Jooksmine ja kontsakingad

Kui keegi küsiks mult praegu, mis on need kaks asja, mida praegu kõige rohkem igatsen, siis see vastus tuleks kiirelt: jooksmine ja kontsakingad. Ja võib-olla ka üks värske ja magus moorapea lohutuseks 🙂 Kui moorapead on hea tahtmise korral võimalik Pihlakast endale soetada, siis jooksmise ja kontsakingadega on kurvemad lood. Poolfinaalis Pärnu vastu sain nii tugeva löögi altpoolt vastu päkka ja varbaid, et isegi neli nädalat hiljem on suur varvas endiselt paistes ja kumab siniselt. Jah, ma ei saa ikka veel normaaselt käia ja see ajab mu hulluks! Ammu juba! 😀

Loomulikult sain ma pärast lööki kohe aru, et seekord võib asi tõsine olla, kuna varbad olid koheselt täiesti tuimad ja siis kohe väga-väga valusad. Selleks ajaks kui ma koju jõudsin oli jalg juba korralikult sinine ja paistes, nii et ma liiga kaua ei mõelnudki ning läksin tegin EMOs kohe pildi ära. Öeldi, et luu on terve, ca paari nädalaga peaks põrutus paranema. Noh, igati positiivne, et luu terve, juhhuu! Ootasin siis eestlasliku kangekaelsusega suisa kolm nädalat (jah, vahepeal “mängisin” ka pronksimängus) enne kui uuesti perearsti poole pöördusin. Kirjeldasin olukorra uuesti ära, hetke seisukoha ka, küsisin, et mis ta välja pakub, kuidas saaks teada, mis on viga ja kuidas terveks saaks? Ta oli seal nii tore, et helistas traumatoloogia osakonda, sai teada, et seal on järjekord ca kuu ning tegi siis mulle saatekirja. EMOsse tagasi.

Oeh. Mõtlesin ja mõtlesin, et kas ma sinna üldse julgen minna. EMO ju ikkagi. Ja kolm nädalat hiljem. Kujutasin ette, kuidas mind karjudes ja sajatades sealt välja pekstakse, et miks ma maksumaksja raha ja nende aega raiskan jne. No igatahes võtsin lõpuks ikkagi julguse kokku ja läksin. Samal ajal saabus sinna üks vanaproua, kes oli tulnud jalga siduma, kuna ta enda raviarst on puhkusel.

“Mis teil juhtus?” küsiti.

Tädi: “Sääsk hammustas. Ja korduvalt!” 😀

Kogu haiglapersonal oli pahviks löödud ja pärast sajatati peamiselt seda tädi 😀 Ehk sellepärast mul ka vedas ja pääsesin?

Pärast 2 tundi sain isegi arsti vastuvõtule, kes lasi teha uue röntgeni, veendus uuesti, et luu ja liiges on korras ja no ei saa aru, et midagi viga peaks olema. Samas vaatas seda varvast ja tõdes, et “oli vist väga vägivaldne kokkupõrge”. No seda ju minagi! Eks tal minust vist kahju hakkas, sest et teipis kaks esimest varvast kokku justkui lahasesse ja arvas, et kaks nädalat võiks nüüd nii hoida. Ja siis peaks küll korras olema. Noh, nädal on möödas ja mina olulist erinevust ei näe. Mõtlen hoopis, et kas sel aastal üldse enam trenni tagasi jõuangi. Või noh, mis trenni. Kas sel aastal saab niimoodi kõndida, et ma kasutan kogu paremat jalatalda ja päkka? Seegi oleks juba suur asi 😀

Kui nüüd üritada kangesti siin positiivset poolt leida, siis see võib olla teadmine, et ma olen ikkagi purunematu 😀 Jah, ma olen närvis ja vigane, aga kaks rahvaliiga hooaega on tõestanud, et hoolimata rohketest katsetest ei suuda mitte keegi teine peale mu enda  mu luid murda 😀 Mitte et see oleks nüüd mingi väljakutse järgmiseks aastaks või nii…

Minu elu ainuke luumõra tuli sellest, kui ma ca 4 aastat tagasi kodus herilast üritasin tappa ja selle käigus enda käsi natuke liiga kõvasti kokku lõin, nii et parema käe nimetissõrme tuli mõra 😀 Herilane vist esialgu isegi pääses, aga endale tekitasin hullu tervisekahjustuse. Ja proovi sa seda jama EMO-s arstile seletada, nii et terve vahetus kõva häälega ei naera. Mul ei õnnestunud. Lisaks jäätisepulgalahases nimetussõrmele sain toona arstilt kaasa siira soovituse teatris plaksutamisega ettevaatlik olla. 🙂

Advertisements

Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Maraton – tehtuuud! :)

Eellugu

Ma arvan, et see võis olla umbes kuus aastat tagasi, kui mulle tuli esimest korda pähe mõte jooksumaratoni läbida. Toona ma maratonile välja ei vedanud, kuigi trenni tegin vägagi maratonile orienteeritult. Täna tean ma väga hästi, miks see hea oli, et ma siis seda jooksu üritama ei läinud.

Vahepeal oli pikem jooksupaus ja eelmisel aastal ärkas mõte maratonist taas vaikselt ellu. Suuresti tänu jalgpallivigastustele ma eelmisel aastal jällegi veel starti ei jõudnud – tegin pool, aga tegin hästi 🙂 Sel aastal mõtlesin uuesti: kui suvel rahvaliigas jalad terveks jäävad ja vorm hea on, siis proovin. Soov see suur ja kauge unistus ära teha muutus ju üha tugevamaks. Ja mis peamine – ma tundsin, et ma olen nüüd lõpuks selleks valmis. Nii vaimselt kui emotsionaalselt. Füüsiliselt siis nii hästi kui parasjagu välja tuleb 😀

Kui üks eriti lollakas hüppeliigese väänamine välja arvata, siis õnnestus jalgpalliplatsil terveks jääda. Esimene jooksuvormi test oli Ööjooksul mis oli selline tore äratus ja äratundmine, et ma jaksan natuke jälle. Ümber Ülemiste järve jooks andis aga hea enesekindluse ja tunnetuse, mis tempoga võiks maratoni jooksma minna. Sellest hoolimata oli kõige hirmsam hetk see, kui end reaalselt maratonidistantsile üles andsin. “Mida ma teen? Mida ma teen?” vasardas kuklas, kui send nuppu vajutasin ja pulss tõusis. “Aga ma teen selle ära!” sisendasin endale. Ma teadsin, et 21 suudan kindlasti; uskusin, et 30 suudan ka; ja lootsin, et kuidagi jõuan ka 42. Ja siis need viimased 195 meetrit 🙂

Kui ma midagi viimase kahe aasta jooksul õppinud olen, siis seda, et ka joosta saab rõõmuga. Päriselt! Jooksin rõõmuga oma eelmise aasta pooliku ja jooksin veel suurema rõõmuga sel aastal oma esimese maratoni. Ja selle eest saan küll ainult Erlet tänada, kes on mu mõtlemist ja suhtumist selles osas väga palju muutnud 🙂

Maratonile!

