Emme, sa lõid värava!

Olen korra varem meie naiskonna loogikast kirjutanud. Sellest, kuidas meie mängijakarjäär algas 😀 Kauaoodatud rahvusvaheline kohtumine on nüüdseks juba ilusaks mälestuseks saanud, aga kuna seda sai pea pool aastat oodetud, kardetud ja veel kord oodatud, siis oleks ebaaus kui selle kohta sõnagi ei kirjutaks. Eriti kui Eike Meresmaa nii ilusti kõik üles  ka pildistas.

Kui me ennast Eesti-Soome 100 mängudele registreerusime, siis olime treeninud vast alles mõned kuud. Sellest lähtuvalt saadeti meile vastasteks 20-aastase mängukogemusega jalgpalliemad ehk meie 20 aasta pärast 🙂 Kui me selle teada saime, siis ei osanudki seisukohta võtta. Kas karta natuke või siis natuke rohkem? Jah, füüsiliselt peaksime oleme nooremad, kiiremad, paremad… kuid kogemus maksab ju ka midagi? Aga kui palju? Ja mis siis saab kui hoolimata ealisest eelisest pähe saame? Kus on selle häbi ots? 🙂

Pikaajaline kogemus tähendas seda, et kuigi meie jooksime ja ajasime palli kõvasti taga, siis kohati tundus, et see on siiski rohkem vastasnaiskonna jala külge kleebitud. Jah, kiirusega suutsime pea alati võita, kuid ilmselt oli just kogemus see, mis pani nende kaitsemängijad alati õigesse kohta seisma, nii et pall neile lihtsalt jala peale kukkus ja meie rünnakukatsed juba eos nurjas. Ma olin üllatunud ja vaimustunud – kui ma ise 20 aasta pärast pooltki nii tubli oleks, siis see oleks päris lahe!

Väljakule läksin seekord vahetusest ja kuigi alguses oli ärevus väljaku ääres suur, siis üldiselt see mulle isegi meeldis. Enne platsile minekut oli selge kes, kuidas liigub, kes on kiire, keda peab jälgima. Mind eksitas veidi soomlaste üks kaitsemängijatest, kes tundus pealiskaudsel vaatlusel nagu väike murumuna. Aga kui ta oma jalad sibama sai, siis jooksis nagu kahurikuul. Reaalselt 😀 Ja kui see kahurikuul mulle palli püüdes täie hooga otsa jooksis, siis sealt põrkasin eemale küll nagu batuudilt 😀 See oli ka ainus kord kui ma selle mängu jooksul natuke vandusin 😀

Alguses oli väike närv muidugi sees. Poisid ka platsi kõrval vaatamas, iga ema teab, et kõige olulisem on neile mitte häbi teha 😉 Priit igatahes tunnustavalt ütles poolajal, et ma liikusin mööda äärt päris kiiresti ja hästi üles, et seda peaks isegi proovima. Nagu seda neile igas trennis ei räägitaks, eksole 😉 Igal juhul jõudsin ühe sellise tõusuga värava kõrvale, aga üsna terava nurga alla, nii et otse värava peale ei kannatanud lüüa. Vaatasin kiirelt, et värava ette oli kogunenud päris suur hulk inimesi ja mõtlesin, et äkki segaduses veab ja põrkab kellestki sisse. Mõeldud-tehtud: terav pall rahvasumma ja kellestki ta sisse põrkaski. Värav ei läinud küll minu nimele (mis loomulikult jäi kripeldama), aga värav on värav!

1:0 eduseisus läksimegi poolajale. Rahva lõbustamiseks oli kohale toodud Toomas Tohver, kunagine Eesti meestekoondise väravavaht, kes publikule penaltide löömisega tegevust pakkus. Mõned läksid ikka sisse ka, aga enamiku pallidest tõi efektsete tõrjetega ära. Isegi Ruuben, vana jalgpallipõlgur, käis proovimas ja oli päris rahul selle võimaluse üle.

Teise poolaja alguses lõi Grete üsna kiirelt seisuks 2:0 ja kuigi olime eduseisus, ei olnud meil kordagi tunnet, et see on turvaline. Soomlased üritasid jätkuvalt, pommitasid täiega ja paaril nende mängijal oli ka väga hea kauglöök. Kui ma Grete paremal äärel välja vahetasin, siis ütles Signe mulle kaasa sõnad: “Ja nüüd pead samasuguse värava lööma nagu Grete!” No pressure eksole 😀 Kuidagi aga nii läks, et sain söödu kaitse selja taha ja õnnestus see väravasse suunata. Minu päris esimene värav! Lõpuks ometi!! 🙂 Ja 4:0 seisuks vormistasid Margit ja Signe juba kahepeale. Nüüd oli küll võit kindel!

