Kerge ja mõnus

Kuigi pühapäeva hommikul oli väike ärevus hinges, siis ei saa öelda, et oleksin poolmaratoni kartnud või ülemäära paanitsenud. Panin äratuskella pool 9 äratama, et ma ei magaks maha Erle esimest maratonistarti ja saaks talle ikka midagi head kaasa soovida. Piinlik oleks see tuima näoga maha magada. Seejärel sõin kõhu putru täis ja jäin mineraalidest tulvil vett juues enda aega ootama.

Okei, siis hakkas väike närv juba sisse tulema. Huvitav, kuidas keha jooksu ajal geelid vastu võtab – polnud seda varem testinud, aga SIS poolmaratoni pakett oli plaanis kaasa võtta. Kas jalgpallis karastunud põlved hakkavad valutama? Ja minu kõige suurem mure: mis siis saab, kui on vaja vetsu minna? 😀 Kuigi ma otseselt selleks ürituseks jooksutrenni ei teinud, siis kordagi ei muretsenud ma selle pärast, kas ma selle 21 km üldse läbi jaksan joosta – ikka jaksan ju!

Läksin rajale plaaniga, et esimesed 10 km jooksen end pigem veidi tagasi hoides ja sealt edasi vaatan, kuidas tunne on – kas on võimalik natuke tempot lisada või siis lihtsalt olemasolevat hoida. Ja kindlasti-kindlasti on vaja midagi viimaseks paariks kilomeetriks hoida, et saaks hea enesetunde ja emotsiooniga lõpetada.

Kuna rahvast oli palju, siis pärast stardipauku paarsada meetrit me lihtsalt jalutasime üheskoos. Kui lõpuks sai hakata jooksusammu tegema, siis vaatasin kohe kellalt järgi, et liiguksin ettemõeldud tempoga ja ei kiirustaks massiga kaasa. Tunne oli hea, ilm soosis sporti ja kulgesin koos massiga esimese joogipunktini. Kiire suuloputus jooksu pealt, mille käigus läks vett ka ninna 😀 ja jätkasin teed Rocca al Mare suunas.

Planeerisin esimese geeli võtta enne 7. km joogipunkti, et saaks vajadusel magusa olluse veega alla loputada. Mõtlesin terve tee, kas ma tahan seda geeli võtta või ei, üldse ei olnud sellist tunnet, et tahaks midagi süüa ja alla neelata. Kui Paldisiki maanteelt ära keerasime, siis otsustasin, et jään esialgse plaani juurde. Umbusklikult võtsin väikse mokatäie apelsinimaitselist möginat – mm, päris hea! Ampsasin ülejäänud doosi ka väikeste ampsudena sisse ning loputasin joogipunktis suu ära. Jah, vett läks ka ninna, see oli juba tüütu! 😀

Kolmandik teekonnast oli sellega ka läbitud ja enesetunne jätkuvalt väga hea. Kõige raskem oligi sel hetkel end teadlikult tagasi hoida ja mitte liigse lennuga (kui minu jooksu kohta nii saab öelda 😀 ) edasi panna. 14 kilomeetrit oli veel ees.

Pärast 12. kilomeetrit tundsin, et jalad hakkavad tuntavalt ära väsima. Loogiline, sest et mu jooksuring on tavaliselt ca 10 km. Võtsin teise geeli (mis oli jälle väga hea) ning jooksin edasi. “Erlel on raudselt palju hullem,” mõtlesin kui nägin mõnd maratoni kilomeetrimärki. Ja seal samas otsustasin, et mina küll maratoni joosta ei viitsiks, neid kilomeetreid on seal ikka liiga palju 🙂

Kõige tüütumad olid kilomeetrid Kopli tänaval, eriti tüütu oli kõrvalepõige viadukti alt Ristiku tänavale ja edasi-tagasi poogen seal. 16. – 18. kilomeetrid olid minu jaoks selle jooksu kõige raskemad. Jalad olid väsinud ja natuke oli juba kopp ees ka. Samas polnud finiš enam kaugel ja kui Erle oli soovinud mulle hommikul kerget jalga, siis “kerge ja mõnus, kerge ja mõnus, kerge ja mõnus,” oli just see mantra mida ma endamisi neil rasketel kilomeetritel kordasin. Sest et seda ma ju tahtsin, et oleks kerge ja mõnus 🙂

Väike vahelepõige: eelmisel päeval olime MRJK Naistega 10 kilomeetri rajal 7. km joogipunktis. Ergutasime, jagasime vett ja hüüdsime kõigile kui tublid nad on ja ainult 3 kilomeetrit on veel jäänud. Jah, osad vaatasid rõõmsate nägudega, kuid palju oli ka neid, kes vaatasid sellise näoga, et miks ma neid piinan 😀 Karmalaks ei lasknud end kaua oodata kui seal samas Pelgulinnas keegi entusiastlikult hüüdis, et 3 kilomeetrit veel. Samal ajal kui ma oma mõõdukas tempos suremas olen. Aitäh teile, tõesti! 😀

Aga natuke vist aitas mõtlemine, natuke viimane geel ja natuke joogipunktid. Nüüd ma mitte ainult ei loputanud suud, vaid jõin nii spordijooki kui vett ning valasin ühe topsi vett endale ka pähe. Viimases joogipunktis sain topsi vett MRJK Naiselt Kairilt ning teadsin, et nüüd ei ole üldse enam palju jäänud. Kerge ja mõnus!