Ma eriti oma maratonile minekut välja ei reklaaminud, peamiselt seetõttu, et puudus kindlustunne, et ma selle päriselt ka läbi teen. Mõtlesin, et kilkan pärast. Mitte, et mul oleks olnud mõte, et jätan pooleli kui raske on, ei! Pigem tegi ettevaatlikuks just see teadmatus – mis saab pärast 21km? Mis saab pärast 30km? Mis siis saab kui geelid vastu hakkavad? Aga kui põlved hakkavad nii kõvasti valutama, et puht füüsiliselt ei ole võimalik edasi liikuda? Aga mis siis kui…? Nii pikk maa ja nii palju erinevaid võimalusi 🙂

Kaks päeva enne starti, kui Priidu 5km noortejooksule kaasa elasin, tundsin selgelt, et ma ei ole üldse närvis. Ma olen põnevil! Mul on ootusärevus! Ema saatis smsi, et kas muretsen ka. Mille üle? Mida see aitab? Ei, absoluutselt mitte! Tundsin, et lähen vastu seiklusele, olen kõigele avatud, ma teen selle läbi, saagu, mis saab! 🙂

Samal ajal, ilma igasuguse kuklasunni või eluaegse eesmärgita, küsis Marko, kes on üleüldse napilt alla aasta oma elust jooksmas käinud, et mis ma sellest arvan, kui ta ka maratonile tuleb. Ma ütlesin, et see otsus peab küll puhtalt tema enda sisetunde pealt tulema. Arstid ilmselt ei soovitaks, aga vaevalt nad mindki laia naeratusega sinna saadaksid, seega pole mina õige inimene lubama või keelama. Nii ta siis mõtles, kaalus, vaagis, teipis põlved ära 😀 ja pani ka ennast kirja. Võib-olla muretses rohkem kui välja paistis, mina tema pärast eriti mitte – nägin, et kõigi näitajate poolest peaks ta minust paremaski jooksuvormis olema, nii et saab mulle kenasti saatjaks tulla. Hankisime geelid, kompressioonpõlvikud, vaseliini ja juba oligi sajandi suurjooksu hommik käes.

Start!

Start on hommikul kell 9 ja tean juba ette, et sel ajal on mu keha sügavas unes. Võiks isegi öelda unekoomas. Aga äratuskell käis pühapäeva hommikul kell 6.30 ja kell 7 ajasin juba kaerahelbeputru näost sisse, et ikka jõudu oleks. Kohvi jätsin targu vahele, aga smuutist ei suutnud loobuda. See maksis hiljem muidugi kätte. Nibin-nabin jõudsime 15 minutit enne starti Vabaduse väljakule, kott pakihoidu, kiire vetsuskäik ja juba olimegi stardikoridoris ning mängiti hümni. Mina olen muidugi mingi “OMG, me läheme maratoni jooksma, juhhuuu!” tujus ja Marko vaatas mind nagu poolearulist 😀 Imelik! 😀

Ja siis me läksimegi. Üritasin väga vältida eelnevalt igasuguste eesmärkide ja pingete panemist endale, sest et noh – ei tea, mis saab – aga kaine mõistus ütles, et arvestades hetke vormi oleks reaalne lõpetada ajaga 4:30 – 5:00. Ja seda 5:00 mõtlesin sellise varuga, et midagi peab ikka veits halvasti minema. Otseselt kuskilt kalkulaatorist läbi ei lasknud, aga 4:35 tundus number, mis on minu. Veider, eks?! Ütlesin Markole, et lähme 6.20-6.30 tempos jooksma, äärmisel juhul käib 7.00 ka. Ja et esimene pool ikka rahulikult ja pigem end tagasi hoides ja kui tundub, et kõik on megalebo, siis pärast 35 või 38 km võib tempo üle vaadata 😀 Aga katsub jõuda sinnani kõigepealt!

Nagu ma arvanud olingi, tuligi algus minu jaoks megaraskelt. Keha oli sügavas unes, jalad kanged, kõik tundus jube pingutamine ja vägisi tegemine. Aga võtsin teadlikult selle riski, et ei hakanud enne 42 kilomeetrit veel soojendusjooksu tegema 😀 see tundus jabur 😀 võimlesin ja venitasin kergelt ja teadsin, et pärast 10 km läheb lihtsamaks. Ma ei suuda ise ka praegu uskuda, mida ma just kirjutasin 😀 PÄRAST 10KM LÄHEB LIHTSAMAKS!? 😀 Uskumatu, aga peaaegu tõsi. Kuskil 7-8 kilomeetri vahepeal tundsin, et olek läheb oluliselt paremaks. Ei teagi, kas see oli loomulik asjade käik (mida parem pikamaa jooksuvorm, seda hiljem see ärkamine minu jaoks tuleb) või aitas kaasa esimene geel. No igatahes ütlesin ka Markole, et nüüd on lihas soe, nüüd on mõnus 🙂 Kuskil Pelgulinnas joostes oli selle maratoni esimene kõrghetk. Selle kohta öeldakse vist Runner’s High – seda on keeruline kirjeldada, aga sa tunned selle ära kui seda koged.

Mul tuli kananahk ihule – kõik oli lihtsalt nii paigas: enesetunne, tempo, meeleolu…

Ja see tunne, et sa justkui lendad. Või lähed nagu soe nuga läbi või. Juhhuu! Kuskil seal nägin ka esimest fotograafi, kellele rõõmsalt esimese maratoni sõrmi viibutasin. Jah, Erle on õpetanud ka fotograafe nautima 😀

Kui eelmise aasta poolmaratonil kõik klappis ja midagi polnud viga, siis ma ei teagi, kas see oli õnneks või kahjuks, aga nüüd oli koguaeg millegagi tegemist 😀 Alustades sellest, et alguses olin väga kange; õige pea tabas mind tunne, et vähemalt üks vetsupeatus tuleb kindlasti teha; siis hakkas lubama väikest pistet; siis muutus vasaku jala mingisugune liiges väga valulikuks; siis jälle väike pisteoht; siis väike haamer jne. Aga iga asi ähvardas või kestis ainult natuke ja nad kõik vaheldusid omavahel pidevalt, nii et vähemalt igav ei olnud 😀 Ja kui raja 26. km kõige raskem hetk välja arvata, siis tegelikult oli koguaeg selline enam-vähem. Ma ei saa öelda, et oli kerge, see oleks ülbe. Aga ma saan öelda, et kindlasti ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Kui see väike haamer välja arvata..