Šampusedušš on meil juba traditsiooniks saanud (ka kaotuste puhul), nii ei olnud seegi kord erand. Vahetasime soomlastega kingitused ja saime juba ka kutse nende juurde, kuna nad tahtsid kindlasti revanši saada. Kas ja millal see tõesti ka juhtub, seda näitab tulevik. Ma natuke igatahes juba kardan seda reisi 😀

Aga mis kõige ägedam – Priit jooksis koos Ruubeniga pärast lõpuvilet minu juurde ja hüüdis vaimustunult: “Emme, sa lõid kaks väravat!” Ja nad olid mu üle nii uhked! 🙂

 

 

Ristsed saadud

Peab ütlema, et meie võistkonna loogika on igati paigas. Kui tuli tahtmine trennis harjutatut väljakul praktiseerida, siis kõigepealt panime end kirja RAHVUSVAHELISELE sõprusmängule. Seejärel panime end kirja rahvaliigasse. Seejärel mõtlesime, et oleks mõistlik ehk enne ka üks sõprusmäng pidada.  Sõbralikuks vastaseks tuli tutvuste poolest Rakvere Tarva naiskond, kes juba aastaid treeninud ja mänginud. Et elu liiga lill ja lihtne ei oleks, siis saabus eilseks sõprusmänguks kohale ka veel eriti s*tt ilm, vabandust väljenduse eest, nii et meelde jääb see üritus kindlasti pikaks ajaks!

Tegelikult olin ma seda juba ammu oodanud. Trennis mängime üksteise vastu ja alati on kapteniks sattudes olnud nii halb tunne endale mängijaid valida: tahan neid kõiki, ma ei taha valida! 🙂 Selles mõttes on päris vastaste vastu palju parem – olemegi kõik ühel poolel ja ühise asja eest väljas. Eilsele mängule tuginedes oleme oktoobrist alates ikka meeletu arengu teinud ja ma usun, et meist võib veel asja saada 😉 Isegi treener jäi mängupildiga rahule ja ütles isegi, et võib meie üle uhkust tunda. See on päris hea kompliment, mida algajatele soccermom‘idele öelda saab 🙂

Kuna ma ise mängisin eile ründaja positsioonis, siis loomulikult jäävad mul kripeldama kõik need löömata väravad, sest võimalusi ikka oli üksjagu. Loodan, et võimalusi tuleb tulevikus veel ja edaspidi on realiseerimine edukam. Veel võtan endaga kaasa teadmise, et pean olema jõulisem ja agressiivsem, aga eks needki oskused tulevad ajaga. Komplimendina võtan ka vastaste omavahelist kommentaari enne meie nurgalööki: “Vaadake number kaheksat, see on kiire!” Enda arvates võiksin küll kiirem olla, aga väike juhhuuu! ikka 🙂

Kohtumise lõpetasime sõbraliku 1:1 viigiga, mida võõral väljakul ja esimese kohtumise kohta üldse võib igal juhul võiduks pidada. Võimalusi väravaid lüüa oli meil muidugi kordades rohkem, aga ehk ongi hea kui järgmisteks kohtumisteks näljatunne sisse jääb. Järgmine mäng on juba 11.mail ERR-i naiskonnaga, kes saavutasid eelmisel aastal rahvaliigas 2.koha. Lihtne ei saa meil kindlasti olema, aga usun, et see sõpruskohtumine andis mingigi aimu ja ettekujutluse, mis meid ees ootab, et täiesti ära ei ehmataks. Ootan igatahes huviga! 🙂

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂

Esmaspäeva hommik

Esmaspäeva hommikud on vist enamikel inimestel sellised pigem raskevõitu. Alles saad nädalavahetuse maitse suhu, kui juba läbi ta ongi. Minu esmaspäevad said täiesti uue sinise mõõtme pärast seda, kui ma hakkasin pühapäeva õhtuti jalgpallitrennis käima.

