Hispaania kevad

Kevadise vaheaja veetsime poistega Hispaanias, kombineerides nii linna- kui ka rannapuhkuse. Oli poiste teadliku elu esimene lennukisõit ja üleüldse tundus (mulle! :D), et planeerisin hirmus põneva ja tegevusi täis puhkuse. Eks lastega on nagu ikka: emotsioon võib kohale jõuda alles mõne aja pärast. Nii et kui mu vanemad eile poiste käest küsisid, et mis reisilt meelde jäi, siis Priit tõi endale tüüpiliselt esimesena esile just negatiivse asja: “Oleksime äärepealt rongist maha jäänud!” ja Ruuben enda jaoks kõige naljakama asja: “siis kui delfiin kakas”. Oeh, selline on siis see tänu, eksole! Tegelikult oli ägedust ja emotsiooni muidugi kordades rohkem.

Kuna me reisisime ainult käsipagasiga, siis pakkisime kaasa ainult ülimalt vajalikud asjad ning diil oli, et igaüks tassib oma seljakotti ise. Nojah, ega suveriided teab mis palju ei kaalugi, ning olin reisi sisse arvestanud ka ühe pesu pesemise, nii et kõik tundus ülimalt optimaalne. See ei seganud Ruubenil loomulikult oma Karjuvat Jänest kotti toppimast. No hea küll, ega ta teab mis palju ruumi ei võtnud, lihtsalt karjus aeg-ajalt kui kuskile pihtide vahele jäi 🙂

Startisime Gironasse 15.aprilli õhtul ning kohale jõudsime südaöö paiku. Poiste entusiasm lennukisse istudes oli ülimalt lahe. Ja need põlevad silmad ja elevil hüüded: “Me lendameee!” 🙂 Tore sellest ehedat emotsiooni kogeda. Tuletab endalegi meelde, et võiks rohkem väikeste asjade üle rõõmustada.

Kui kosutav ööuni oli selja taga, siis liikusime Girona linna peale uitama, Barcelona rongini olevat aega kulutama. Hotellist saadud juhtnööride ja kaardi järgi liikusime jõe äärde. Eemalt tundus sildade jms järgi, et see on vähemalt Emajõgi, kohale jõudes aga hakkas millegi pärast kummitama Tätte “Ojalaul” 😀

Barcelona üks tähtsamaid vaatamisväärsusi oli kahtlemata FC Barcelona kodustaadion Camp Nou. Ruubenit see koht loomulikult absoluutselt ei huvitanud, seega oli strateegiline otsus, et käime seal enne ära, kui poiss kuueseks saab. Nimelt oli kuni kuue aastastele sissepääs tasuta, pärast seda tuli laste eest maksta 20€ ja täiskasvanu eest 25€. Kutsuge mind ihnuskoiks või mida iganes, aga tundus loogilisem Ruuben sinna tasuta sisse nihverdada. Lisaks vaatasime üle Sagrada Familia (kus Priit pildistas oma supersuumiga kujude intiimseid kehaosasid) ja La Rambla, kust saime juurde nii mõnedki suveniirid. Enne Gran Canaria lennu peale minekut käisime läbi veel ka Güelli pargi juurest ning soetasime veel mõned suveniirid 😀 See oli üldiselt juba see reisi koht, kus ilm hakkas minema liiga soojaks, kott liiga raskeks ja teekond liiga pikaks 😉

Camp Nou külastamise ajal imestasin endamisi korduvalt, kuidas selline asi nagu jalgpalliklubi ja -staadion on suudetud ära turundada ja panna raha teenima. Kõik tuuri sisse pikitud suveniirikohad olid geniaalselt paigutatud. Näiteks oli võimalik pärast staadionil käimist osta endale kaasa ka kohalikku muru. Miniatuurne pall – 10€, suurem pall – 15€; staadioni väike makett ja muru – 35€. Lihtsalt geniaalne. Priit loomulikult soovis endale seda kõige kallimat eksemplari, aga mul õnnestus edukate läbirääkimiste käigus see suveniir mingi praktilisema vastu kaubelda – jäi FCB nokats. Tuuri lõpetas loomulikult kahel tasandil paiknev FC Barcelona fännipood, kust ilma ostuta lahkusid küll vist väga vähesed.