See tuli kuskil Koplis

Ca 26 kilomeetrit oli joostud ja tiirutasime kuskil pargis (sorri, ma tõesti ei suuda seal Kopli kandis orienteeruda). Ütlesin Markole hoiatamise mõttes kohe, et praegu mul on raske hetk, et võtan korra iisimalt. Ilmselt tiksusin natuke mõtlikumalt, tegin kiirelt ühe geeli ja ootasin, et läheks paremaks. Siis nägin raja ääres ka isa, kes jooksjate seas silmadega ringi otsis. Ei teagi, kas mu õde oli oma poolikuga sealt juba läbi käinud või mitte, igatahes hüüdsin ja viipasin siis talle, et “Isa!” ja sain kohe lehvituse vastu ka. Hea, et “Issi!” ei karjunud oma nõrkusehetkel 😀 Tagasiteel vahetas ta asukohta, nii et nägin teda täpselt veel korra, siis tuli kohe ka joogipunkt (pärast joogipunkti oli alati natuke kergem) ja tundus, et olen oma madalpunktist edukalt üle saanud. Alates 28.kilomeetrist vaatasin juba väga ootusärevalt joostud distantsi ja tundsin, et ma teen päriselt ka selle maratoni ära 🙂 Kui ma füüsiliselt pigem kartsin neid 30+ kilomeetreid teadmatusest, mis seisus ma sinna jõuan, siis emotsionaalselt ma teadsin, et sealtmaalt hakkab kergemaks minema. Ainult 12 km veel, ainult 9 veel, veel 7, ainult 5, see pole ju midagi! 🙂

Kui ma Koplis muidu ei orienteeru ja mul pole erilist aimugi, kus me jooksime, siis tegelikult olidki kuskil seal just kõige ägedamad kohad.

Need hetked, mille pärast üldse rahvasporti teha.

Vastassuunas jooksev suvaline jooksja sirutab käe välja, et patsu lüüa. Äge! Vastassuunas jooksev Kaarle märkab mind ja hüppab lähemale, et patsu lüüa. Üliäge! Mööda jookseb Facebooki tuttav, kes soovib jõudu ja edu. Näen veel üht tuttavat, aga enne kui jõuan Markole rääkida, võtab minu kõrval jooksev tüdruk klapi kõrvast ja ütleb “Anneli, ära üle pinguta!” 😀 Wtf, kõik kohad on tuttavaid täis. Nii äge!

Kui ma kaardi pealt distantsi vaadates mõtlesin just Paljassaare osa juures, et küll see ots võib raske olla, kui osad juba sealt tagasi tulevad, siis tegelikult oligi see just üliäge. Vaatasin koguaeg nägusid – äkki on tuttavaid. Ja kohe pärast joogipeatust tuli Kristi. Ma ei tea miks, aga see mõjus kuidagi nii hästi. Lihtsalt nii-nii hea meel oli teda seal näha 🙂 Kostitasime üksteist hea sõnaga ja jooksime edasi 🙂 Lugupeetud treener Kaalmad nägin ka. Ta ei tahtnud ergutamisest midagi kuulda. Vaidles vastu, et ta üldse ei jaksa, kuigi tegelikult ikka jaksas küll.

Selleks ajaks oli ümbruskond muutunud selliseks, kus rohkem võis näha juba kõndijaid kui jooksjaid. Jah, need võisid olla vabalt need, kes meilt esimese 10km eest ära jooksid, aga asjata. Kui mina oma haamrist tulin välja, siis Marko kurtis juba pikemat aega, et talla alt on valus ja ei lase joosta ja tundus, et tal on jaks tõesti otsa saamas. Ergutasin ja toetasin teda nii nagu oskasin, aga päeva lõpuks peab igaüks need sammud ikka ise tegema. Ja ma tean väga hästi, kui keeruline seda teha on, kui enam ei ole mitte kuskilt seda lisajõudu võtta. Kuni viimase joogipunktini jooksime siiski enam-vähem koos. Libisesin küll vaikselt eest, kuid ootasin vahepeal järgi. Ja kui pärast viimast joogipausi Marko jaks jälle vaiksemaks jäi, siis, piinlik küll, aga läksin oma teed. Teadsin, et finiš on lähedal, teadsin, et ta pooleli ei jäta, ja teadsin, et tahan selle jooksu lõpetada hea emotsiooniga. Mul oli jõudu joosta veel nii palju ja ma tahtsin seda lihtsalt nautida!

Kui aru sain, et koos me ei lõpeta ja isegi selle 6.30 tempoga olen liiga kiire, siis otsustasin, et lisan siis juba tempot juurde kui jõudu on. Jah, jalad olid väsinud, aga see ei takistanud jooksmast. See oli teine ideaalne runner’s high, kuskil alates maratoni 39.-40. kilomeetrist. Kes seda oleks uskunud? 🙂 Taas tuli kananahk ihule, kui üle lamavate politseinike jooksin, või mulle tundus, et lausa lendasin. Mul oli naeratus näol ja seda jagus kõigile, kes raja ääres ergutasid. Sel hetkel tuli mulle meelde kuskilt loetu: naudi iga sammu, see on su esimene maraton ja neid hetki sa enam tagasi ei saa. Ja ma tundsin neid samme ja seda õnnetunnet iga oma keharakuga: ma jooksengi oma esimest maratoni ja ma naudin seda! Ma tahan ja ma jaksan ja mul ei ole raske ja see kõik on üks suur ülevoolav emotsioon, millele ei suuda nime anda! Maraton ei murdnudki mind! Ma olen tugevam kui maraton! 🙂

Viru tänavale jõudes ei olnud mahti enam ümberringi naeratada ja lehvitada. Neid kive seal kartsin täiega – kartsin, et väsinud jalg võib liiga kergelt vääratada ja väänduda. Vaatasin pingsalt jalge ette ja ei pannud tähele lõputõusu ega midagi. Kujutasin ette, et pärast lõpujoont löön käed laiali ja hõiskan rõõmust. Aga sellist ülevoolavat emotsiooni ei järgnenud. Täna saan aru, et ma jätsin selle emotsiooni rajale, mis iseenesest ei ole ka üldse halb variant 🙂 Lõpuaeg 4:36. Oleks hommikusmuuti ära jätnud või väiksema teinud ja vetsupeatusest pääsenud, olekski 4:35 minu aeg olnud 🙂 Aga see ei jää kripeldama, kindlasti mitte. See oli minu esimene, täiesti ideaalne maraton ja ma ei kahetse ega kripelda millegi üle. Olen ülimalt rahul, õnnelik ja veidi ka hämmastuses, et see tõesti õnnestus. Ma tegingi selle ära 🙂 Ja muide, alla aasta jooksmas käinud Marko tegi ka selle ära. Saabus finišisse mõned minutid pärast mind ja tema võib oma saavutuse üle vaat et uhkemgi olla 🙂

Pärast lõpujoont

Kui palju räägitakse sellest, kuidas maratoniks valmistuda, mida teha, mida mitte teha jne jne, siis palju vähem räägitakse sellest, mis pärast saab. Pühapäeval olin ma küll seda meelt, et kõige raskem ei ole mitte maraton ise, vaid see, mis sinuga pärast maratoni läbimist toimub.