Meeletut lihasvalu ei ole mitte iga kord. Mingil põhjuse on see täna täiesti kreisi. Eriti tunda annavad selja- ja kõhulihased. Kummaline. Koeraga hommikust ringi tehes sain teada, et mõlemad hüppeliigesed annavad terav-valusalt tunda. Võib põhjus olla nendes jalahoopides, mille ma eile talla alla sain? Võib ka muu põhjus olla. Vasaku sääre peal, jalakaitse serva piiril on korralik sinine triip. Kust see sinna sai?

Ahjaa, nina on ka veidi hell. Vastasmängija tormas eile mulle selja tagant ligi, et palli ära võtta. Mina seda kahjuks ei teadnud ja pöörasin palliga ringi just õigel hetkel, et hoo pealt vastu nosplit saada 😀 Daamide mäng ikkagi! Üldiselt mulle jalgpall meeldib, aga tundub, et rannahooajal (kui see peaks saabuma) tuleb ohtralt kehameiki kasutada, et sinikaid peita 😀

Saad aru, et su elus on mingid põhjalikud muudatused toimunud, kui varem käisid ise nädalavahetustel väljas. Nüüd aga käib teatud regulaarsusega väljas su hüppeliiges.

Suppama HIIT

Käisime Kaisaga eelmisel reedel Viimsi SPA-s Suppama HIIT trennis. Huvitava ja eristuva trennina oli see mulle juba tükk aeg varem silma jäänud, kuid lihtsalt polnud sobivat hetke ja kui päris aus olla, siis ma üksi ei julgenud minna 😀 Tundus piisavalt suur challenge, et Kaisa ära oodata ja siis koos vees hulpivatele laudadele ronida. Lisatõuke just sinna trenni minna andis see, et pooli trenne annab mu kunagine kursaõde Heidi ja mõtlesin, et oleks tore vahelduseks ka päriselus kokku saada, mitte ainult sotsiaalmeedia vahendusel kontaktis olla. Nii et mõeldud-tehtud 🙂

Heidi aitas meil lauad kenasti ära kinnitada ja nendel istudes ning trenni algust oodata oli päris chill. Põnevaks läks siis kui pidi püsti tõusma ja kohe 90-kraadiseid hüppeid hakkama tegema. No ja kujuta siis ette, et kõik ümberringi hüppavad, vesi loksub ja sina tudised oma kõverate jalgadega laua peal ja püüad ka mingeid hädiseid hüppeid teha 😀 Leppisime Kaisaga juba varakult kokku, et EI NAERA, kui teine vette kukub. Või noh, kui väga naerma ajab, siis tuleb sel ajal ära naerda, kui teine vee all on, pärast enam ei ole viisakas!

Igatahes, kuskil seal hüppamise rüsinas ma tasakaalu kaotasin ja kukkusin pärast mõningast vastupanu ülepeakaela vette. KAISA NAERIS LAGINAL! Nii palju siis kokkulepetest! Enda kaitseks ütles ta muidugi, et ega ta muidu ei olekski irvitanud, aga kuna minu “trennialus” käis samal ajal tagurpidi, siis see kombo oli lihtsalt niivõrd humoorikas. Eks ma tegelikult usun ka teda, kuigi noh, oli ju kokkulepe! 😀

Kui kogu see trenn kokku võtta, siis minu jaoks, kes ma olen igipõline koordinatsiooni- ja tasakaaluvaba inimene, oli see päris raske. Selle HIIT sisulise osani ma täiel määral kindlasti ei jõudnud, kuna mul oli lihtsalt liiga keeruline osasid ülesandeid üleüldse teha, rääkimata nende KIIREST tegemisest. Kiiresti võib ainult vette kukkuda, mis iseenesest on ka väga vahva ja lahe boonus selle trenni ajal 🙂

Kusjuures harjutus, mis mulle seal kõige rohkem meeldis, hõlmas vabatahtlikku vette hüppamist. Selline ülesanne, kus hüppad laualt ühele poole maha ja siis vinnad ennast kõhuli laua peale tagasi, samal ajal kujutades ette, et sa oled üks neist prinkidest rannavalvur-surfar tüüpi tšikkidest, kes kohe kedagi päästma tormab. Ja siis hüppad kohe teisele poole maha ja uuesti peale tagasi. Väsitav- jaa! Lahe – JAA! Okei, tõenäoliselt ei pea ette kujutama, et oled rannavalvetšikk, aga millegi pärast hakkas mul “Rannavalve” Theme Song kuklas ketrama ja teeb seda (kohati koos David Hasselhofi lauluga) siiani.