Gran Canaria oli meie reisi lõppsihtkoht, kus lootsime saada piisavalt sooja vett ja päikest. Ütleme nii et päikest saime (mõni ka rohkem, kui oleks pidanud), aga vesi oli ootamatult külm. Ruuben taastub siiani köhast, nohust ja kergest kõrvavalust, mille ta ilmselt just esimesel rannapäeval sai. Päikest saime ka hoolimata hoolsast kreemitamisest rohkem kui oleks pidanud ja Ruubenist oli mul tõesti täitsa kahju. Kuigi Priit on kõige heledama nahaga, siis ära põles hoopiski Ruuben, keda ma paar ööd ka öösel kreemitama ja lohutama pidin. Kõige hullemalt ei põlenud ära aga mitte selg, vaid hoopis käed ja sõrmed! Kahju, et selline õppetund tuli, aga edaspidi loodetavasti oskan targem olla.

Poisse lummasidki sel päeval kõige rohkem ookeanilained, kuid ka Maspalomase liivadüünid ei jätnud kedagi külmaks. Igal päeval oli kella 15-16 vahel see hetk, kus ma nägin, et Ruuben hakkab kohe “ära kukkuma”. Ometi leidis ta oma jõuvarud mõne aja pärast uuesti üles ja kui ta lõpmatut liivavälja nägi, siis… edasi sain teda ainult mööda luiteselgu jooksmas näha 🙂

Täiesti eraldi päeva planeerisime Maspalomas Aquapark veepargi ja Palmitos Park loomaaia külastuseks. Veepark jäi pigem pettumuseks – võib olla oli põhjuseks see, et vesi oli ikkagi külm ja tuul tugev ja sellest tulenevalt ei olnud ka enesetunne kõige mugavam. Samas ei ole ma ka kõige suurem torude ja luimägede fänn, nii et võib-olla polnud otseselt minu tassike teed. Kõige erilisema emotsiooni saime sealt hoopiski kalapediküürist, mis poistele väga palju nalja tegi 🙂

Sel päeval oli ka Ruubeni sünnipäev, mida tähistasime traditsioonilise hommikuse üleslaulmise, värskete maasikatega ja pildiga sünnipäevakingist. Kink ise oli lihtsalt paraku nii suur, mida ei olnud mõistlik endaga kaasa vedada. Õhtul söögikohas tellisin Ruubenile “special ice-creami”, mis loomulikult viidi kogemata hoopis valesse lauda 😀 Aga kui veast aru saadi, siis toodi Ruubenile lihtsalt kaks peotäit lehvikuid, küpsiseid ja pulgakomme. “Parim sünnipäev elus!” emotsioon oli minu hingele ka kosutav pai 🙂

Palmitos Park oli aga hoopis teine tera ja sinna võiks tagasigi minna. Lubasime endale kohtumise delfiinidega. See tähendas poolt tundi delfiinide basseiniääres, nende patsutamist, silitamist, anatoomia tundmaõppimist ja loomulikult seda kurikuulsat “delfiini kakamist” 😀 See oli päris rõve, aga noh, elu ongi selline – kohati rõve 😀 Igaüks sai delfiiniga teha ka pilte ning neid pärast räige hinna eest osta 😉

Delfiinishow oli ootuspäraselt väga äge, teine superlahe asi oli röövlindude show, mida pole isegi telekast näinud. Inimesed pandi istuma ning rõhutati korduvalt, et show ajal ei tohi püsti tõusta ega oma kohalt liikuda. Kui hiiglaslik valgepea merikotkas meie peade kohalt üle tuhises, siis sain aru küll, miks see käsk antud oli. Kotkaid lendamas ja (sööst)laskumas näha oli väga võimas kogemus!

