kuulasin ja imestasin.

Ühel teisel õhtul, kui Priit oli oma kodutööde tegemise lõpetanud, tuli minu juurde Ruuben, kes oli pilgeni otsustavust täis: “Emme, mina tahan ka nüüd tähti teha! Ja matemaatikat!” Ma vist ei suutnud oma üllatust varjata, sest kui on midagi, mida Ruuben eriti teha ei armasta, siis see on just joonistamine, kirjutamine, värvimine… Sel õhtul lahendas Ruuben ära kõik nuputamisülesanded, mis talle ette anda suutsin. Milline eeskuju võib olla üks tubli vanem vend!

Täna lasteaeda jõudes, tormas mulle juba aiaväravale vastu vägagi vallatus meeleolus Ruuben, kes veidi käriseva häälega kurtis mulle oma suurt muret. “Emme! Mul on rühmas on tüdruk! Täiesti segane! Ajavad taga mind! Ütlevad, et ma olen nende elu armastus! Äää!!!” “Oota, misasja?” ei saanud ma kohe aru “üks või kaks tüdrukut?” “KAKS TÜDRUKUT!! SAMA HULLUD!” “Aga mis nad siis teevad? Ajavad niisama taga või üritavad musi teha või…” “Jaa, musi on küll õige sõna selle kohta!” kilkab Ruuben läbi naeru.

Vot siis sulle suurt poissi! Ühest küljest on tema asjalikkus lausa muljetavaldav. Teisest küljest, ega ma neid elu armastuse kuulutajaid päris nii vara ei oodanud 😀 Ütlesin siis Ruubenile ka, et tüdrukutega tasub igaks juhuks ettevaatlik olla. Vahel võivad nad tõesti päris hulluks ajada! 🙂

Plaanid ja tegelikkus

Broneerisin endale varakult septembri algusesse ühe kooliminekupuhkuse, et Priiduga koos seda kooliskäimise värki harjutada. Üsna tõenäoline, et mina kartsin eesolevat rohkem, kuna noh, esiteks on väike ettekujutus, mis seal saama hakkab 😀 ja teisest küljest on tohutu vastutuskoorem ka kõigi nende asjade pärast, mida ette ei kujuta, aga mille tagajärgedega tegelema pean. Kahe otsaga asi.

Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas jalutame hommikuti kenasti käsikäes kooli-lasteaeda, pärast mida mul on suisa 4 tundi vaba aega, mille jooksul ma jõuan koeraga pikemalt jalutuskäigul käia, juuksurit külastada, ära lõpetada kõik poolikud asjad jne. Kujutasin ette, kuidas pärast kella 13 teeme poistega midagi vahvat, sest et lasteaia/koolipäev läbi ja mul on ju puhkus…

Tegelik elu läks plaaniga võrreldes natuke nihkesse, kuna Ruuben haakis endale nädalavahetusel mingi saladusliku palaviku külge, millega võitlemisele kogu mu öine ja ennelõunane energia kulub. Jah, kooli ja koolist koju oleme Priiduga jalutanud ja tänu ilusatele ilmadele on need väga nauditavad jalutuskäigud olnud. Aga kõik muu on jumala cancelis.

Aga plaane vist selleks tehaksegi, et neid muuta saaks, seega varusin kaubandusest hulganisti naisteajakirju, mida mul pole olnud aega juba vaata et aastaid lugeda. Sirvin neid Ruubeni kõrval lebades ja võib-olla juba homme ei põe selle pärast, et puhkuse ajal nagu ei teegi midagi.. Lõunauned võtan küll kõik avasüli vastu! 🙂

Kooliga olen enam-vähem järjele saanud 😀 Õpikud-töövihikud ja pakitud-kiletatud ning eile triikisin kõikvõimalikele koolis kasutatavatele riietele nimesildid sisse. Õnneks on Priidul koolivorm, see tähendab, et liiga palju erinevaid elemente kasutuses ei ole, aga spordiriided jms üllatused võivad ikkagi lisanduda.