Endale omaselt õnnestus mul selle trenni ajal ennast ka vigastada. Ei, ma ei tõmmanud vett kopsu! Kuskil suhteliselt algusfaasis õnnestus parem käsi tasakaalu taastamiseks nii ebaõnnestunult lauale asetada, et väänasin oma pöidla täitsa välja. Täitsa-täitsa välja. Õhtul oli liigese piirkond väikseid verevalumitäpikesi täis, rääkimata sellest, et pöidla liikumine oli väga valulik. Panin pooleks nädalaks pöidlale toestuse peale ja nüüd on juba enam-vähem korras, kuigi päris kõiki liigutusi ta veel valutult teha ei taha.

Mul on kindel plaan, et kui mu pöial jälle toetamist kannatab, siis ma lähen uuesti. Kaisa ka. Ja Priit arvas, et see võiks tallegi meeldida, kuigi ma hästi ei usu, et ta viitsib või jaksab seal 45minutit võimelda. Ehk õnnestub järgmine kord mingi kaamera moodi asjandus kaasa võtta, et seda huumorit natuke enda jaoks salvestada. Pärast on mõnusalt piinlik vaadata! 😀

*pilt Suppama FB lehelt

Väike Vimka

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama vist sellest, kuidas eelmisel aastal alustati “meie maja taga” mäepargi ehitust. Võttis aega kaua võttis, aga enne suurt suve saadi mägi valmis ning avatud ka. Käisime Priiduga eile õhtul mäega tutvumas ja täitsa tore oli!

Mäesuusatamise pisikut üritasin poistesse süstida juba ca 2 aastat tagasi, kui käisime Tuhamäel ja seal lasteosakonnas üritasin neile näidata kui lõbus ja tore see on. “Sõidad ainult mäest alla!”, “Keppidega üldse vehkima ei pea!”, “Lift viib üles!” ja kõik need muud hüüdlaused, aga kuidagi toona ikkagi ei klikkinud. Ju oli vanust ikkagi veidi vähe.

Eile klikkis hoobilt. Veidi muretsesin selle pärast, et kuidas Priit puglaga mäest üles saab. Kuna all olid assisteerijad olemas, siis see pugla peale ronimine läks hästi. Kuskil poole mäe peal lasi Priit juba käed lahti, vahtis selja taha, lehvitas mulle, tegi suuskadega “sinka-vonka” ja muud pulli, mille peale ma teda pidevalt korrale kutsusin 😀 Kanaema, noh! Ühesõnaga, puglaga mäe otsa saamine ei olnud mingi probleem nagu ka sealt pugla otsast maha saamine. Kõik läks libedalt.

Kuna suusatamise algõpet on poeg saanud, siis terminist “sahk” saab ta kenasti aru. Sõitsin tal esimesel laskumisel ees – ikka aeglaselt sahas ning aeg-ajalt raskust vasakule või paremale jalale nihutades, nii et moodustusid (minu arvates) üsna kenad poognad. Ja siis kiitsin muidugi ohtralt koguaeg, sest et ma olin päriselt ka üllatunud ja hämmastunud, kui loomulikult Priit kõike haaras.

Ütleme nii, et ühe korra õnnestus mul veel Priidu ees sõita, pärast seda üritasin lihtsalt kannul püsida, tema sõitu jälgida ja vajadusel nõu anda. Ja loomulikult mobiiliga midagi sõidu pealt jäädvustada. Viimased korrad läks Priit juba läbi suuremate ja väiksemate hüpete, nii et tundub, et selle asjaga on nüüd korras.

Täna hommikul kuulsin ainult sellest, kuidas peaks võimalikult ruttu uuesti mäele minema. Reede õhtul kohe pärast jalka trenni. Ja siis kohe laupäeva hommikul. Ja pühapäeval muidugi ka. Tundub, et vist meeldis 😉

Mina sain eilselt õhtult päris palju. Esiteks teadmise, et lapsed õpivad uusi asju megakiirelt. Teiseks tunde, et selle tegevusega saab Priit ka ilma minu pideva käehoidmise ja kanaematamise hakkama. Kolmandaks mõtte, et lastega suusareis ei olekski midagi võimatut, kui nüüd noorem vend ka nõksud selgeks saaks ja talle see huvi pakuks. Eks aeg näitab, aga mina olen igatahes optimistlikult meelestatud. Järgmine peatus – Alpid! 🙂

Spot of Tallinn

Käisime laupäeval Spot of Tallinnas ühel toredal laste sünnipäeval. Lastele meeldib muidugi alati sünnipäevadel käia, kuid eriliselt lähevad silmad särama ikkagi siis, kui saab ohjeldamatult joosta, ronida, rippuda, turnida, hüpata – seda ilma, et keegi otseselt keelaks. Seekord oli see suisa kohustuslik ning lisaks sai ka tõuksiga erinevatel radadel sõita.