Tõstsin veidi tempot ning kui uuesti Mere puiesteel kulgesin, nägin raja ääres Mirjamit, kes pilguga jooksjate seas eksles. Hõikasin teda ja tuli välja, et mind ta otsiski 🙂 Hüppas siis kohe ratta selge ja sõitis viimased kilomeetrid minuga kaasa. Küsis, et kas kõik on okei ja hästi, mida ma ka kinnitasin. Siis rääkis ta veel, et nägi Kristit, aga Erlet mitte. Selle peale ma arvasin, et Erle on vast juba ammu lõpetanud, aga nägin Mirjami näost, et see arusaamatu mõmin, mille ma kuuldavale olin toonud, ei olnud inimkõrvale arusaadav, seega ma üritasin seda selgemini korrata, mis väsitas mu täitsa ära 😀 Jah, rääkimine oli selleks hetkeks juba raskem kui jooksmine 😀

Olen pea kaks aastat Viru ringi ja Vabaduse väljaku kaudu igal hommikul tööle sõitnud, pühapäeval sain aru, et Vabaduse väljak on põhimõtteliselt mäe otsas 😀 Pärnu maantee on üks igavesti pikk, sirge, lauge ja vastik tõus, kus tundub, et sa ei liigu üldse edasi. Huvitav, et autoroolis sellest aru ei saa 😀

“Ja nüüd siit paremale ja täiega lõpuni!” ergutas Mirjam mind enne lõpusirget ja nii ma ka tegin. Lõpuspurt ja finišijoon. Lõpetasin väsinud, kuid õnnelikuna 🙂 Kerge ja mõnus!

Kui ma tagantjärgi oma jooksu peale mõtlen, siis võin julgelt öelda, et see oli selle aasta, kui mitte elu parim, kus mul polnud mitte ühtegi muret: pistma ei hakanud, põlved ei valutanud, krampe ei tekkinud, geel toimis kenasti ja vetsu polnud ka vaja külastada 😀 Täiesti ideaalne! Mu “suremise kilomeetrite” tempo oli see, mis ma olin planeerinud endale jooksu esimese poole kõige aeglasemaks tempoks. Pole ju hullu midagi! Kui arvestada seda, et mu parim vorm jääb ilmselt juuli algusesse, pärast mida ma olen maadelnud erinevate jalgpallist ja mitte jalgpallist tingitud vigastustega, siis olen ma veelgi rohkem rahul. Ma ei ole mitte kunagi olnud eeldustega jooksja ja läbida poolmaraton ilma spetsiaalse ettevalmistuseta, see on minu jaoks täielik ulme!

Lõplik aeg 2:10:41, keskmine kilomeetri aeg 6:09

Olin kohe pärast finišit seda meelt, et poolmaratoni võiks läbida veelgi. Aga ma ei taha endale kunagi seda pinget, et pean olema parem kui eelmine kord või parem kui keegi teine. Kui ma ei ole olümpiasportlane, siis pole sellel ju pointi! Kui füüsiline vorm peaks tulevikus võimaldama, siis tahaks lihtsalt joosta. Nii, et oleks kerge ja mõnus.

Advertisements

Süda õige koha peal

Kui ma olin umbes kuu aega varem hakanud poisse ette valmistama, et lähen 19. augustil koos MRJK naistega Peetri heategevuslikule jooksule, siis olid nad mõlemad väga elevil. Ruubenile väga meeldib head teha ja annetada, nii ei saa me kunagi isegi Rimi kassade juurest läbi, ilma et ta sinna kogumiskassasse kõiki oma (ja minu) sente ei paneks. Priit oli samuti rahul ja näpud püsti, kuigi tema jutu sisse hakkas üha enam siginema küsimusi, miks tema kaasa tulla ei võiks. Mina viitasin distantsile (5km), mis ehk on natuke liiga pikk tema jaoks, eriti kui on olnud üsna trennivaba suvi ja võhma ei pruugi olla. Ükski teine distants aga Priidule vastuvõetav ei olnud (polnud heategevusliku eesmärgiga) ning kui Erle tegi üleskutse mehed ja lapsed kaasa võtta, siis paningi Priidu viimasel hetkel jooksule kirja. “Tassin ta siis kasvõi ise üle lõpujoone,” mõtlesin kui arve ära maksin ja Priidule rõõmusõnumit teatasin.

Jooksupäeva hommikul oli kõige rõõmsam hoopis Ruuben, kes esimese asjana teatas, kui hea meel tal on, et tema jooksma ei pea tulema. Sest et noh, ta üldse ei jaksa 🙂 Viisin ta siis sõbra juurde mängima nii kauaks, tõmbasime Priiduga oma mätšivad põlvikud jalga ja läksime 🙂 Kuigi päris mitmed meist ei saanud haigestumise või vigastuse tõttu ikkagi tulla, oli meid siiski päris kena kamp. Andsime Hanna-Liisale üle spetsiaalselt tema jaoks tehtud nimelise MRJK mängijasärgi, tegime end jooksu jaoks soojaks söödumänguga (sest et pallid olid meil loomulikult kaasas) ja jooks võiski alata.