Hetkel on üllatusi igapäevaselt, kuna tunniplaan on teada üks päev ette ja õhtuti üritan nuputada, mida üks või teine lühend päevikus tähendab. Oh neid varesejalgu küll! 🙂 Esmaspäeva hommikul selgus koolis, et R tähendab rütmikat (Priit kinnitas, et see on rahvatants) Nojah, said siis kõik lapsed esimeses tunnis olemasolevate riietega hakkama, sest et mingeid juhtnööre vanematele ka antud ei olnud. Täna hommikul oli esimene asi tunniplaanis KOORILAUL 😀 Jumalast lahe! 😀 Priit arvas küll, et tema mingis mudilaskooris käima ei hakka, aga ma kardan, et kui ta vähegi viisi peab, siis vist pääsu pole. Peamine on ikkagi laululust ja tantsutahe!

Igal juhul on väga põnev neid pärastlõunaid oodata, et teada saada, mida siis sel päeval koolis tehti, mida süüa sai ja mis tunnid järgmisel päeval on. Neljapäeval on igatahes pildistamine, siis saab jälle viigipüksid jalga ja lipsu ette panna. Pidulikkus on äge. Ja see on ka jätkuvalt äge, et kooli direktor igal hommikul isiklikult lapsed ja lapsevanemad garderoobis vastu võtab ja ära teretab.

Kiiver pähe! Õigesti!

Kiivrid on meie peres alati au sees olnud ja ma ei liialda kui ütlen, et poisid panevad kiivrid pähe ka siis, kui lihtsalt maja ees ratastega sõidavad. Ma tean, et paljude jaoks on see “väike ja ohutu” distants või “turvaline keskkond” (pole ju sõidutee), aga oleme hoidnud teadlikult konkreetset joont: kui paned rattad alla, siis paned ka kiivri pähe, ilma selleta mitte kuskile ei liigu. Toimib kenasti ja poisid hoiavad sellest ka kinni. Olen selle üle lausa uhkegi olnud 🙂

Eile, kui ma Priiduga linnas jalgpalliturniirilt tagasiteel olin, sain murettekitava sõnumi, et skeitpargi asemel peaksime ikkagi otse koju minema, sest et Ruuben on raskelt kukkunud ja vaja on hinnangut, kas on tarvis traumasse pöörduda või mitte – muhk on peas nii suur. Minu esimene reaktsioon oli naiivne üllatus – kuidas saab olla peas muhk kui peas on ju kiiver? Tõsiasjana selgus, et kiiver polnud seekord oma ülesannet täitnud 😦

Kui ma koju jõudsin, siis puhkas kott-toolis täitsa õnnetu mehike. Nagu sellistes olukordades ikka, tuleb see kõige suurem kurbus peale koos emme saabumisega. Aga eks tal oli valus kindlasti, sest et nii suurt muhku pole ma varem oma traumade ajaloos näinud ka. Istusin ta kõrval, silitasin käsivart ja tõmbasin juuksekarvi ükshaaval haavast välja – parem see valu alguses üle elada kui kinnikasvanud haavast juukseid välja kitkuma hakata. Kuna Ruuben on vahepeal omale üsna arvestatava tuka ette kasvatanud, siis tõmbasin talle bufi pähe, mis juukseid kinni ja haavast eemale hoidis. Sest et jah – lisaks hiigelmuhule oli tegemist ka hiigelmarrastusega, mis ajas väikses koguses verd ja haavavedelikku välja.

Andsin talle valuvaigistit peavalu vastu, peale mida hakkas tal justkui kergem ning soovis kangesti magama jääda. Jäigi. Minul muidugi kerkis paanika. Mis selle peapõrutuse ja magamise suhe oligi? Äratasin ta siis 2 tunni möödudes üles ja küsisin kontrollküsimusi. Sai aru, kus ta on; teadis, mis juhtunud oli; suutis nimetada venna nime ning läbis ka megaraske 1+1 küsimuse edukalt. Enda nime seevastu öelda ei suutnud, kuigi küsisin korduvalt “Ruuben, mis su nimi on?” 🙂 Vastus oli alati: “Ma olen väsinud!” Kuna iiveldamist jms sümptomeid ei olnud, siis otsustasin, et peapõrutust otseselt ei ole, ning lasin tal veel 2 tundi magada, enne kui uuesti äratama läksin. Siis oli ta juba täiesti terav ja reibas, nagu poleks midagi juhtunudki. Hämmastav!