Mina ei olnud siiani poistega ise Spot of Tallinnas käinud, kuigi mõte on olnud. Koos juhendava instruktoriga kõiki neid asju teha ja proovida on muidugi täiesti teine tera kui üksi pusserdada. Kuigi Ruuben tõuksiga lõpuks sõita ei julgenudki – tundub, et pärast seda muhu-õnnetust on ta hulljulgus kadunud – hüppas ja jooksis ta seda rohkem batuutidel ning lõpuks olid mõlemad väga-väga rahul. Ja ei pea vist ütlemagi – vägagi roosa jumega 😉

Kalorid ja kukimonster

Kui ma oleks Andrus Kivirähk, siis ma paneks selle oma järgmise lasteraamat-bestselleri pealkirjaks. Või kui ma oleksin rokkstaar, siis võiks mu lavaprojekti nimi olla “Kukimonster and the Kalorid!” Või midagi sellist. Reaalses, oma elus, olen ma sisimas lihtsalt see sinine koll, kes hommikust õhtuni mõtleb, kust tee/kohvi kõrvale ühe küpsise saaks ja parem oleks, kui see oleks šokolaaditükkidega!

Mhmh, kui on midagi, millele ma ei suuda ära öelda, siis on see ampsuke magusat. Ma ei ole ennast ka kunagi vägisi piiranud, pigem olen siis kehakaalu teisest otsast liikumisega reguleerinud. Varsti (st KOHE-NÜÜD-PRAEGU!) tuleb aga nõustuda Ebapärlikarbi üleskutsega poole vähem süüa, sest hakkab tunduma, et ma ei suuda liikumisega enam seda magusakogust reguleerida 😀 Ja seda ma lubasin endale ükskord küll, et mammiks ma ei hakka!

Täna hommikul igatahes avastasin, et kalorid on öösel mu riietuskapis käinud. Teate ju küll neid: tüübid, kes öösiti riideid väiksemaks õmblevad.

 calories

Kui teksade püksinööp kiljuma hakkas, et “mind on öösel jumala valesse kohta õmmeldud ja ma üldse enam sinna nööpauku ei paindu”, siis mõtlesin, et peaks magusast üldse mõneks ajaks loobuma. Alkoholist juba loobusin, kui raske siis küpsistest loobumine on? Samas kui mõtlema hakata, siis kuidas ma saaksin teada, kui palju on “poole vähem küpsiseid” kui ma ei tea, palju on täiskogus… Samas tean ma väga hästi, kui palju ma liigun ja seda kogust kahekordistada tundub palju lihtsam tegevus…  Oh, need otsused-otsused! 🙂

cookie-monster

Esimene koolivaheaeg

Appike, kuidas aeg on hakanud lendama. Lihtsalt – viuh – ja jälle nädal läbi. Varsti on juba jõuluvaheaeg ukse ees, aga esimese koolivaheaja emotsioonid veel täitsa välja elamata. Priit ise oli muidugi esimese koolivaheaja üle väga uhke ja rõõmus. Eks need kõik esimesed on ikka need kõige erilisemad. Lubasin Ruubenile ka lasteaiavaba nädala ja nautisime seda esimest siis koos.

Esimene plaan, mis mul oli, läks kohe aia taha. Olen pikalt nillinud erinevaid puhkusereise ja tahaks selle passiteemaga igaks juhuks juba eos ühele poole saada. Palusin siis poistel end ilusti riidesse ja valmis panna. Andsin isegi riided kätte. Kuskil selle ettevalmistuse käigus ilmselt kas istus või astus Ruuben kuidagi Priidu käe peale, nii et ta haiget sai. Kättemaks ei lasknud ennast kaua oodata, sest et Priit võttis nõuks Ruubenit natuke karistuseks tõugata. Ja just sel päeval, kui sa oled planeerinud minna lastega passipilti tegema, kus peab nägu enam vähem sirge ja ühevärviline olema, juhtub loomulikult nii, et Ruuben põrkab tõukest täpselt vastu postinurka, nii et otsaees on pikk sinine jutt. Nii me siis seisime seal elutoas: Priit endast väljas, sest et talle on haiget tehtud; Ruuben endast väljas, sest et talle on veel rohkem haiget tehtud ja mina endast väljas, sest et kõik on nässus 😀 Vähemalt olid poisid ilusasti riides…