Minu peamine tähelepanu läks muidugi Priidule. Küsisin aeg-ajalt (või siis tihemini), kuidas tal läheb, kuidas ennast tunneb ja keelitasin hoogu maha võtma ning energiat kogu distantsi peale võrdselt jagama. Priit vastas midagi stiilis “OMG, ma ju teengi seda,” ja liikus koos teiste poistega, kes emadega kaasa olid tulnud, veidi eespool neljases pundis. Suuremad poisid kiitsid ja kannustasid takka, nii et taas kord sai kinnitust, et kambavaim on jätkuvalt see kõige võimsam vaim 🙂 Asi, mida Priit ootas vähemalt sama palju kui jooksu ennast, oli joogipunkt 🙂 5km peale oli neid pandud suisa kaks ning lubasin tal võtta ka spordijooki, mida ta kangesti tahtis ja korduvalt küsis.

Jooks ise oli täielik pidu! Püsisime oma pundiga koos, lehvitasime fotograafidele, jagasime sööte ja hüüdsime ergutuslauseid. Jooksule oli tulnud ka Roald, kes sellele heategevusjooksule eelnevalt võimalikult palju tähelepanu oli püüdnud tõmmata. Ma veidi ootasin küll, et ta tuleb sinna vähemalt mingi 100 sõbraga, aga tuli hoopis üksi ja kuuldavasti oli tema peamine eesmärk distantsil meile ära teha, mis tal üsna lihtsalt ka õnnestus 😀

Soovisime küll lõpetada kõik käest kinni ja ühes rivis, aga kuna finišikoridor seda ei soosinud, siis lõpetasime graatsilise kobargalopiga. Ühispilt Hanna-Liisaga finišis andis veelkord tunde, et tehtud sai midagi head. 🙂

Kui ma Priidu käest küsisin, et kas ta teinekord tuleb veel minuga jooksma, kui on selline lühike rada, siis vastas ta pikalt mõtlemata – JAH! Aga, et vastupidi, rada võiks pikem olla 🙂 Järelikult mingit traumat ei tekkinud, nii et väike wohoo! ka minu poolt. Või pigem isegi suur, sest et tegelikult ma olen tema üle väga-väga uhke. Ütlesin seda ka talle korduvalt 🙂 Lõpuaeg tuli meil 5km kohta veidi alla 35 minuti, mis teeb tempoks ca 7min/km kohta. Peo kohta väga okei 🙂

Müstiline ööjooks

Mulle tundub, et ma olen läbi ajaloo Ööjooksule registreerunud umbes 4 korda, aga reaaselt starti jõudnud vaid korra. Küll olen nädal enne jooksu haigestunud bronhiiti, siis on olnud mingi vigastus. Seekord jäi kaks päeva enne starti kael jube kangeks ja kui alguses arvasin, et vajab lihtsalt väikest masseerimist, siis reede õhtuks oli selge, et tegemist on tõenäoliselt närvipõletikuga. Olfen plaaster peale, valuvaigistid sisse ja pead sai juba isegi natuke keerata 🙂

Kuna üksi kodus nukrutsemine oleks veelgi hullem olnud, siis sõitsin koos tüdrukutega ikkagi Rakveresse, plaaniga olla pakihoid-joogipunkt-cheerleader. Õe sain ka kampa, nii võtsime pärast grupipiltide tegemist tema juurest rattad ja kimasime tagasi stardipunkti. Jõudsime Rakvere keskväljakule tagasi täpselt selleks hetkeks kui 21 km stardipauk käis ja jooksjad rajale läksid. Väga raske on sõnadesse panna neid tundeid, mis sel hetkel valdasid. Ülev rõõm ja elevus segatuna kibeda kurbusega, et ma jälle seda kõike vaid pealt pean vaatama. Astmes kümme.

Üritasime Küllikiga liikuda erinevates paikades ja enda omasid ergutada. Peab ütlema, et esimeses kohas, kus me olime, oli väga keeruline massist tuttavaid nägusid eristada, nii pidigi Erle hoopis meile lehvitama (mida ma ka ei märganud, daah) ja lõpuks noomima, et “Tore fännklubi küll!”. Teises peatuspaigas, ca 3km peal, nägin juba kõik tuttavad näod ära, kuigi massi oli endiselt väga palju ja esimesed 10km jooksjad jõudsid ka grupile järgi.

Sealt edasi algas meil Küllikiga päris huvitav seiklus, kuna jäime jooksuringist väljapoole ja kui jooksjad kasutasid ära kogu tee+kõnnitee ja kohati ka haljasalad, siis ei olnudki meil väga ruumi seal lähedal sõita. Tegime kohati päris suured ringid, uitasime ratastega kuskil raudteerelssidel, sõitsime üles vallimäest (sel hetkel küsisin küll õe käest, et mis sul viga on, et sa selle tee valisid :D) ning jõudsime tagasi Pikale tänavale enne kui meie omad sinna jõudsid. Juhhuu! Ületasime tee ilma et kellelegi ette oleksime jäänud, saime kiirelt ka riielda, et me ratastega seal oleme (mis oli kergelt öeldes absurd, kuna me kedagi ei ohustanud. Jalgsi võib ergutada, aga ratastega mitte?), võtsime konna kõrvale koha sisse ja ergutasime kõik enda omad veelkord ära 😀 See võis olla ca 8. kilomeetril.