Viimasel päeval käisime läbi veel naabruskonnas olevatest randadest. Oli vist Amadores Beach, kus vette oli pandud täispuhutav seiklusrada. Panime poistele vestid selga ja läksime tunnikeseks sinna hullama: liugu sai lasta, kõige kõrgemast kohast sai alla hüpata ja muidu sai igatepidi ronida, batuudil hüpata ja turnida. Alla 7-aastastel oli päästevesti kandmine kohustuslik, aga kui öeldi, et vesi on seal 4-5m sügav, siis läksid vestid selga kõigile lastele. Endal ka veidi turvalisem tunne, kui tead, et ei pea iga hetk kedagi päästma sukelduma. Ja muide, hoolimata oma kõrgusekartusest hüppasin sellest pagana tornist alla nii, et mitte piuksugi ei teinud. Ainuke kõhe asi oli lõpuks see, et kogu see asi oli ju täispuhutud ja kõikus. Kõrguse poolest sai Dominikaanis kindlasti kõrgematest koskedest alla hüpatud, nii et oma hirmudega võitlemisel on nende samade hirmude läbitegemine ainuke kindel viis neid võita! 🙂

Gran Canarial oli viimane emotsioon Michael Jacksoni tribüütshow kohalikus söögikohas. Tagasiteel haaras Ruuben kaissu turult ostetud Pikachu ning rääkis talle kogu lennuki õhkutõusu aja väga armsalt, mis juhtuma hakkab 🙂 “Nüüd kohe paneb täispoweri! Nüüd tõuseme õhku! Näed, seal on Aafrika!” Ütlemata nunnu! 🙂

Kokkuvõttes võib selle reisi lugeda õnnestunuks, kuigi vahepeal oli ka ärevamaid hetki (khm, äärepealt rongist maha jäämine) ning negatiivse poole peale jääb ka see, et Ruuben jäi korralikult haigeks. Ma usun, et poistel need mälestused siiski settivad ja tulevad mõne aja pärast uuesti tugevamalt esile. Meie Rootsi kruiisi järellained tulid neil ca aasta pärast 😀

Kui ma vahetult pärast reisi küsisin, et kas nad on veel nõus kunagi minuga kuskile reisima, siis vastasid mõlemad eitavalt 😀 Priit leidis, et lennureisid olid ikkagi nõmedad (ühe korra läksid maandumisel kõrvad nii lukku kõigil, et ei tahtnud hästi lahti minna uuesti ja oli silmnähtavalt ebameeldiv) ja Ruuben ütles, et tema ei taha enam nii ära põleda. Kui ma sama küsimust täna küsisin, siis olid mõlemad valmis kasvõi kohe reisikotte pakkima 🙂 Järelikult ikkagi WIN! 🙂

Kingi aega

Ma ei tea kui levinud on Eestis tegutsevate ettevõtete hulgas see, et töötajatele antakse nende sünnipäeva puhul vaba päev. No igal juhul mina sain seda privileegi sel aastal kasutada ja kuigi sünnipäevatunnet kui sellist jätkuvalt ei olnud, siis rõõm vabast päevast oli sellevõrra suurem 🙂 Otsustasin, et kui mulle on kingitud aega, siis mina kingin selle edasi neile, kes mulle kõige kallimad.

Loobusin isegi Marko pakutud hommikusest lisaunest ja ärkasin ikkagi kell 6:00, et koeraga jalutama minna. Mõtlesin, et olgu koeral ka siis hea meel ja tegin tunduvalt pikema ringi kui tavahommikul – mul ju kuskile kiiret ei olnud. Seejärel äratasin Priidu, tegin talle ta lemmikut mannaputru ja jalutasime käsikäes läbi vaikse lumesaju kooli. See oli nii soe ja tore teekond, et süda lausa laulis. Ilm oli fantastiline, seltskond super – mida veel tahta!? Saatsin Priidu garderoobi ja kui sügisel pidin mina talle meelde tuletama, et koolimajas tuleb müts peast võtta, siis nüüd tuletas tema seda mulle koolimaja trepil meelde 🙂 Ja direktor oli jätkuvalt kõiki garderoobis teretamas 🙂

Tagasi koju jõudes ootas mind Ruuben, kes otsustas kah päeva vabaks võtta. “Kindlasti on sul vaja, et keegi sind vahepeal musitaks ja kallistaks,” arvas mu väike armas hurmur ja pidas ka oma lubadust: käis iga natukese aja tagant mu süles, kallistas ja musitas mu ära ja tegeles siis enda asjadega edasi. No nii armas! Sellistel hetkedel ma mõtlen, et ju ma midagi olen ikka õigesti ka teinud, et mul nii armsad pojad on 🙂