Ütlen ausalt, joosta oleksin võinud edasi. Pärast finišit muudkui kõndisin (kuigi vaevaliselt) ringi, paigal seismine oli täiesti võimatu. Jalad olid üleni nii väsinud, et valutasid konstantselt. Aru ei saa ka, mis koht täpselt muret teeb, terve keha on üks suur väsimusehunnik. Põlved olid (õnneks) tuimad, tunda andis mingi liiges, mis jalga kehaga ühendab 😀 Ja siis sa pead võtma kogu selle väsimuspuntra ja ronima trepist üles pakihoidu oma kotile järgi 😀 Oi, see oli raske, aga ära tõime! Ja siis kõnnid selle kotiga, medal kaelas, läbi linna oma auto juurde. Vähemalt on medal kaelas ja kõik näevad, et täna on sul täielik õigus lombakas olla 😀

Läksime kohe spaasse, kus saime piisavalt liguneda ja end veesurvega jalataldadest kuklani ära masseerida. Tundsin, kuidas pinged kaovad ja liikumine muutub kergemaks. Spaast väljumise ajaks oli olemine päris mõnus, aga kõht tühjem kui tühi. Kõrvalolev pubi aitas suurest hädast välja ja pärast suures koguses geele oli ikka väga mõnus mahlast kanasašlõkki süüa 😛

Ja siis see juhtus.

Tõusime pärast sööki, et autosse minna ja sain aru, et ma ei suuda käia. Liigesed olid lihtsalt nii lukus, et 5-10 cm aste tundus täielik killer. Autosse istuda suutsin, aga jalad pidin käte abiga järgi tõstma. Jõhker! Mõtlesin, et peaks medali uuesti kaela panema ja sellega ringi käima kuni olemine paremaks läheb, siis pole nii piinlik 😀 Samal ajal küsis Sirli, et kuidas olemine on. Keeruline sõnadesse panna. Selline tunne, nagu oleks auto alla jäänud. Korduvalt. Või siis nagu oleks keegi pesapallikurikaga põlved, hüppeliigesed ja puusad läbi klohminud. No ikka väga-väga halb!

Tagantjärgi võib öelda, et see pühapäeva õhtu oligi kõige hullem. Jah, lihased olid veel paar päeva valusad, nagu pärast raskemat trenni ikka, aga lihasvalu on lihasvalu ja see isegi meeldib mulle. See, kui liigesed nii valusad on, et toimetada ei lase, on palju hullem. Ja seda valu jätkus kogu jalgade piirkonda. Õnneks oli järgmisel päeval see valu läinud, nii et saatsin Ruubeni eeskujulikult hommikul kohe koolimaja kolmandale korrusele tema klassi ja õhtul ronisin korra veel kolmandale kui Priidu klassi lastevanemate koosolek oli. Kontsa küll jalga ei pannud, aga muidu liiga hull ei olnudki.

Järeldused

Rahvaspordiüritused on ülilahedad, kui neid ise lahedalt ja iisilt võtta. Kõige tähtsam võikski olla see, et sa tahad seda teha ja tunned sellest rõõmu 🙂 Kui see paigas, siis kõik muu tuleb juba ise.

Maratonirahvas on värvikirev. Nägin üht, kes jooksis paljajalu. Nägin asiaate, kes tegid vahepeal pildistamispeatusi ja jooksid siis edasi 🙂 Nägin naist, kes jooksis oma 300. maratoni. Nägin vanu inimesi, kes on väga-väga-väga heas vormis. Nägin sõjaväelasi, kes jooksid täisvarustuses, seljakoti ja kiivriga. Ulme! Nägin meest, kes oli hommikul jätnud nibud teipimata 😀

Kokkuvõttes olen ma muidugi ülirahul, et see maraton just nüüd tehtud sai 🙂 Ma olin juba järgmisel päeval seda meelt, et jah, ma võisin veelgi maratoni joosta, kui selleks mingi põhjus välja mõelda. Sest et esimest korda saab maratoni joosta ainult üks kord, sealt edasi peaks mingi teine motivaator olla. Kas tõesti hakata aega parandama? Ma vist ei taha endale seda stressi. Või siis leida mõni äge maraton kuskil mujal, mis oleks asukoha mõttes põnev? No mine tea, hetkel ei oska lubada kumbagi – et see mul esimeseks ja viimaseks jääb või et neid veel tuleb. Eks tulevik näitab. Ühte loodan aga küll – kui järgmine kord tuleb tahtmine maratoni joosta, siis võiks enne ka rohkem pikemaid (20+) otsi joosta.

Statistika ka

42,2km netoaeg 4:36:05, keskmine tempo 6:33 min/km kohta,  põletatud 2893 kalorit, sammude arv maratoni lõpuks 47 000 😀 Kõige aeglasem kilomeeter 39: 7:37; kõige kiirem kilomeeter 41: 5:46. 10km aeg 1:04; 21,1 kilomeetri aeg 2:15. No ma ei tea, võib rahule jääda küll 🙂

 

 

 

 

Ümber Ülemiste

Kuidagi on see aasta nii mööda läinud, et eriti jooksuüritustele jõudnud ei olegi. Samas pole eriti jooksmas (st trennis) ka käinud, nii et natuke loogiline ka 😀 Aga Ülemiste järvejooksule sai end juba enne Ööjooksu kirja pandud, tundus nagu hea ja huvitav mõte, seda enam, et seal pole varem käinud ka. Ja medal oli nii ilus värviline 🙂

Erle muidugi hoiatas mingil viimasel päeval enne jooksu, et “see on vastik rada”, millele Kristi kiitis veel täiega takka a la “kõige vastikum rada maailmas”, kuigi pärast selgus, et ta seal jooksnud ei olegi 😀 Erle aga jättis targu täpsustamata, mis ta selle vastiku all täpsemalt silmas pidas ja ilmselt parem oligi 😀 Eeldasin siis, et ju teed kitsad ja viletsad vms.

Enne starti arutasin korra Markoga, et võiks mitte ennast lõhkuma minna, vaid et hea kindla peale oleks minna sellise 6.00-6.15 min/km kohta jooksma. Stardis võtsingi kohe maru rahulikult enda arust, liigutasin jalgu eriti aeglaselt, aga kell näitas ikka 5:35 km aega 😀 Võtsin siis korra veel aeglasemaks, sain 5:45 ja mõtlesin, et vot see on küll eluvorm, kus selline kiirus tundub aeglane ja sealt edasi on tunne nagu peaks kõndima hakkama 😀 Haha! Aga tuletasin endale meelde, et distants on 13.8 km ja joosta tuleb üksjagu. Võtsimegi siis tasa ja targu, aga samas kellegi selja taha liiga molutama ka ei jäänud, nii et kilomeetri ajad tiksusid stabiilselt 5:40 kandis.

