Jõulumatk vol 2

Eelmisel aastal alustasime Heleni ja Kaisaga Oandu-Ikla matkatee läbimist. Mõtlesime, et teeme sellise vahva traditsiooni, kus jätkame iga aasta jõulukuul oma matka sellest kohast, kus eelmisel aastal pooleli jäi ning matkame nii kogu raja läbi. Kui eelmisel aastal läbisime 26km ja olime matkale järgneval päeval (tegelikult juba samal päeval) poolsurnud, siis otsustasime sel aastal natuke kergemalt võtta ja otsustasime läbida erinevatel andmetel ca 13-15km.

Kiired arvutused raja alguses näitasid, et kui me samas tempost jätkame, siis nii umbes 65. eluaastaks peaksime saama selle Oandu-Ikla asjaga ühele poole 😀 Enne pensionit ikkagi tehtud! Ega meil iseenesest kuskile kiiret ei ole, kuid otsustasime, et võiksime lisaks jõulumatkale võtta plaani ka suvine matk. Suvel on matkaraja järgmine lõik – Kõrvemaa – kindlasti väga ilus ning suvel on ka päevad tunduvalt pikemad ja ei pea kogu teekonda ära mahutama nii lühikese aja peale. Pimedas metsas olek ei ole just eriline unelm..

Kui eelmisel aastal oli matkapäeval (26.detsembril) plusskraadid ning rohi/sammal oli rohelisest rohelisem, siis seekord saime kõndida ca -5C lumises metsas. Selline puutumatu looduse tunne tekkis, kui käia kohtades, kuhu inimese jalg polnud sel päeval veel astunud ning lume peal võis märgata vaid erinevate loomade/lindude jalajälgi. Pole eriline jäljekütt, aga ma arvan, et kitse, põdra, rebase ja hundi jäljed nägime ära.

Seekord oli matka pikkus täpselt paras planeeritud, nii et saime juba ca 14:30 metsast välja. Sel hetkel, kui tundus, et nüüd võikski hakata aitama, tegime veel kiire pikniku kaasavõetud võikude ja teega. Pärast selgus, et piknikukohast autoni oli läbi metsa veel ehk ainult 500m, nii et igati hästi ajastatud piknik 🙂

Advertisements

Ruuben

Pärast pea 5-aastast tutvust on Ruuben minu jaoks ikka veel müstika. Üllatusi täis, pidevas muutumises ja arengus. Ruuben on mulle nii palju asju näidanud ja õpetanud. Kindlasti näitab ja õpetab veelgi.

Vaatan vahel Ruubenit, kuulan tema arutlusi ja tunnen, kuidas temas on tark ja kogenud hing. Palju vanem, targem ja kogenum kui 5-aastane. Vahel on see hirmutav, aga enamasti annab julgust ja lootust. Ja hellust ja lähedust pakub ning nõuab see väike rüblik jätkuvalt väga palju. Selle üle on mul väga hea meel ja loodan, et see side, mis meil omavahel on, ei kao mitte kunagi ära!

Ruuben on ehtne nukitsamees: tal on juuksed alati sassis, tal on krutskinägu peas ning mingi pahandus kuskil pooleli või valmis. Kui vaja armas ja nunnukas olla, siis selles on tal ammuilma doktorikraad. Vanema venna kiusamine tuleb kahjuks samuti liiga hästi välja.

Ruuben on kohati liiga julge. Kui alguses tundus, et ma pean oma lapsi tõenäoliselt ettearvamatult käituva koera eest kaitsma (ärge laske lakkuda, ärke lubage hüpata, ärge lubage naksata, ärge jookske eest ära, muidu olete saak jne), siis mida  aeg edasi, seda rohkem pean ma koera Ruubeni eest kaitsma. Näiteks tahab Ruuben koera kallistada või siis väga emotsionaalselt paitada. Või siis teda sügada kui koer parajasti magab või on magama jäämas. Koerale on see keeruline olukord, kuid ükskord peab saabuma aeg, kui Ruubenile kõik need keelud meelde jäävad 🙂

img_9163
Multikaid vaatamas
img_0892
Hommikused unised näod
img_9215
Aeg hullata ja mängida
img_9242
Jääkamakat tahad?
img_9166
Haruldane pilt – ilma Herata

Võib öelda küll, et Ruubenist ja Herast koos on mul kõige rohkem pilte. Tundub, et Ruuben otsib seda kontakti koeraga kõige rohkem, ta ei pelga koera nii palju kui näiteks Priit ja selle julguse tulemusena julgeb omakorda ka koer seda kontakti rohkem otsida. Täna hommikul näiteks kui Ruubeni diivanile sülest maha panin, hüppas Hera samuti diivanile ja hakkas Ruubeni varbaid limpsima. Selline tore hommikune rutiin, mis päris hästi üles äratab 🙂

Tüdrukud ja poisid

Pojad hakkavad vargsi sinna vanusesse jõudma, kus poistel ja tüdrukutel tehakse juba rohkem vahet ning hakkab tekkima mingi valehäbi vms, et “ei, mina küll tüdrukutega ei mängi!”. Mis on veidi imelik, sest et ma ei saa jällegi lõpuni aru, kust see pärit on ning pealegi on mõlemal üksjagu tüdruksoost häid sõpru. Iseäranis Ruubenil, kellel on lasteaia rühmas võrdlemisi vähe poisse.