Selleks hetkeks oli ka selge, et pikka pidu enam ei ole ja see äike, mida lubas, jõuab kohe-kohe siia. Müristas väga kurjakuulutavalt, tuuleiilid olid märkimisväärsed ning läks täiesti pimedaks, mida aeg-ajalt elavdasid taamal sähvivad piksenooled. Ma ei teagi, millal ma viimati nii süngeid pilvi näinud olen. Esimesest vihmapiisast täiesti läbimärjaks saamiseni ei läinud minutitki. Kõik tilkus. Rattaga sõites pritsis tee pealt enam-vähem sama palju üles kui ülevalt alla tuli. Õnneks oli soe õhtu, nii et see vesijahutus, mis igast suunast sisse tuli, oli esialgu täitsa mõnus. Ainuke hetk, kui tõesti katuse alla varju läksime, oli see, kui rahet sadama hakkas 😀 Sõitsime veel ratastega siia-sinna ja nautisime autovaba linna. Oma viimaseks peatuspaigaks võtsime 21km märgi – see, kust on lõpuni veel 100m.

Täitsa kummaline oli see, kuidas osad inimesed said kurjaks või vaatasid mingi wtf näoga, kui neid ergutasime. Samas ega ma ei tea, kui entusiastlik ma ise oleks pärast 21 kilomeetrit, samas see teadmine, et ainult 100m on veel minna, peaks ju küll tuju heaks tegema? Päris paljudel kusjuures tegigi, nii et ponnistasid selle viimase 100 läbi lompide nii, et vesi kahte lehte laiali! 😀

Kristi rääkis koguaeg, et tema ala on see ,1 ja et see kuidas see 21 enne seda läbitakse, ta ei tea. Ometi oli ta vaid mõned minutid üle 2 tunni viimases kontrollpunktis, kus me talle rõõmusõnumi teatasime, et ta võib nüüd 100m maailmarekordi püstitada. Seda ei pidanud mitu korda ütlema, ta läks nagu tuul! Mingi mees ta kõrval arvas, et võistlus käib temaga ja esikoha nimel ning pakkus täiega konkurentsi, aga ta ilmselgelt ei teadnud, kellega ta võidu jookseb 😀 Praktiliselt kohe pärast Kristit saabus ka Mirjam ning paar minutit hiljem ka Erle – kõigil sellised lõpuajad, mida ma enda puhul poleks kindlasti oodanud. Nii et ju peab ikka veel kõvasti treenima, et sellise seltskonnaga koos jooksma minna.

Pärast lõpupiltide tegemist suundusime Külliki juurde duši alla. Kuigi mu kella gps lõpetas töö pärast seda kui ma jope selga panin ja kella kinni katsin (mõningane pettumus, mis siin salata), siis mulle tundub, et ca 21km sai täis meilgi, lihtsalt ratta seljas. Pärast kosutavat öödušši (mille käigus sai vahepeal kaevust vesi otsa :D) sõitsime koju tagasi ning õigetele sportlastele kohaselt tegime kiire kebabi ja Coke’i Viimsi Olerexis 😀

Kokkuvõttes oli kindlasti äge ja meeldejääv üritus – korraldajad oleksid võinud sel aastal ilutulestiku isegi laskmata jätta, sest see looduslik tulevärk, mis alates kella üheksast algas trumpas niikuinii kõik üle. Mul on kahju, et ma ise seal joosta ei saanud, aga ju on igal asjal oma põhjus ja polnud veel minu aeg. Küll see tuleb. Mul on nüüd kaks nädalat puhkust, mille käigus on plaan kindlasti kael ära parandada. Ja oi, kuidas ma siis jooksen! 🙂

Üks asi viib teiseni

Samal ajal kui ma palliplatsilt saadud sinise käe ja varbaga sunnitud puhkusel olin, kasvas trenninälg muidugi täiega. Kui oled harjunud ennast liigutama, siis on nii raske mitte midagi teha. Kui mulle lõpuks tundus, et ma saan ilusti kogu pöida jälle kasutada, siis otsustasin minna ühele jooksule. Jooksule, mis tundub, et muutis nii mõndagi.

Ausalt öeldes ei olegi ma sel hooajal palju jooksnud. Natuke palliplatsil ja kuna ma tean, et tegelikult peaks veel lisaks ka jooksma, et pallile paremini järgi jõuda, siis panin ennast kevadel kirja ka Stamina tervisejooksusarja, kus olen ka vastavalt graafikule iganädalased 4km jooksnud. Ühesõnaga, ei midagi erilist. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma oma “näljajooksult” tagasi tulin ning avastasin, et olin jooksnud veidi üle 10km, hea enesetunde ja ajaga, mis oli äkki 1:09. Jah, pole just mingi võistlusvorm, aga kulmu pani kergitama küll – ma pole iial mingi võhma või vastupidavusega hiilanud, pole ka otseselt vastupidavustrenni teinud ja enda kohta selline päris korralik jooksuvorm. Patsutasin endale tunnustavalt õlale ja mõtlesin, et pole paha.