Siis sai chill läbi ja läks räigeks rapsimiseks: kõigepealt koos Ruubeniga 1,5h juuksuris, mille käigus minul värviti ja lõigati juuksed ning ka Ruuben sai värske lõikuse. Seejärel lubasime endale kiire lõunasöögi pitsa näol ning juba oligi aeg, et Priidule kooli järgi minna. Kuna terve päeva reaalselt sadas lund, siis vahepeal lükkasin seda maja eest ka vähemaks, nii et seljast lõi tuld välja. No ei ole see vanainimese elu mingi meelakkumine! Ikka kondid haiged! 😀

Kui Ruuben küsis minult vahepeal, et mis ma siis ka kingiks sain, siis pidin ütlema, et veel mitte midagi. Et mul on sellised praktilised soovid, mida ma pean minema kas ise valima või lihtsalt natuke ootama. No näiteks õde saatis mu autole kummist porimatid 😀 ja saapad, mida ma soovisin, pidin kindlasti ise poest välja valima, mille jaoks aega veel ei olnud. Ruuben arvas selle peale, et ma olen päris tark, kui selliseid kasulikke asju soovin. “Sa oled päris kaua elanud, et nii tark oled,” ütles ta tõsimeeli peaga noogutades, mis minu jaoks oli muidugi korralik verbaalne löök makku. Tänasin viisakalt 😀

Pärastlõunal viisin Ruubeni ikkagi lasteaeda, kuna tal oli seal isadepäeva pidu ja käisin samal ajal veel ka Priiduga juuksuris, mille järel me lükkasime veel lund. Priit nii naudib alati lume lükkamist, nii möllasimegi maja ees ja aias hea mitu tundi. Hera muidugi ka, sest et talle meeldib ka lumi täiesti hullupööra! 🙂

Tagantjärele mõeldes ei teinudki justkui midagi enneolematut või erilist, aga nii tore päev oli! Toredaks tegi selle päeva ennekõike see, et ma sain olla 100% olemas nende jaoks, kes mind kõige rohkem vajavad 🙂

Spordipoisi pidupäev

Õues sünnipäevade pidamine on meie kliimas äärmiselt riskantne tegevus ja nende planeerimisel on vaja raudseid närve. Neid mul enam väga ei ole, aga mis siis. Vaatasin igapäevaselt ilmaennustust ning lootsin, et tulgu, mis tuleb – peaasi, et vihma ei tule. Ja ilmaga vedas meil väga: kui täna oli samal ajal ca 11 kraadi “sooja”, tibas vihma ja puhus külm tuul, siis eile saime Priidu sünnipäeva puhul oma aias ühe toreda ja päikselise spordipeo maha pidada.

Tekitasime peo tarbeks fotoseina, kuhu kõik külalised said joonistada, kirjutada või kus taustal lihtsalt pilti teha. Vaja läks selleks kahte pikka vaia (olid juhuslikult olemas), valget pakkekilet ja veekindlaid markereid. Õhtu lõpuks, kui külalised olid lahkunud, lõikasime kile ühest servast lahti, võtsime postide küljest lahti ning kinnitasime Priidu toa seinale. Ilusad soovid ja mälestus kogu aeg silme ees 🙂

Erinevaid võistlusmänge (ja ka auhindu) oli korraliku varuga välja mõeldud ja kõiki neid me kahjuks mängida ei jõudnudki. Mängudest kõige populaarsemaks osutus puu otsast kringlite söömise mäng, kus tuli endale sobiva kõrgusega nööri otsast ilma käte abita suhkrukringel nahka panna. Seda tegid kõik lapsed oma 3-4 ringi ning kummalisel kombel sai pärast seda mängu morss kahtlaselt kiiresti otsa 😀

Minu lemmik teatevõistlus oli see, kus tuli kaardikuhjast õiget värvi Uno kaardid üles leida. Tuul aitas võistlejaid palju ning keeras kaarte vahepeal õigetpidi. Hera ei saanud absoluutselt aru, miks kõik erinevatest aianurkadest äkki keskpõrandale kokku hakkasid jooksma ja siblis kõigil jalus nii kuis jaksas:)

Kui mängud mängitud said, siis loomulikult sõime torti, jagasime medaleid ja sünnipäevalaps sai karika. Kuna Priidule toodi kingituseks ka piñata, siis viisime sellegi protseduuri läbi. Siiani olin seda ainult välismaa filmidest näinud 🙂 Toru, millega äsada, sai vist liiga kerge, nii et madinat oli palju, aga lõpuks andis lihtsalt nöör järgi ning papp tuli kätega purustada. Samas ei saa kurta, et keegi sellest õnnetumaks oleks jäänud, sest et kommid saadi ju ometi draakoni seest kätte.