Mis siis aga ikkagi juhtus? Tõenäoliselt oli Ruuben kiivrit paigaldades selle veidi kuklapoole kaldu lükanud, nii et kui ta kukkus (mis ilmselt pidi toimuma ka rämedalt “õige” nurga all), siis nihkus kiiver lihtsalt veel rohkem eest ära kuklasse ja otsaesine sai täistabamuse. Ma tõsiselt imestasin, et tal rohkem kuskilt midagi katki ei olnud: ei nina, ei lõug, ei käed, ei jalad. Lihtsalt räme latern otsaees… Tegin Ruubenist enda jaoks ka pildi – meeldetuletuseks, kui tähtis on kiiver. Ja mitte lihtsalt selle olemasolu ja peas olemine, vaid ÕIGESTI peas olemine. Kas ma peaksin talle nüüd ostma samasuguse munakoore nagu Priidul peas on? Kas see oleks otsaesist kaitsnud? Või oleks siis hoopis ninaluu katki? Kes küll teaks kõiki õigeid vastuseid?

2016-08-07 18.56.25
Hiigelmuhuga Ruuben 😦

Tegin selle pildi küll ennekõike iseendale meeldetuletuseks, aga ehk aitab kellelgi sarnasest õnnetusest hoiduda. Täiesti uskumatu, et pea on võimalik nii katki kukkuda, kui ometigi kiiver on peas! 😦

Mömmibeebi :)

Käisime eile Ruubeniga lasteaia emadepäeva peol. Ruuben pidi rühma näidendis karu mängima,  aga kuna ta ennast liiga hästi ei tundnud, siis otsustas esmakordselt oma ajaloos vaadata etendust minu kõrval pingil istudes. Laulude ajal küll maigutas suud, aga ise laulma ei kippunud. Lõpupoole tegime ühe tantsu ikka ka, aga kuna seal pidi lõpuks paarilisi vahetama, siis ta otsustas ikkagi, et ta ei soovi. Tahaks ainult emmega tantsida 🙂 Etendus oli lühike ja ühtegi erilist kurioosumit ei juhtunud. Keegi ikka nuttis kogu etenduse; keegi keeldus kaasa tegemast – suht tavalised asjad. Aga see selleks.

Ruuben ei ütle siiani selgelt kahte tähte: üks on R ja teine on Õ. Kui “r” tähte harjutame ja selle saab ikka iga laps lõpuks selgeks, siis “õ” tähega ma ei olegi osanud väga seisukohta võtta. On lihtsalt selline väike saarlane mul kodus, kes ütleb “õ” asemel “ö” ja nii lihtsalt ongi. Kusjuures side Saaremaaga puudub ja ma ei saa aru, kust see tuleb. Tõenäoliselt sellega mingit probleemi ei olegi, nii kaua kui ta sõnad tulevastes etteütlustes õigesti kirjutab. Kui seal ka “köik” ja “körvits” ja “mömmi” hakkavad olema, siis on meil ilmselt probleem. Muus osas aga on pool Eestit inimesei täis, kes ei taha või ei oska “õ” tähte öelda ja selle eest vist lisadrilli tegema ei peaks? Eriti kui see “mömmibeebi” ise nii nupsik ja nunnu ja emmekas on 🙂

Ruubeniga juuksuris

Poistega juuksuris oleme käinud varemgi, kuid ma polnud varem neid võtnud kaasa samal ajal, kui minu juustega protseduure tegema hakatakse. Seekord sattus nii, et lõikus tuli teha korda nii Ruubenil kui ka mul ja kuna aegade priisata polnud, siis pidime koos minema. Võtsin ta siis väikese südamevärinaga kaasa. Tean ju, et tal hakkab igav ning siis tekib juba liiga palju huvitavaid mõtteid.. 🙂

Kõik läks loogiliselt: mulle värv juustesse ning seejärel Ruubeni lõikus. Oli kõdi ja sügeles, aga kokkuvõttes oli ta vapper ja sai täitsa vahva suure poisi lõikuse. Sellise ühele poole pikeneva tukaga. Šeff! 🙂

Kuigi tõepoolest ühel püsimatul 5-aastasel ei olegi juuksurisalongis mitte midagi peale hakata, siis Ruuben oli kokkuvõttes väga tubli ja pidas kenasti vastu. Küsimus elust enesest ei jäänud ka tulemata. Kui läksime värvi juustest välja pesema ei suutnud ta ära suurte silmadega vaadates ära imestada: “Kas sa paned PEA KRAANIKAUSSI? Päriselt?” 🙂