Kuna tunne oli hea, siis läks muidugi mõte kohe lendama. Täiesti sobivalt sattus mulle teele ette Ööjooksu reklaam, mille ma muidugi ka lahti klikkisin, sest sellest ühest korrast, mis ma seal osalenud olen, on väga äge mälestus jäänud. Rumala peaga rääkisin muidugi Erlele ka, et vot sinna võiks jooksma minna, aga paganad tahavad 10km eest 27€, et jube röövimine. Erle, motivaator nagu ta on, ütles et 10km on põhimõtteliselt nagu Mõmmi lastejooks ja et kui ma medalit tahan, siis tuleb ikka koos temaga 21km minna jooksma. Ma ei tea, mis sel hetkel mu ajuga täpselt juhtus või kas see üldse korralikult funktsioneeris, aga igatahes ma vaatasin, et 21km osavõtt maksis 30€ (majanduslikult mõtleva naisterahvana arvutasin välja, et kilomeetri hind tuleb ju palju odavam 😀 ), mõtlesin, et juulis on ju aega joosta ja treenida küll ning registreerisin ennast ühe soojaga ära. Loomulikult läks pulss selle juures juba 150 peale ja loomulikult karjusin ma samal ajal Erle peale, sest et ilmselgelt on see tema süü, et ma nii lihtsalt ennast ära lasin rääkida. Alati on hea, kui on keegi, kes on süüdi! 😀

Eks ma karistasin ta muidugi kohe ära ka ja sundisin endaga samal õhtul jooksma tulema, kui ta üldse ei viitsinud. Aga ta tegi selle mulle kohe tagasi, sest et ta ütles, et me läheme taas ca 10km ringile, mis nõrgale treenimatule minale oli kõva vastutuulega paras katsumus. Igal juhul oli see kuskil seal või siis järgmisel pikal jooksul, kus mulle tuli meelde, et tegelikult on jooksmine üks ütlemata nüri ja vastik tegevus, mis mulle üldse ei meeldi 😀 Hea, et sellised valgustatud hetked selguvad PÄRAST poolmaratonile registreerumist 😀

Kuna ma ei viitsi koguaeg samu marsruute joosta, siis mõtlesin, et proovin sel nädalal midagi uut. Nii palju eneseusku oli, et ei hakanud Google Mapsist distantsi enne üle mõõtma – lihtsalt läksin. Kui kergelt juba krampe lubavate jalgadega tagasi koju jõudsin, siis näitas kell läbitud distantsiks 15,2km, kusjuures tempo oli selle läbimise juures olnud üllatavalt ühtlane. Ka siis, kui enne lõppu oli 3km pidevat lauget tõusu või siis kui jalad juba täitsa ära väsisid. Patsutasin ennast mõttes teisele õlale ja mõtlesin, et veidi veel ja poolmaraton ongi tehtud. Kaugel see maratongi enam on? 😀

Nii palju on mu isiklik psühholoog Erle mind aidanud (loe: sõimanud 😀 ), et ma vähemalt üritan seda kõike võtta võimalikult vabalt, lõbusalt ja mitte seada endale mingeid eesmärke, mis tahes-tahtmata stressi tekitavad. Jah, mu loomuses on tahtmine olla parem kui ma varem olnud olen ja poolmaratoni olen ma varem jooksnud. Samas olen ma peaaegu sellest fiksideest lahti laskmas ja lihtsalt naudin seda, mida ma teen. Võin julgelt öelda, et ma ei ole olnud varem nii vähese puhta jooksutrenniga nii heas vormis ja see tunne on jumala hea. Mulle tundub, et kõige olulisem ongi siin mitte oma vaimu (ja ka keha) ära väsitada, sest et tegelikult on kõik võimalik, kui kuulata iseennast, jälgida oma sisetunnet ja mitte seada endale eesmärke, mis hetkes olemise ära rikuvad.

Et suvi luhta ei läheks, võtsin vastu ka Erle challenge’i joosta juulis 100km. Ta teeb seda nii muuseas iga kuu. Mõtlesin, et ega ma siis ka mingi nõrk ei ole, onju. Sest et kui see nädalate ja päevade peale laiali lüüa, siis polegi tegemist mingi ulmenumbriga. Täna on 5.juuli ja mul on kirjas juba 27km. Jõuan küll! 🙂

Vahel on veider, kust mõni mõte tuleb või kuidas mingi asi alguse saab. Peab nõustuma, et igas asjas on võimalik leida midagi head. Kui kõik läheb edaspidigi hästi ja mingeid uusi vigastusi ei teki, siis on just Raplas saadud keretäis põhjuseks, miks ma sel aastal jooksen poolmaratoni. See ei olnud mul kindlasti mõttes, kui jalga töölaua all külmas hoidsin 🙂

IMG_20170614_172650_503

Emme, sa lõid värava!

Olen korra varem meie naiskonna loogikast kirjutanud. Sellest, kuidas meie mängijakarjäär algas 😀 Kauaoodatud rahvusvaheline kohtumine on nüüdseks juba ilusaks mälestuseks saanud, aga kuna seda sai pea pool aastat oodetud, kardetud ja veel kord oodatud, siis oleks ebaaus kui selle kohta sõnagi ei kirjutaks. Eriti kui Eike Meresmaa nii ilusti kõik üles  ka pildistas.

Kui me ennast Eesti-Soome 100 mängudele registreerusime, siis olime treeninud vast alles mõned kuud. Sellest lähtuvalt saadeti meile vastasteks 20-aastase mängukogemusega jalgpalliemad ehk meie 20 aasta pärast 🙂 Kui me selle teada saime, siis ei osanudki seisukohta võtta. Kas karta natuke või siis natuke rohkem? Jah, füüsiliselt peaksime oleme nooremad, kiiremad, paremad… kuid kogemus maksab ju ka midagi? Aga kui palju? Ja mis siis saab kui hoolimata ealisest eelisest pähe saame? Kus on selle häbi ots? 🙂

Pikaajaline kogemus tähendas seda, et kuigi meie jooksime ja ajasime palli kõvasti taga, siis kohati tundus, et see on siiski rohkem vastasnaiskonna jala külge kleebitud. Jah, kiirusega suutsime pea alati võita, kuid ilmselt oli just kogemus see, mis pani nende kaitsemängijad alati õigesse kohta seisma, nii et pall neile lihtsalt jala peale kukkus ja meie rünnakukatsed juba eos nurjas. Ma olin üllatunud ja vaimustunud – kui ma ise 20 aasta pärast pooltki nii tubli oleks, siis see oleks päris lahe!