Kuskil kolmandal kilomeetril kuulsin, kuidas keegi hingab kuklasse. Sõna otseses mõttes. Tõmbasin paremale ära, aga Marko ütles, et jookse-jookse, see mööda küll ei lähe. Ei läinudki. Tundus, et meie tempo oli talle sobiv, igatahes oli ta koguaeg kannul ja tegi oma kopsuhaige-pulsspunases-meeleheitliku “huu-huu” hingamist. Ausalt, ma ootasin koguaeg, et ta jääb maha, kuna noh, ise ma küll sellise kompressorina kaua ei kesta ja mul oli kohati temast isegi kahju. Samas hakkas see asi pika aja peale jubedalt ajudele käima. Nii et Marko sosistas mulle vahepeal “täitsa p*rses” ja mina tundsin, kuidas hakkan kurjaks muutuma, sest et see pidev häälitsemine oli ikka väga häiriv. Unistasin kõrvaklappidest. Siis natuke unistasin kõrvatroppidest. Siis natuke aega kujutasin ette, kuidas ma ütlen talle, et “Ära hinga!” 😀 ja samas tundsin piinlikkust, sest et see pole ju  üldegi ilus. Üritasin siis positiivset näha: mõelda vaid, ma olen kellegi tempotegija. Ja milline õnn on olla seltskonnas, kus hingeldatakse 😀 Kepikõndijatel seda vist eriti ei juhtu. Mõtted mõteteks – loomulikult ma midagi ei öelnud ja jooksin ikka endale keskendudes, kuigi jubedalt häiriv oli see kompressor küll. Aga kilomeetrid pärast 6. läksid sellest hoolimata justkui lennates ja juba oligi 10 tehtud – pea sama ajaga, mis Ööjooksul, mis on ju täielikult asfaldil. Ma olin väga rahul. Kiire suuloputus joogipunktis ja minu rõõmuks sai seal ka Kompressor-mees lõpuks maha raputatud. Kõrv puhkas! 😀

Kompressor-mehe mittesallimise karmalaks ei lasknud ennast muidugi kaua oodata. Pärast 10km joogipausi oli natuke veel tavalist kruusateed, siis keeras tee metsa sisse ja hakkas mäest üles-alla käima. Siis sain lõpuks ka aru, mida Erle silmas pidas kui ütles, et see on “vastik”. Marko tunnistas, et ta on Erlega nõus 😀 Mina tunnistasin endale, et maastikujooks on minu jaoks too much, pulss läks maksimumi lähedale ja hingamiseks pidi appi võtma näolihased 😀 Kui see pole karma, siis ma ei tea 😀

No igatahes võtsin siis rahulikumalt, mis siin salata, kahest mäest ka jalutasin üles. Esimese kõnnimäe juures oli pettumus nii suur, et pisar tahtis servapidi silma tulla. Aga siis mõtlesin, et wtf ma teen. Mõnus pidi ju olema. Jooksurõõm and shit. Tegin siis ka paar korda kompressorhingamist ja lasin endale jõukohases tempos edasi (ca 1min km kohta aeglasemalt kui enne). Mitte et mõnus oleks olnud, aga polnud otseselt ka infarktieelne seisund.

Kui tagasi asfaldile jõudsime, siis oli muidugi jalg nii pehme, et olulist tempomuudatust ei tulnud. Pole viimasel ajal ka näinud väga pointi lõpus kiirendada, pigem on hea kui saab energia ühtlaselt raja peale ära jaotada. Lõpuaeg oli 1:20:25, millega ma olen väga rahul, sest et hoolimata lõpuhaamrist jooksime kogu distantsi tegelikult kiiremini kui planeeritud ja mis kõige olulisem – väga hea enesetundega. Kui enne starti oli täielik unekas ja tundsin alguses metsavahel, kuidas padjanägu mul ees üles-alla rappub 😀 siis pärast 13,8 km olin kenasti üles ärganud. Seekord andis pärast lõppu ka jalalihases tunda, et veidi ikka on tööd tehtud, aga usun, et kodune rullimine aitas taastumisele kaasa, nii et eile polnud küll ükski koht valus.

Emotsiooni sain jooksust kindlasti kätte ja minuarust on see eriti lahe, et Marko lihtsalt lõdvalt tulebki igale poole kaasa ja viitsib minu tempos joosta. Vahel on tandemina ikka nii hea – kui endal võib-olla juba kopp ees oleks või tekiks mingi äravajumine, siis koos seda nii lihtsalt ei tule. Kas ma jookseks Ülemiste ringi veel? Tõenäoliselt mitte – sest et see on ikkagi vastik rada 😀 Loen selle tehtuks ja vajadust midagi tõestada või ületada mul ei ole. Aga kõige värvilisem medal on see Ülemiste oma minu medalikogus kindlasti 🙂

Ja mis värk nende spordifotodega on? Millal see päev tuleb, kui ma nende peal ilusaks muutun? Hästi ei taha uskuda, et kõik need tuhanded fotograafid, kes mind pildistanud on spordivõistlustel, kobad on. Või-või? 😀

 

 

Mida hing ihaldab

Pexels

Targad teavad rääkida, et tuleb alati oma sisemist häält kuulata. Mulle tundub, et mida vanemaks ja küpsemaks inimene saab, seda lihtsam on enda häält eristada muust mürast, mis meie ümber valitseb. Vähemalt ma enda puhul tunnen nii. Lihtsam on teha otsuseid ja valikuid, kui suudad vahet teha, mis on teiste ootused ja mis on su enda soovid. Kuigi päris nii ikka ei saa, et mitte meeldivaid asju üldse ei teeks. Selleks peab veel vanemaks saama. Olen täheldanud, et siis kaob mingil hetkel filter täiesti vahelt ära ja inimene saabki olla nii nagu ta tahab 😀 Ja öelda kõigile, mida ta asjadest tegelikult arvab 😀 Mitte et see mul nüüd mingi unelmate eesmärk oleks..

Ma usun, et soovidel on komme täituda. Tuleb soovida, tahta ja asjad juhtuvad. Mõni asi ei juhtu kohe, ta tuleb ringiga, aga ta tuleb. Ja siis tuleb see äratundmine, et OMG, see ongi ju see!

Näiteks olen kogu oma teadliku tüdrukuelu tahtnud jalgpalli mängida, aga ametlikult, st tiimis, pole seda mingil põhjusel võimalik olnud teha. Maja taga mängisime küll vibra ja vahel tagusime palli ka kellegi rõdule või aknasse, mistõttu meil maja taga jalka mängimine keelati kähku ära 😀 Koolis tegime rohkem kergejõustikku ja nii ta läks. Kaks aastat tagasi tekkis järsku võimalus naiste jalgpallitrenni minna, mis alguses tundus hirmus (sest et ma ei oska ju üldse ja äkki teised on nii head ja mida elevant arvab?! 😀 ) aga täna ei kujuta ma oma elu ilma selle tiimi ja nende inimesteta ettegi. Kogu see kamp on nii äge, ma olen saanud palju uusi sõpru ja iga kohtumine (loe: trenn) on nii meeleolukas ja lõbus, et mõistlik oleks isegi tihemini kokku saada, et trenni lihtsalt maha ei lobiseks ja ei naeraks 😀 Mul on kohati treeneritest isegi kahju, kes annavad endast parima, et meid tehnilisemaks, tugevamaks, targemaks ja osavamaks õpetada, kuid meie lobiseme ja teeme lolli nalja juhendamise ajal, nii et iga asja peab mitu korda seletama 😀 Samas, see tundub jälle nii õige 😀