Eks jah, mingil hetkel tekib ilmselt huvide konflikt: erinevad mänguasjad ja mängud. Tüdrukutel ikka tüdrukute jutud ja poistel poiste omad. Samas see ei tähenda, et peaks keele suust välja ajama ja “bääää!” tegema, kui keegi ütleb sõna “tüdruk” või “sõber”. Või “tüdruk” ja “sõber” samas lauses.

Kursis on nad üksteise asjadega ikka. Kui ühele 7.aastasele tüdrukule oli kingitust vaja ja suund ka enam vähem ette antud, siis mina kobasin endiselt pimeduses, samas kui Ruuben ütles: “Jaa-jaa-jaa, need on need ponitüdrukud! Vikerkaaresööst? Jaa-jaa-jaa” Tänu poiste abile leidsime poes õige leti üles, kuigi valimisega ei saanud ikkagi hakkama. Mine seda naisterahva muutlikku meelt tea – las parem valib ise, siis ikka kindel, et saab, mida tahab 🙂

Kui Ruubeniga ühel õhtul judo trennist koju sõitsime, siis läks jutt meie tulevase koera peale.

Mina: “Tead, see koer on üleni valge, me peame talle punase kaelarihma kaela panema, et teda lumest üles leida.”

Ruuben: “Mm, paneme parem sinise kaelarihma.”

Mina: “Aga kui see kutsu on tüdruk? Siis oleks punane ilusam?”

Ruuben: “Võtame siis juba punase koera, siis ei kao üldse lumme ära!”

Point taken.

Ruuben: “See on hea, et ta tüdruk on, tüdrukud mulle meeldivad. Koeratüdrukud”

Mina: “Aga tavalised tüdrukud?”

Ruuben: “EIII! Ainult koeratüdrukud!”

Pärast mõningast arutelu selgus, et tal on rohkem sõbrannasid kui sõpru ja nad on kõik väga toredad. Lõpuks oli ta selle üle isegi uhke ning rahul. Nii et tundub, et vahel on lihtsalt väikest julgustust vaja ja öelda, et kõik sõbrad on toredad. Võib-olla on see mingi eakaaslaste surve, mis sunnib muud ütlema. Igal juhul usun, et nad saavad ka tüdrukutega jätkuvalt hästi läbi. Kavatsen selles osas neile parimaks sõbraks ja eeskujuks olla. Seda nad ju teavad, et “emme on ka tüdruk” 🙂

Ülase maahvia

Käisime täna sõbrannadega Harju tänava uisuväljakul nö jõuluaega tähistamas. Tegime selfie’sid nagu alaealised ja kihutasime jääl oma ja teiste lastega võidu. Sel aastal õnnestus neile veel napilt ära teha 😉

Jõulusid, sünnipäevi jms oleme koos tähistanud põhimõtteliselt juba aastakümneid. Heleniga sain lähemalt tuttavaks siis, kui ta 3.klassis meie kooli tuli (jah, see oli aastal 1992! 😀 ) ja mu senise pinginaabri mult üle lõi. Kui ma 4.klassis Vinni, Ülase tänavale kolisin, selgus, et seal samas elas ka Helen. Sõbrannadeks saime samal talvel kui maja ees väiksel nõlval murdmaasuuskadega suusahüppeid tegime. Ehitasime “meeletu” trampliini, mis võis meie vanust arvestades olla ca 20cm muhk, kust me siis hüpata üritasime. Ühel katsel õnnestus mul selja peale maanduda ning kui ma seal lumes pikali ägasin ja naersin, suusatas Helen mu juurde, viskas pikali ja ütles: “Ma tunnen sulle kaasa!”. Milline empaatiavõime! Ja eluaegsele sõprusele oligi alus pandud.

Kaisaga on naljakas lugu, sest et ta elas kogu aeg minuga samas trepikojas, samal korrusel, vastaskorteris. Kuna ta aga käis paralleelklassis, siis enne 10. klassi Kaisaga praktiliselt üldse ei suhelnudki. Milline raiskamine! Alates 10.klassist, kui me ühes klassis hakkasime käima, olime aga praktiliselt lahutamatud. Ülase maahvia oli sündinud 😉

Triinuga on veel naljakam lugu, sest et temal pole Vinniga midagi pistmist. Triin on hoopiski Ida-Virumaalt, Kohtla-Järvelt pärit ning meie kanti sattus täiesti juhuslikult tänu sellele, et tema ema tuli meie kooli emakeele õpetajaks. Kuigi Triin käis gümnaasiumi lõpuni koolis ikkagi Kohtla-Järvel, siis ükskord oli ta mingil põhjusel oma emaga kaasas ning Marge lükkas ta ette hoiatamata meie kirjanduse tundi.

Sealt edasi toimus mingi kummaline skeem: “Helen-kutsus-Triinu-külla, aga-pidi-ise-ära-minema-ja-saatis-Triinu-Kaisa-juurde-kuhu-mina-läksin-igaks-juhuks-julgestuseks-sest-mine-seda-venelast-tea” – ja ülejäänu on juba ajalugu. Aastaid hiljem oleme neljakesi Tallinnas, Triinul mehelt laenatud Karhu müts peas nagu muiste 😀

Ja mul on väga hea meel, et nad pärast pikki aastaid jätkuvalt alles on 🙂 Ilusat jõuluaega meile kõigile!