Väljakule läksin seekord vahetusest ja kuigi alguses oli ärevus väljaku ääres suur, siis üldiselt see mulle isegi meeldis. Enne platsile minekut oli selge kes, kuidas liigub, kes on kiire, keda peab jälgima. Mind eksitas veidi soomlaste üks kaitsemängijatest, kes tundus pealiskaudsel vaatlusel nagu väike murumuna. Aga kui ta oma jalad sibama sai, siis jooksis nagu kahurikuul. Reaalselt 😀 Ja kui see kahurikuul mulle palli püüdes täie hooga otsa jooksis, siis sealt põrkasin eemale küll nagu batuudilt 😀 See oli ka ainus kord kui ma selle mängu jooksul natuke vandusin 😀

Alguses oli väike närv muidugi sees. Poisid ka platsi kõrval vaatamas, iga ema teab, et kõige olulisem on neile mitte häbi teha 😉 Priit igatahes tunnustavalt ütles poolajal, et ma liikusin mööda äärt päris kiiresti ja hästi üles, et seda peaks isegi proovima. Nagu seda neile igas trennis ei räägitaks, eksole 😉 Igal juhul jõudsin ühe sellise tõusuga värava kõrvale, aga üsna terava nurga alla, nii et otse värava peale ei kannatanud lüüa. Vaatasin kiirelt, et värava ette oli kogunenud päris suur hulk inimesi ja mõtlesin, et äkki segaduses veab ja põrkab kellestki sisse. Mõeldud-tehtud: terav pall rahvasumma ja kellestki ta sisse põrkaski. Värav ei läinud küll minu nimele (mis loomulikult jäi kripeldama), aga värav on värav!

1:0 eduseisus läksimegi poolajale. Rahva lõbustamiseks oli kohale toodud Toomas Tohver, kunagine Eesti meestekoondise väravavaht, kes publikule penaltide löömisega tegevust pakkus. Mõned läksid ikka sisse ka, aga enamiku pallidest tõi efektsete tõrjetega ära. Isegi Ruuben, vana jalgpallipõlgur, käis proovimas ja oli päris rahul selle võimaluse üle.

Teise poolaja alguses lõi Grete üsna kiirelt seisuks 2:0 ja kuigi olime eduseisus, ei olnud meil kordagi tunnet, et see on turvaline. Soomlased üritasid jätkuvalt, pommitasid täiega ja paaril nende mängijal oli ka väga hea kauglöök. Kui ma Grete paremal äärel välja vahetasin, siis ütles Signe mulle kaasa sõnad: “Ja nüüd pead samasuguse värava lööma nagu Grete!” No pressure eksole 😀 Kuidagi aga nii läks, et sain söödu kaitse selja taha ja õnnestus see väravasse suunata. Minu päris esimene värav! Lõpuks ometi!! 🙂 Ja 4:0 seisuks vormistasid Margit ja Signe juba kahepeale. Nüüd oli küll võit kindel!

Šampusedušš on meil juba traditsiooniks saanud (ka kaotuste puhul), nii ei olnud seegi kord erand. Vahetasime soomlastega kingitused ja saime juba ka kutse nende juurde, kuna nad tahtsid kindlasti revanši saada. Kas ja millal see tõesti ka juhtub, seda näitab tulevik. Ma natuke igatahes juba kardan seda reisi 😀

Aga mis kõige ägedam – Priit jooksis koos Ruubeniga pärast lõpuvilet minu juurde ja hüüdis vaimustunult: “Emme, sa lõid kaks väravat!” Ja nad olid mu üle nii uhked! 🙂

 

 

Ristsed saadud

Peab ütlema, et meie võistkonna loogika on igati paigas. Kui tuli tahtmine trennis harjutatut väljakul praktiseerida, siis kõigepealt panime end kirja RAHVUSVAHELISELE sõprusmängule. Seejärel panime end kirja rahvaliigasse. Seejärel mõtlesime, et oleks mõistlik ehk enne ka üks sõprusmäng pidada.  Sõbralikuks vastaseks tuli tutvuste poolest Rakvere Tarva naiskond, kes juba aastaid treeninud ja mänginud. Et elu liiga lill ja lihtne ei oleks, siis saabus eilseks sõprusmänguks kohale ka veel eriti s*tt ilm, vabandust väljenduse eest, nii et meelde jääb see üritus kindlasti pikaks ajaks!