Eelmise aasta jõulupeol lahendas Erle kingituste küsimuse geniaalselt: tavaliste loosipakkide asemel, millest oleks võinud ju tegelikult isegi ilusa küünla, lõhnava seebi või uued põlvikud 😀 saada, loosisime välja tegevused, mida lubasime järgmise aasta jooksul koos teha. Näiteks “läheme kinno, läheme jalgrattamatkale jne”. Ma vist olin just mingilt matkalt tulnud ja ei osanudki esimese hooga midagi muud lubada kui et “läheme koos matkama”, mille tõmbas endale Merlin. Eks ta ise ilmselt ahastas korra, aga mis sa teed noh 😀

Kui servast neid lubadusi täitma hakati, kes mudajooksul, kes rattamatkal, siis hakkas mind ka see Merlini matkale viimine üha rohkem kummitama. Teda tundes ei saanud see mingi lihtne matk olla 😀 Ja kui sotsiaalmeedias jäi silma SUP müraka rent/matk, siis tekkis kohe see äratundmine, et see ongi see! Käisin selle idee kähku Merlin aka TVSile välja ja enne kui ma arugi sain, oli jõulukingitusest ühele saanud pea kogu tiimi väljasõit, kus kahe mürakaga möllas Pirita jõel kokku 15 jalkanaist 😀

Eks ma natuke kahtlustasin ka, et Merkaga ühe SUPi peal olek head ei tähenda. Merike ei jõudnud lauset “Siin võiks ujumispeatuse teha” veel lõpetadagi, kui ta oligi juba vees ja tegigi väga aktiivselt seda ujumispeatust 😀 See on see kui sa SUPi ninas seisad ja Merlin on sul seljataga 😀 Sõitsime jõel asuvalt paadisillalt Lükati sillani, siis Pirita sadama muuli juurest välja merele, tegime ühise pildistamispeatuse pärast mida ma avastasin ennast ka suureks üllatuseks koos aeruga vees ujumas 😀 Aga eks see ilmselt oli üks kingituse osa – piiramatu võimalus kõiki vette lükata 😀

Mida aeg edasi, seda tugevamat tõmmet või sidet veega ma tunnen. Mõni käib energia saamiseks metsas puud kallistamas või mättal istumas, mind laeb kõige paremini looduslik veekogu: meri, järv, jõgi. Bassein ei huvita 😀 Kui mõtlen tagasi Oandu-Ikla matkateel läbitud distantsidele, siis minu lemmikkohad on olnud just need, kus on järved – see annab kohe erilise energia, mida lihtsalt puude vahel kõndimine minuga ei tee.

Samas on mul näiteks mere vastu olnud äärmiselt suur aukartus, äkki isegi hirm. Seda vett on nii palju lihtsalt ja lained hirmutavad mind ka. Ma ei teagi miks – äkki saan just seal eriti selgelt aru, kui väike, tühine ja haavatav ma olen. Samas, miski jälle koguaeg tõmbab sinnapoole. Kas äkki peaks tegelema millegagi, mis oleks veega seotud? Mida?

Eelmisel nädalal läksime Kakumäele purjelaua koolitusele. Kahel nädalal kaks korda, iga kord natuke teooriat ja natuke praktikat. Esimene kord oli tuult natuke (2-3 m/s), aga seda tundus ka jube palju kui see kõik purje tuli ja tõmbama hakkas 😀 Teisel korral läks üldse tuulevaikseks ära, nii et instruktor kutsus meid vannipartideks ja lihtsalt naeris me üle 😀 Jah, olematu tuulega oli veelgi raskem midagi korda saata, aga vaikselt sai keeramist jms ikkagi harjutada. Eile oli siis teine äärmus, kus tuul oli 12-13 m/s ja lahes korralik laine ka peal. Lõpuks siis idekas surfiilm, mida tähistas rannas ca 1000 lohesurfarit 😀 Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et mina küll sinna minna ei julge. Aga ühel hetkel oli ikkagi kalipso seljas ja purjekas nööripidi järel ja oi, siis hakkas juhtuma!

Okei, alguses ei juhtunud suurt midagi peale selle, et püüdsin purje üles tõmmata ja see rebis ennast käest lahti. Mul on täna reaalselt peopesad rakke täis 😀 Aga kui puri üleval, siis natuke sai sõita, kuigi noh, enamik ajast ma pusisin ikka lauaga ja purjega, mis isegi maas olles ennast igatpidi lennutas, sest et no seda tuult ikkagi oli üksjagu. Ja siis ühel hetkel kui ma seal täiega pusisin ja saamatu olin, lendas lohega mööda vana koolivend Lauri, kes hüüdis tervituseks või siis oli lihtsalt ehmunud mind nähes “Anneli?!” 😀 Haha! VPG in da haus! Seda ei osanud küll ette näha 😀

Aga põnevaks läks siis kui instruktor õpetas kaldastarti. See on lihtsam kui purje veest lahti vinnamine, eriti suure purje või tuule korral, nii me seal seda siis harjutasime. Suur oli mu üllatus, kui lauale astudes hakkasingi kohe suure hooga sõitma, ikka nii et pool lauda veest väljas, vett pritsis ja lained lisasid ägedust veel juurde. Endale tundus, et krüssasin täiega, muidu poleks ilmselt poolde Tabasallu välja jõudnudki, tagasitee oli igatahes küll liiga pikk 😀 Paar korda õnnestus veel täitsa pikk ja äge liug teha, nii et ikka täitsa tore oli 🙂 Ühel hetkel kui tagasi kahlasin läbi vee, käis laud ka tuule toel uperkuuti, nii et pöial vist käis veidi pahast. Pöidlaküüs küll käis, nii et sealt alt hakkas kohe räigelt verd merre voolama. Minu esimene mõte oli, et nüüd tulevad haid ja söövad mu ära. Ilmselgelt olen vaimselt valmis surfar 😀

Homme on viimane koolituspäev ja mu telefonis olev tuuleäpp 😀 ütleb, et tuleb selline mõõdukas 7 m/s maatuul. Tea, kas meid sellega vette lastakse, kuigi purjelaua puhul ei ole see nii ohtlik ilmselt kui lohe puhul. Aga kui ma reedeks tagasi ei ole, siis ilmselt olen Naissaarel või kuskil 😀

Ja edasi ma ei teagi, mis saab. Kuidas see mu ellu mahub? See ei ole lihtne nagu jooksma minek, milleks on vaja lihtsalt toss jalga tõmmata ja minna. Siin on vaja õiget tuult, õiget kohta, õiget varustust… Aga kuidagi võiks mahtuda, sest tunne on hea ja õige. Ja see tunne, mis mul eile õhtul koju sõites oli, see oli lihtsalt mega! Saan aru, miks surfarid on (vähemalt filmides) alati sellised muretud ja rõõmsad tüübid, sest et noh, pärast sellist mahalaadimist ja energialaksu sa ei saagi lihtsalt kuri või paha olla. Kõigil võiks olla selline tegevus, mis ei lase neil kuri või paha olla. Küll siis oleks tore ja vahva kõik 😀

Raju Rakvere

Nagu president Kersti oma jooksueelses kõnes tabavalt ütles: Rakveres on kõik kerge vimkaga. Kui on tantsupidu, siis on meestele; kui on laulupidu, siis on punk ja kui on jooks, siis öösel. Igal juhul 10 punkti omanäoliste ürituste väljamõtlemise ja  turundamise eest.

