Sügisejonn

Ma üldse ei oota sügist. Ei taha sügist, ei taha kooli, ei taha jahedaid hommikuid ja pimedaid õhtuid ja korrutustabelit ka ei taha! Saan aru, et osad inimesed juba löövad kaht kätt kokku suures sügiseootuses, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem olen veendunud, et kõige parem aastaaeg tavaeluks on ikkagi suvi. Ja mitte igasugune suvi. Eelmise aasta suvi näiteks ei kõlvanud kuhugi! Aga nii head suve kui sel aastal oli, ma ei mäletagi, et oleks olnud. Üleüldse!

Jah, muidugi on ka jahedamal/külmal aastajal võimalik leida see miski, mida teha. Näiteks kududa. Küünlaid põletada. Kaminasse lõket teha. Tuule korral surfata. Joosta. Suusatada. Lumememme ehitada. Lumesõda pidada. Aga need on kõik sellised hobid või tegevused, mida ma iga päev teha ei viitsiks. Küll aga tahaks ma iga hommik kell 7 lühikestes pükstes, plätud jalas, koos koeraga hommikuringile minna. Ilma, et peaks hirmuga termomeetrilt vaatama, kas on natuke külm või hirmus külm. Kas jalga võib panna kummikud või tuleb juba talvesaabaste poole vaadata. No üldse ei taha!

Ma saan täiesti aru, et ma lihtsalt jonnin praegu ja sügis-talv-kevad, vihm-külm-plöga, porised jalajäljed ja külmad käed-ninad – see kõik tuleb niikuinii. Suurest jonnist istutasin eile ukse ette welcome-lillepotti kanarbikud – minu lemmik sügistaimed, mis on oma minimalistlikkuses ometi nii elegantsed. Äkki nende vaatamine leevendab natuke seda jonni ja pahameelt. Et siis saaks jälle selge pilguga leida neid rõõmsaid toone, mis aitaks järgmise suveni ära kesta. Ja et tuleks sama hea kui see suvi! 🙂

Advertisements

Augustibluus

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on august alati tundunud aasta kõige kohutavam kuu. Lihtsalt näed, kuidas visalt kättevõidetud koolivaheaeg, suvepuhkus, valged ööd, soojad päevad jne jne vääramatu järjekindlusega sügisesse purjetavad ning peagi on september paratamatus. Ei saa öelda, et just pisar silma tuleks, aga kergelt melanhoolseks või nukraks teeb küll. Eriti tänasel päeval, kus hommikust õhtuni on ainult sadanud, sadanud, sadanud ning hallid pilved hõljuvad põhimõtteliselt mööda sõiduteid.

Samas on sügises alati ka midagi erilist ja erutavat. Riskin nohiku tiitliga, aga mulle meeldis enne kooli algust kõik vihikud-kaustikud-õpikud korralikult ära pakkida, ritta seada, nimed igale poole peale kirjutada, koolikotti kokku ja lahti pakkida… Ja see uute asjade lõhn! Värsked vihikud, uued õpikud, vahva keemialõhn, mis immitseb tutikatest vildikatest – täielik unelm! 😉 Ja siis muidugi see ootusärevus, et kohe-kohe juhtub midagi uut ja põnevat: uued õpetajad (või siis õpilased), uued õppeained, uued oskused ja uued võimalused. Ega asjata ei öelda, et kõik on uus septembrikuus. Kuigi oktoobriks on tõenäoliselt kõigest sellest uuest juba täielik siiber ees 🙂

Loomulikult ootan ma sel aastal septembrit hoopis teisiti. Ma lähen jälle kooli, aga seekord mitte õpilase ega õpetajana, vaid lapsevanemana. Ma ei oska veel öelda, milline neist kolmest rollist kõige hirmsam on, aga ma kahtlustan, et vast see viimane. Koolimineku juures on lihtsalt nii palju muutujaid ja mulle tundmatuid tegureid, mis mu lapse elu mõjutama hakkavad ja mida ma ise kontrollida ei saa. Näiteks, kellest saab Priidu esimene klassijuhataja – see on ju ülioluline! Kellest saab pinginaaber? Millised saavad olema Priidu parimad sõbrad? Mis väärtushinnanguid ja eeskuju nemad endaga kaasa toovad? Jah, Priit ei koli kodust ära, aga selline väiksemat sorti pesast väljaukerdamine siiski toimub. Ei saa öelda, et ma täiesti külma närvi ja chill out suhtumisega oleks selles mõttes. Nagu öeldakse: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured.

Ka Ruuben alustab septembris puhtalt lehelt, uues lasteaias. Teades tema püsimatut loomust ja täielikku vastumeelsust käeliste tegevuste suhtes, on samuti ülimalt oluline, et ta saaks endale õpetajaks sellised inimesed, kes teda suunata ja juhendada oskavad, mitte puusalt hinnanguid ei tulista. Olen seni mõlemat kogenud ja loodan südamest, et Ruubenil õpetajaga veab. Küll veab 🙂

Nii et ühest küljest ootavad ees põnevad uued algused ja suur ootusärevus, teisest küljest paistab ka pisike ärevusepoiss kõige selle tagant piilumas. Hommikud on igatahes juba jahedaks läinud ja ma natuke isegi ootan neid kargeid sügishommikuid, kui punakollased vahtralehed on kõnniteedel ja kergelt praksuvad jalge all. Õhk on karge ja puhas, päike endiselt ere ning kõrvad muutuvad külmast kergelt roosaks-punaseks. Kui kaua ei pea õues kõrvu külmetama, siis täitsa mõnus ja karastav 🙂