Tegelikult olin ma seda juba ammu oodanud. Trennis mängime üksteise vastu ja alati on kapteniks sattudes olnud nii halb tunne endale mängijaid valida: tahan neid kõiki, ma ei taha valida! 🙂 Selles mõttes on päris vastaste vastu palju parem – olemegi kõik ühel poolel ja ühise asja eest väljas. Eilsele mängule tuginedes oleme oktoobrist alates ikka meeletu arengu teinud ja ma usun, et meist võib veel asja saada 😉 Isegi treener jäi mängupildiga rahule ja ütles isegi, et võib meie üle uhkust tunda. See on päris hea kompliment, mida algajatele soccermom’idele öelda saab 🙂

Kuna ma ise mängisin eile ründaja positsioonis, siis loomulikult jäävad mul kripeldama kõik need löömata väravad, sest võimalusi ikka oli üksjagu. Loodan, et võimalusi tuleb tulevikus veel ja edaspidi on realiseerimine edukam. Veel võtan endaga kaasa teadmise, et pean olema jõulisem ja agressiivsem, aga eks needki oskused tulevad ajaga. Komplimendina võtan ka vastaste omavahelist kommentaari enne meie nurgalööki: “Vaadake number kaheksat, see on kiire!” Enda arvates võiksin küll kiirem olla, aga väike juhhuuu! ikka 🙂

Kohtumise lõpetasime sõbraliku 1:1 viigiga, mida võõral väljakul ja esimese kohtumise kohta üldse võib igal juhul võiduks pidada. Võimalusi väravaid lüüa oli meil muidugi kordades rohkem, aga ehk ongi hea kui järgmisteks kohtumisteks näljatunne sisse jääb. Järgmine mäng on juba 11.mail ERR-i naiskonnaga, kes saavutasid eelmisel aastal rahvaliigas 2.koha. Lihtne ei saa meil kindlasti olema, aga usun, et see sõpruskohtumine andis mingigi aimu ja ettekujutluse, mis meid ees ootab, et täiesti ära ei ehmataks. Ootan igatahes huviga! 🙂

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂

Esmaspäeva hommik

Esmaspäeva hommikud on vist enamikel inimestel sellised pigem raskevõitu. Alles saad nädalavahetuse maitse suhu, kui juba läbi ta ongi. Minu esmaspäevad said täiesti uue sinise mõõtme pärast seda, kui ma hakkasin pühapäeva õhtuti jalgpallitrennis käima.

Meeletut lihasvalu ei ole mitte iga kord. Mingil põhjuse on see täna täiesti kreisi. Eriti tunda annavad selja- ja kõhulihased. Kummaline. Koeraga hommikust ringi tehes sain teada, et mõlemad hüppeliigesed annavad terav-valusalt tunda. Võib põhjus olla nendes jalahoopides, mille ma eile talla alla sain? Võib ka muu põhjus olla. Vasaku sääre peal, jalakaitse serva piiril on korralik sinine triip. Kust see sinna sai?

Ahjaa, nina on ka veidi hell. Vastasmängija tormas eile mulle selja tagant ligi, et palli ära võtta. Mina seda kahjuks ei teadnud ja pöörasin palliga ringi just õigel hetkel, et hoo pealt vastu nosplit saada 😀 Daamide mäng ikkagi! Üldiselt mulle jalgpall meeldib, aga tundub, et rannahooajal (kui see peaks saabuma) tuleb ohtralt kehameiki kasutada, et sinikaid peita 😀

Saad aru, et su elus on mingid põhjalikud muudatused toimunud, kui varem käisid ise nädalavahetustel väljas. Nüüd aga käib teatud regulaarsusega väljas su hüppeliiges.

Suppama HIIT

Käisime Kaisaga eelmisel reedel Viimsi SPA-s Suppama HIIT trennis. Huvitava ja eristuva trennina oli see mulle juba tükk aeg varem silma jäänud, kuid lihtsalt polnud sobivat hetke ja kui päris aus olla, siis ma üksi ei julgenud minna 😀 Tundus piisavalt suur challenge, et Kaisa ära oodata ja siis koos vees hulpivatele laudadele ronida. Lisatõuke just sinna trenni minna andis see, et pooli trenne annab mu kunagine kursaõde Heidi ja mõtlesin, et oleks tore vahelduseks ka päriselus kokku saada, mitte ainult sotsiaalmeedia vahendusel kontaktis olla. Nii et mõeldud-tehtud 🙂

Heidi aitas meil lauad kenasti ära kinnitada ja nendel istudes ning trenni algust oodata oli päris chill. Põnevaks läks siis kui pidi püsti tõusma ja kohe 90-kraadiseid hüppeid hakkama tegema. No ja kujuta siis ette, et kõik ümberringi hüppavad, vesi loksub ja sina tudised oma kõverate jalgadega laua peal ja püüad ka mingeid hädiseid hüppeid teha 😀 Leppisime Kaisaga juba varakult kokku, et EI NAERA, kui teine vette kukub. Või noh, kui väga naerma ajab, siis tuleb sel ajal ära naerda, kui teine vee all on, pärast enam ei ole viisakas!

Igatahes, kuskil seal hüppamise rüsinas ma tasakaalu kaotasin ja kukkusin pärast mõningast vastupanu ülepeakaela vette. KAISA NAERIS LAGINAL! Nii palju siis kokkulepetest! Enda kaitseks ütles ta muidugi, et ega ta muidu ei olekski irvitanud, aga kuna minu “trennialus” käis samal ajal tagurpidi, siis see kombo oli lihtsalt niivõrd humoorikas. Eks ma tegelikult usun ka teda, kuigi noh, oli ju kokkulepe! 😀

Kui kogu see trenn kokku võtta, siis minu jaoks, kes ma olen igipõline koordinatsiooni- ja tasakaaluvaba inimene, oli see päris raske. Selle HIIT sisulise osani ma täiel määral kindlasti ei jõudnud, kuna mul oli lihtsalt liiga keeruline osasid ülesandeid üleüldse teha, rääkimata nende KIIREST tegemisest. Kiiresti võib ainult vette kukkuda, mis iseenesest on ka väga vahva ja lahe boonus selle trenni ajal 🙂

