Augustibluus

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on august alati tundunud aasta kõige kohutavam kuu. Lihtsalt näed, kuidas visalt kättevõidetud koolivaheaeg, suvepuhkus, valged ööd, soojad päevad jne jne vääramatu järjekindlusega sügisesse purjetavad ning peagi on september paratamatus. Ei saa öelda, et just pisar silma tuleks, aga kergelt melanhoolseks või nukraks teeb küll. Eriti tänasel päeval, kus hommikust õhtuni on ainult sadanud, sadanud, sadanud ning hallid pilved hõljuvad põhimõtteliselt mööda sõiduteid.

Samas on sügises alati ka midagi erilist ja erutavat. Riskin nohiku tiitliga, aga mulle meeldis enne kooli algust kõik vihikud-kaustikud-õpikud korralikult ära pakkida, ritta seada, nimed igale poole peale kirjutada, koolikotti kokku ja lahti pakkida… Ja see uute asjade lõhn! Värsked vihikud, uued õpikud, vahva keemialõhn, mis immitseb tutikatest vildikatest – täielik unelm! 😉 Ja siis muidugi see ootusärevus, et kohe-kohe juhtub midagi uut ja põnevat: uued õpetajad (või siis õpilased), uued õppeained, uued oskused ja uued võimalused. Ega asjata ei öelda, et kõik on uus septembrikuus. Kuigi oktoobriks on tõenäoliselt kõigest sellest uuest juba täielik siiber ees 🙂

Loomulikult ootan ma sel aastal septembrit hoopis teisiti. Ma lähen jälle kooli, aga seekord mitte õpilase ega õpetajana, vaid lapsevanemana. Ma ei oska veel öelda, milline neist kolmest rollist kõige hirmsam on, aga ma kahtlustan, et vast see viimane. Koolimineku juures on lihtsalt nii palju muutujaid ja mulle tundmatuid tegureid, mis mu lapse elu mõjutama hakkavad ja mida ma ise kontrollida ei saa. Näiteks, kellest saab Priidu esimene klassijuhataja – see on ju ülioluline! Kellest saab pinginaaber? Millised saavad olema Priidu parimad sõbrad? Mis väärtushinnanguid ja eeskuju nemad endaga kaasa toovad? Jah, Priit ei koli kodust ära, aga selline väiksemat sorti pesast väljaukerdamine siiski toimub. Ei saa öelda, et ma täiesti külma närvi ja chill out suhtumisega oleks selles mõttes. Nagu öeldakse: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured.

Ka Ruuben alustab septembris puhtalt lehelt, uues lasteaias. Teades tema püsimatut loomust ja täielikku vastumeelsust käeliste tegevuste suhtes, on samuti ülimalt oluline, et ta saaks endale õpetajaks sellised inimesed, kes teda suunata ja juhendada oskavad, mitte puusalt hinnanguid ei tulista. Olen seni mõlemat kogenud ja loodan südamest, et Ruubenil õpetajaga veab. Küll veab 🙂

Nii et ühest küljest ootavad ees põnevad uued algused ja suur ootusärevus, teisest küljest paistab ka pisike ärevusepoiss kõige selle tagant piilumas. Hommikud on igatahes juba jahedaks läinud ja ma natuke isegi ootan neid kargeid sügishommikuid, kui punakollased vahtralehed on kõnniteedel ja kergelt praksuvad jalge all. Õhk on karge ja puhas, päike endiselt ere ning kõrvad muutuvad külmast kergelt roosaks-punaseks. Kui kaua ei pea õues kõrvu külmetama, siis täitsa mõnus ja karastav 🙂

Advertisements