Ööjooks on tõenäoliselt üks populaarsemaid rahvajookse Eestis. Mul ei ole statistilisi andmeid, aga tunne on selline, kasvõi enda sotsiaalmeediat jälgides või siis selle järgi kui palju tuttavaid ma oma silmaga enne starti nägin. Ja rahvast oli ju meeletult ja tõenäosus kedagi näha või ära tunda pigem kasin. Osalejate arvuga lööb seda üritust kindlasti Tallinna Maraton, mis on kui jooksjate laulupidu, kus iga endast lugupidav rahvasportlane peab kohal olema. Ja tõenäoliselt on ka, sest et need numbrid on ikka eriti rajud. Ja eriti lahe on ka see,et noortele on oma 5km distants tehtud, mis aitab jooksukultuuri järjepidevusele kindlasti kaasa.

Aga kui nüüd tagasi Rakverre tulla :D, siis tegelikult jooksin ma seal alles teist korda, kuigi stardinimekirjas olen olnud tõenäoliselt 5-6 korda kindlasti. Seekord kõik klappis, polnud haige ega vigastatud ega midagi, ja nii leidsingi end 10 km stardist koos tuhandete teiste jooksjatega ja muuhulgas ka klassiõe Sillega, kellega õnnestus täiesti juhustlikult kohtuda ja pikemalt juttugi ajada 🙂 Erinevalt Sillest ei olnud mul isikliku rekordi plaani või üleüldse ettekujutust, mis mu lõppresultaat ja/või jooksuvorm üldse võiks olla, kuna khm.. jalgpallivigastused..khm 😀 Aga nagu ma kuskilt jube head tsitaati lugesin: celebrate finishing lines, not finishing times ehk et rõõm jooksmisest ennekõike ja nii ma koos Markoga starti läksingi.

Kuna Marko enda pulsikell on juba mõnda aega paranduses, siis polnud vaesekesel muud varianti, kui minu antud tempot usaldada ja hoida, kui minuga koos joosta tahtis. Mitte et tempo talle ülejõu oleks käinud, seda mitte. Lihtsalt see paar päeva enne küsitud küsimus “Kas me jookseme ka alla tunni vä?” tekitas minus teatava kohustuse jalad kõhu alt välja võtta ja andis aimu, mis tema mõttes mõlkus. Markole ma küll midagi ei öelnud, kuid mõtlesin endamisi, et vaatan kuidas tunne on ja tegelikult miks mitte. Mis see siis ära ei ole eks 😀 Kuigi trennides sellise kiirusega ma kindlasti ei jookse.

No ja see algus oli ikka raske. Kuskil paarisaja meetri pealt tekkis mul täielik ahastus, et siin ei olegi võimalik joosta, kuna inimesi on lihtsalt liiga palju ja vabandust väljenduse pärast, aga kõik töllerdavad jalus 😀 Eks ma ilmselt ise töllerdasin ka nii mõnelgi ees, seepärast peakski korraldaja järgmistel aastatel kindlasti tegema mingisugusegi sorteerimise/lahterdamise nii suure osavõtjate arvu juures. Piisab kui registreerimisel igaüks prognoosib oma lõpuaega ja selle põhjal saab juba enam-vähem stardigrupid moodustada. See tagab ka suurema rõõmu jooksust osavõtust, sest see, kes tahab rahulikult kulgeda, saabki startida rivi keskelt/tagumisest otsast. Kes tahab minna rekordit jooksma, see saab ka võimaluse seda teha, endaga samal tasemel jooksjatega mõõtu võttes. Tundub ju loogiline? Seekord oli küll nii, et juba tund aega varem olid inimesed stardikoridoris valmis ja ma olen täiesti kindel, et need samad inimesed tulid meile juba esimese kolme kilomeetri peal selg ees vastu, vedas kui kopsud paelaga järel ei lohisenud.

Esimese kilomeetri aeg koos kõiksugu hüpete, põigete ja Miki Hiire kostüümis inimese eest põgenemisega oli 6:17. Siis mõtlesin, et davai – ruumi siia juurde ei teki, tulebki lihtsalt tuimalt mööda joosta. Ja nii me läksime. Teadsin, et 5:45 peaks olema selline suht safe tempo, millega alla tunni ära tulla, nii et kontrollisin aeg-ajalt kella ja enam-vähem sellise tempoga ka läksime. Raskeks läks korraks kuskil 5-6 kilomeetri kandis, kus Jaama tänaval tundus olevat pikemat sorti lauge tõus ja kell näitas ajaks ca 6min/km. Mõtlesin sel hetkel, et no kas tõesti?! Sealt edasi läks aga jälle kergeks, kuigi rada oli ootamatult mägine 🙂

Kõige lahedam meeleolupunkt oli teatri pargis, kus Tapa Linnaorkester ergastavat muusikat mängis ja muidu oli ka täitsa tore mööda Rakvere tänavaid kulgeda. Suurt midagi küll ei näinud, sest et pime oli 😀 Aga rahvast oli palju, jooksjaid veel rohkem ja see oli äge! Enne Pikale tänavale jõudmist jäime silma sõpradele, kelle ergutused tuju veelgi paremaks tegid, ca 8 kilomeetril nägin oma vanemaid (isa mind küll mitte, kuigi lehvitasin peaaegu käe otsast 😀 ) ning lõpusirgel olid taas Indrek ja Raidi kaasa ergutamas. Vahepeal olin sunnitud Markot korrale kutsuma, kui tempo 5min/km läks – see tundus sel hetkel too much, aga üldiselt suutsime ilusti tõusvas tempos ja hea tundega joosta. Minu netoajaks jäi ilus ja meeldejääv 56:56, Marko suutis mingil moel mind ühe sekundiga edestada. Nii palju siis härrasmehelikkusest. Keskmine kilomeetri aeg 5:43, kiireim kilomeeter 5:23. Võib öelda, et oli hea ühtlases tempos jooks.

Lõpuajast olulisemakski pean aga mõnusat enesetunnet, millega õnnestus jooks läbida: kuigi jah, pulss oli punases, siis jalad olid väga tublid ja kerged ning oleks veelgi jooksnud. Järgmisel päeval ei andnud küll ükski koht aimu nagu oleks eelmisel päeval ennastunustavalt jooksnud, kuigi jalkamängus sellist pikka teravust ja töötegemislusti jalgades ikkagi ei olnud 🙂

Mingis meeltesegadushoos panin end vist üle-eelmisel nädalal kirja ka ümber Ülemiste järve jooksule, mis on juba sel laupäeval, ei teagi, kas osaliselt või täielikult maastikul ja 13,8 km. Midagi täiesti uut 🙂 Loodetavasti on nii palju oidu peas, et ei lähe Ööjooksu eufoorias lambist sama tempoga jooksma. Ennekõike on tähtis ikkagi jooksurõõm 🙂

Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Madness!