Kusjuures harjutus, mis mulle seal kõige rohkem meeldis, hõlmas vabatahtlikku vette hüppamist. Selline ülesanne, kus hüppad laualt ühele poole maha ja siis vinnad ennast kõhuli laua peale tagasi, samal ajal kujutades ette, et sa oled üks neist prinkidest rannavalvur-surfar tüüpi tšikkidest, kes kohe kedagi päästma tormab. Ja siis hüppad kohe teisele poole maha ja uuesti peale tagasi. Väsitav- jaa! Lahe – JAA! Okei, tõenäoliselt ei pea ette kujutama, et oled rannavalvetšikk, aga millegi pärast hakkas mul “Rannavalve” Theme Song kuklas ketrama ja teeb seda (kohati koos David Hasselhofi lauluga) siiani.

Endale omaselt õnnestus mul selle trenni ajal ennast ka vigastada. Ei, ma ei tõmmanud vett kopsu! Kuskil suhteliselt algusfaasis õnnestus parem käsi tasakaalu taastamiseks nii ebaõnnestunult lauale asetada, et väänasin oma pöidla täitsa välja. Täitsa-täitsa välja. Õhtul oli liigese piirkond väikseid verevalumitäpikesi täis, rääkimata sellest, et pöidla liikumine oli väga valulik. Panin pooleks nädalaks pöidlale toestuse peale ja nüüd on juba enam-vähem korras, kuigi päris kõiki liigutusi ta veel valutult teha ei taha.

Mul on kindel plaan, et kui mu pöial jälle toetamist kannatab, siis ma lähen uuesti. Kaisa ka. Ja Priit arvas, et see võiks tallegi meeldida, kuigi ma hästi ei usu, et ta viitsib või jaksab seal 45minutit võimelda. Ehk õnnestub järgmine kord mingi kaamera moodi asjandus kaasa võtta, et seda huumorit natuke enda jaoks salvestada. Pärast on mõnusalt piinlik vaadata! 😀

*pilt Suppama FB lehelt

Väike Vimka

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama vist sellest, kuidas eelmisel aastal alustati “meie maja taga” mäepargi ehitust. Võttis aega kaua võttis, aga enne suurt suve saadi mägi valmis ning avatud ka. Käisime Priiduga eile õhtul mäega tutvumas ja täitsa tore oli!

Mäesuusatamise pisikut üritasin poistesse süstida juba ca 2 aastat tagasi, kui käisime Tuhamäel ja seal lasteosakonnas üritasin neile näidata kui lõbus ja tore see on. “Sõidad ainult mäest alla!”, “Keppidega üldse vehkima ei pea!”, “Lift viib üles!” ja kõik need muud hüüdlaused, aga kuidagi toona ikkagi ei klikkinud. Ju oli vanust ikkagi veidi vähe.

Eile klikkis hoobilt. Veidi muretsesin selle pärast, et kuidas Priit puglaga mäest üles saab. Kuna all olid assisteerijad olemas, siis see pugla peale ronimine läks hästi. Kuskil poole mäe peal lasi Priit juba käed lahti, vahtis selja taha, lehvitas mulle, tegi suuskadega “sinka-vonka” ja muud pulli, mille peale ma teda pidevalt korrale kutsusin 😀 Kanaema, noh! Ühesõnaga, puglaga mäe otsa saamine ei olnud mingi probleem nagu ka sealt pugla otsast maha saamine. Kõik läks libedalt.

Kuna suusatamise algõpet on poeg saanud, siis terminist “sahk” saab ta kenasti aru. Sõitsin tal esimesel laskumisel ees – ikka aeglaselt sahas ning aeg-ajalt raskust vasakule või paremale jalale nihutades, nii et moodustusid (minu arvates) üsna kenad poognad. Ja siis kiitsin muidugi ohtralt koguaeg, sest et ma olin päriselt ka üllatunud ja hämmastunud, kui loomulikult Priit kõike haaras.

Ütleme nii, et ühe korra õnnestus mul veel Priidu ees sõita, pärast seda üritasin lihtsalt kannul püsida, tema sõitu jälgida ja vajadusel nõu anda. Ja loomulikult mobiiliga midagi sõidu pealt jäädvustada. Viimased korrad läks Priit juba läbi suuremate ja väiksemate hüpete, nii et tundub, et selle asjaga on nüüd korras.

Täna hommikul kuulsin ainult sellest, kuidas peaks võimalikult ruttu uuesti mäele minema. Reede õhtul kohe pärast jalka trenni. Ja siis kohe laupäeva hommikul. Ja pühapäeval muidugi ka. Tundub, et vist meeldis 😉

Mina sain eilselt õhtult päris palju. Esiteks teadmise, et lapsed õpivad uusi asju megakiirelt. Teiseks tunde, et selle tegevusega saab Priit ka ilma minu pideva käehoidmise ja kanaematamise hakkama. Kolmandaks mõtte, et lastega suusareis ei olekski midagi võimatut, kui nüüd noorem vend ka nõksud selgeks saaks ja talle see huvi pakuks. Eks aeg näitab, aga mina olen igatahes optimistlikult meelestatud. Järgmine peatus – Alpid! 🙂