Priit on septembri algusest käinud MTÜ Teadusesõber korraldatud ekskursioonidel ja kuna üks neist jäi ka vaheajale, siis otsustasin ka Ruubeni kampa võtta ja koos TTÜ Biorobootika keskusesse uudistama minna. Need ekskursioonid näevad välja sellised, et lapsed korjatakse kooli juurest peale, bussis antakse puuvilju ja juurikaid näksida ning kohapeal näidatakse, kuidas miski valmib, mis millegi sees on jne jne. Priit on siiani käinud TTÜ Mereakadeemias ja Premia jäätisevabrikus, lisaks siis nüüd ka Biorobootika keskus. Ilmselgelt, kui peaks neist kõige lemmikuma valima, siis osutuks selleks jäätisevabrik, sest et seal sai ju jäätist degusteerida. Priit sõi 5 jäätist ja hädaldas veel õhtul voodiski, et kõhus on hirrrmus külm tunne 🙂

Biorobootika keskus oli ka selline põnev ja huvitav. Vaatasime roboteid, mida püütakse ehitada võimalikult veeloomade sarnaselt liikuma ja käituma, uurisime, millised on nende kasutusvõimalused ja kuidas neid kohapeal tehakse. Selgus, et näiteks 3D printer on väga kasulik abivahend. Ekskursiooni tipphetk oli ilmselt viimases toas, kus olid teadlaste töölauad ja kui ekskursiooni läbiviia uuris, et kas kellelgi on millegi kohta veel küsimusi, küsis üks poiss: “Kas te ei ole mõelnud, et te võiksite siin koristada?” 😀 Lapsed ise ei saanud vist midagi aru, aga täiskasvanud naersid nii, et pisarad silmas. “Jah, ilmselt tuleks tõesti,” oli siiras vastus.

Vaheaja sisse jäi ka üks jalgpalliturniir, mis seekord toimus Jüri Spordihoones. Kuna ilmad olid juba üsna etteaimamatuks ja külmaks muutunud ja võitlesime kõik (nagu puhkuse ajal ikka) ka kerge köhaga, siis olin ütlemata tänulik, et üritus väljast sisetingimustesse koliti. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma õues oleksin jaksanud kaasa ergutada terve päeva. Võeh!

Poistele oli see siiani edukaim turniir ja kokkuvõttes said nad II koha, kaotades ainult oma koduklubi veidi kauem treeninud eakaaslastele. Täielik jee! Priit oli samuti väga tubli ning neis kahes mängus, kus ta väravas oli, ei lasknud enda selja taha ühtegi palli. Juhhuu! 🙂 Väljakul hakkab ka seda julgust ja pealehakkamist üha rohkem tulema ja kuigi tundub, et kaasasündinud egoismi ja nahhaalsust ei ole, siis vähemalt joosta jaksab küll, nii et lausa lust vaadata!

Puhkusega on ikka nii, et see kestab liiga vähe aega. Õnneks on jõuluvaheaeg juba järgmisel kuul ja minul puhkuseavaldus juba sisse antud 🙂

Ronimisministeerium

Käisime poistega laupäeval Ronimisministeeriumis juhendatud ronimishommikul. Ma ei tea, kus metsa sees ja õndsas teadmatuses ma elan, aga kui ma pärast õhinal sõbrannadele rääkisin, kui vahva koht see oli ja kui tore üritus, siis selgus, et kolmest sõbrannast kaks olid seal ise juba AMMMMU ise ronimas käinud ning ühel oli laps seal pidanud sünnipäeva… Veits piinlik 😀 Aga koht on sellegipoolest väga vinge, pea või ise oma sünnipäeva seal! 😉

Juhendatud ronimishommik (mida ehk hakatakse kord kuus korraldama) nägi välja selline, et lapsed koguti kokku, tehti soojendusharjutusi ja külgsuunas ronimisharjutusi, siis söödi puuvilja ja joodi kõvasti vett peale ning finaaliks oli köiega turvatud ronimine lae alla. Kogu see üritus kestis 2 tundi, maksis 15€ lapse kohta ja meeldis kõigile väga!

Mina kasutasin võimalust ja klõpsisin veidi pilte teha 🙂