Kui me laupäeval Markoga Keilasse hakkasime jõudma, siis nentisin positiivselt, et “oh, siin on suisa jahe – 28 kraadi! 😀 ” lisaks paistis silma tugev tuul, mis minu ettekujutluses pidi jahutavalt mõjuma. Kui ma autoukse lahti tegin ja reaalselt vastu kõrbeõhku põrkusin, kus hingata polnud mitte midagi, siis muidugi muutsin meelt. Selline tunne nagu oleks keegi sauna ventilaatori kaasa võtnud. Proovige, see ei ole jahutav 😀

Veidi männi varjus kükitamist ja jooksuplaani paika panemist ning juba oligi aeg starti minna. Alustasime Kristiga teisest stardigrupist, kuhu ma nibin-nabin jõudsin, kuna jätsin strateegilise vetsuskäimise kuidagi liiga hilisele hetkel 😀 Aga see selleks. Jõudsin Kristi juurde, õnneks olid nad Indrekuga mulle ühe kartulikoti reserveerinud, kuhu ma kohe sisse pugesin (hirmus kitsas oli) ja stardipaugu peale hakkasime ülesmäge hüppama. Jep, ülesmäge, kaks jalga kotis, ühe silmaga jalge ette vaadates, teise silmaga piiludes, millal kotist juba välja võib tulla 😀 “Mäe otsas” juba võiski, siis mäest alla tagasi ja üle mingisuguse kaldtee, mis üle auto oli ehitatud. See oli juba selline, kus päris viimaseks sammuks oli hea, kui sõber käe ulatab ja sellega läks ka hästi. Siis edasi läks kuidagi nii, et kohe kiirelt kaldteelt alla, uuesti mäest üles, siis mäest alla, liivakott kukile, mäest üles tagasi, siis mäest uuesti alla, liivakott maha, liiva peal võrgu alt läbi ja siis uuesti mäest üles, mäest alla ja mingite kaablirullide peale turnima. Selle aja peale oli umbes 800m läbitud ja pulss sama punane kui mu pluus ja nägu 😀 OMG!

Edasi läheb juba natuke häguseks 😀 aga päris kindlasti hüppasime kuskile külma vette, ronisime üle rehvide, üle merekonteineri, jooksime risu sees metsas ja kaapisime end neljakäpukil paekiviklibu peal liivamäkke. Kindlasti tassisime veel liivakotti mäest üles ja alla, hüppasime üle kujuteldava lõkke (lõkke tegemise keeld ju!), roomasime läbi muda, okastraadi alt üles mäkke, tassisime rehvi, ronisime mööda võrku ja köisi ja.. kas ma unustasin midagi? Ilmselt oli seal veel rehve ja kaldteid, mida mööda ronida 😀 Liugu lasime ka ja mingist kohutavalt kõrgest Red Bulli tornist saime ka kõrvalise abi najal üles. Huvitav, ikkagi mul on tunne, et midagi unustasin 😀

Kokkuvõttes mahtus 4km peale vist suisa 25 takistust, mis pani keha ja vaimu korralikult proovile, aga mis peamine – hullult fun oli. Tõenäoliselt saab olla veel rohkem fun kui füüsiline vorm on parem ja saab tõesti nautida neid takistusi, mitte kuulata enda marutõbise kähriku laadset hingeldamist 😀 Aga no päeva lõpuks läheb see meelest ära ja ma teeks seda hullumeelsust veel. Lihtsalt mitte kohe 😀 Ja no rajal oli meil erakordselt hea meel selle üle, et olime valinud ikkagi ainult ühe ringi ja 4km, mitte kahte nagu Indrek 😀 Aga kuuldavasti jäi temagi ellu 😀

Tossud ja sokid läksid isegi pesus puhtaks, särk on selline so-so hetkel, aga ehk saab veel asja. Püksid pidin ära viskama, kuna üks okastraat hammustas augu sisse 😀

 

Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.


Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.


Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

30+

Käisime Viimsi MRJK naiskonnaga nädalavahetusel oma esimesel jalgpalliturniiril. Kui registreerimise hetk oli, siis korraks sai küsitud, et mis tasemega võistkonnad sinna tulevad ja korraldaja arvas, et “Tuleb igasuguseid”, mis reaalsuses tähendas peamiselt meistri- ja esiliiga naiskondade vähendatud versioone. Need “igasugused”, kes ka toast välja tulid, olimegi siis ilmselt meie 😀 Peale meie oli Rahvaliigast kohale tulnud Pärnu, kes selle nalja eelmisel aastal ära võitis, nii et väga soliidne seltskond.

Me ei jõudnud veel kohale jõudes vastaste üle imestama hakatagi, kui ühed tütarlapsed meid nähes korraks enesevalitsuse kaotasid ja omavahel veidi liiga kõva häälega arutasid, et “Issand, need on ju mingi 30+”, mille peale osad meist tänasid komplimendi eest, sest nii nooreks pole ammu peetud 😀 Jah, kui sa osaled turniiril, kus on 14+ vanusepiirang, siis ilmselt pead olema valmis selleks, et sa oled… vanaema 😀

Võtsime meile antud rolli kiirelt omaks ja nii palju nalja pole ammu enda üle teinud kui eile. Olgu see siis ägisedes püstiajamine pingilt, kui vastased tahtsid riideid vahetama tulla “Oot-oot, ma ei liigu nii kiiresti!”, täiesti suvaline hägamine “Kus mu ortoosid on?” või üliemalik suhtumine vastasmängijatesse “Kas teil kõht on täis? Ega külm ei ole? Ma nii muretsen, mul on ka samasugused lapsed kodus.” jne jne. Kui jalgade lihasvalust ma saan pärast mängudega täidetud päeva hästi aru, siis kõhulihased valutavad küll rohkest naermisest.

Mängud tulid ka täitsa okeilt välja. Sellises seltskonnas võtta üks võit (hea küll, ca 14-aastaste Florakate vastu), üks viik ja mitte lasta enda värav koondise kandidaatide poolt pilgeni täis lüüa, on meie jaoks väga-väga hea saavutus, 30+ või mitte. Naiskond, kes turniiri võitis, suutis meile lüüa näiteks vaid kaks väravat, teistel nii hästi ei läinud. Ise lõime kõigi mängude peale 5 palli sisse ja umbes 10 tükki latti, posti jne. 😀 Arenguruumi on, aga kindlasti oleme võrreldes eelmise aastaga juba väga kõvasti edasi arenenud. Kift!

Positiivse külje pealt panin veel tähele, et mängud olid palju puhtamad, kui Rahvaliigas, eks see käib ilmselt ka mänguoskustega kaasas. Või siis ei ole Flora Talvekarikas nii ihaldusväärne trofee kui Rahvaliiga karikas. Pahatahtlikkust ja tahtlikke vigu mina vähemalt ei märganud, aga võib-olla oldi 30+ inimestega ka leebemad 😀 Mingi eelis peab ju sellises vanuses juba olema. Näiteks et ei saa kohe sinist silma kui väljakule astud 😀