Spordipoisi pidupäev

Õues sünnipäevade pidamine on meie kliimas äärmiselt riskantne tegevus ja nende planeerimisel on vaja raudseid närve. Neid mul enam väga ei ole, aga mis siis. Vaatasin igapäevaselt ilmaennustust ning lootsin, et tulgu, mis tuleb – peaasi, et vihma ei tule. Ja ilmaga vedas meil väga: kui täna oli samal ajal ca 11 kraadi “sooja”, tibas vihma ja puhus külm tuul, siis eile saime Priidu sünnipäeva puhul oma aias ühe toreda ja päikselise spordipeo maha pidada.

Tekitasime peo tarbeks fotoseina, kuhu kõik külalised said joonistada, kirjutada või kus taustal lihtsalt pilti teha. Vaja läks selleks kahte pikka vaia (olid juhuslikult olemas), valget pakkekilet ja veekindlaid markereid. Õhtu lõpuks, kui külalised olid lahkunud, lõikasime kile ühest servast lahti, võtsime postide küljest lahti ning kinnitasime Priidu toa seinale. Ilusad soovid ja mälestus kogu aeg silme ees 🙂

Erinevaid võistlusmänge (ja ka auhindu) oli korraliku varuga välja mõeldud ja kõiki neid me kahjuks mängida ei jõudnudki. Mängudest kõige populaarsemaks osutus puu otsast kringlite söömise mäng, kus tuli endale sobiva kõrgusega nööri otsast ilma käte abita suhkrukringel nahka panna. Seda tegid kõik lapsed oma 3-4 ringi ning kummalisel kombel sai pärast seda mängu morss kahtlaselt kiiresti otsa 😀

Minu lemmik teatevõistlus oli see, kus tuli kaardikuhjast õiget värvi Uno kaardid üles leida. Tuul aitas võistlejaid palju ning keeras kaarte vahepeal õigetpidi. Hera ei saanud absoluutselt aru, miks kõik erinevatest aianurkadest äkki keskpõrandale kokku hakkasid jooksma ja siblis kõigil jalus nii kuis jaksas:)

Kui mängud mängitud said, siis loomulikult sõime torti, jagasime medaleid ja sünnipäevalaps sai karika. Kuna Priidule toodi kingituseks ka piñata, siis viisime sellegi protseduuri läbi. Siiani olin seda ainult välismaa filmidest näinud 🙂 Toru, millega äsada, sai vist liiga kerge, nii et madinat oli palju, aga lõpuks andis lihtsalt nöör järgi ning papp tuli kätega purustada. Samas ei saa kurta, et keegi sellest õnnetumaks oleks jäänud, sest et kommid saadi ju ometi draakoni seest kätte.

Mul on täiega hea meel, et võtsime selle ilmariski ja tegime just sellise sünnipäevapeo nagu ise tahtsime. Jah, mängutoad ja seiklusrajad on ka toredad, aga sealt visatakse mingi hetk välja. Oma kodus seda hirmu ei ole 🙂 Veidi on kahju sellest, et suure asjaajamise ja orgunni käigus ei olnud reaalselt võimalik täiskasvanud külalistega väga juttu ajada, aga vähemalt said nad seda omavahel teha ja loodetavasti kellelgi liiga igav või halb ei olnud. Lastel oli küll lõbus ja tore ja kuuldavasti olevat Inxu lapsed teel koju vaielnud selle üle, kummal ikka peol toredam olla oli 😀

Advertisements