Mul on täiega hea meel, et võtsime selle ilmariski ja tegime just sellise sünnipäevapeo nagu ise tahtsime. Jah, mängutoad ja seiklusrajad on ka toredad, aga sealt visatakse mingi hetk välja. Oma kodus seda hirmu ei ole 🙂 Veidi on kahju sellest, et suure asjaajamise ja orgunni käigus ei olnud reaalselt võimalik täiskasvanud külalistega väga juttu ajada, aga vähemalt said nad seda omavahel teha ja loodetavasti kellelgi liiga igav või halb ei olnud. Lastel oli küll lõbus ja tore ja kuuldavasti olevat Inxu lapsed teel koju vaielnud selle üle, kummal ikka peol toredam olla oli 😀

Ruuben viskas 5!

Sünnipäev pole õige sünnipäev ilma hommikuse üles laulmiseta. Leppisin Priiduga kokku, et ärkan ise 6:30, käin kiirelt Heraga õues ja kell 7:00 laulame juba Ruubeni üles. Tundus nagu plaan. Hommikul ärkasin selle peale, et kellegi nägu oli mu näos kinni ja mulle sosistati väga valjult kõrva:

“KAS SA EI OLE ÄRA UNUSTANUD, MIS PÄEV TÄNA ON?! KAS SA MULLE KINGITUST EI TAHAGI ANDA??!!”

Jah, see oli Ruuben, kes oli ärganud 6:15 ja kogu logistika segi paisanud. Plaan B! Ütlesin Ruubenile, et ta nüüd kähku ülepea teki alla läheks ja nina ka sealt välja ei pistaks, enne kui ma luban. Jooksin kähku kingi järgi, äratasin teised ja siis laulma! Ruuben oli sõnakuulelikult kogu selle aja peadpidi teki all ja julges välja piiluda alles siis kui “Palju õnne sulle…!” hakkas kostma. Ja oi millise maia näoga ta sealt välja tuli!! 🙂 Kink kätte antud ja kallistused samuti, kribistas-krabistas ta kingituselt paberid enne ümbert ära, kui ma arugi sain. “Täiega jess! Lego Ninjago! Ooooo!” Ausad emotsioonid ja meil ka tuju hea, et temal tuju hea 🙂 Pärast lühikest jalutuskäiku koeraga panime selle kingituse koos kokku. Tulemuseks kindlasti tema siiani suurimate mõõtudega Legomonstrum 🙂

Ülejäänud päev kulges minul peamiselt õhtuseks peoks ettevalmistusi tehes. Kuigi ma nullist kartulisalatit ei teinud ja vege-käsitöö-hamburgereid ka mitte, siis aega võtsid kõik nipet-näpet asjad ikka. Juurviljavaagen, puuviljavaagen, tordi kaunistamine jne jne. Kui mingil hetkel tundus, et ma ei jõua üldsegi õigeks ajaks ja üheskoos kõigi oma närvirakkudega selle asjaga valmis, siis tegelikult jõudsin tööde vahepeal sünnipäevalast nunnutamas käia, koeraga jalutamas, duši all ja ka esimese korruse tolmuimejaga üle tõmmata. Ja isegi siis jäi natuke veel varuaega. Mõnus!

Sünnipäeva pidasime sellises ägedas kohas nagu Hiirte Tuba. Koha leidsin ausalt öeldes tutvuste kaudu, kuna täiesti juhuslikult mu klassiõde koos oma mehega selle projekti taga on. Tuba ise on väga mõistlike mõõtmetega, nii et sünnipäevale võib kutsuda kasvõi 50 inimest: kõik mahuvad ära. Samas ei ole ka 15 inimest liiga vähe. Mänguvõimalused on ägedad, turnida ja peitust mängida sai ka ning absoluutselt terve õhtu vältel sai mängida jalgpalli. Kui ma enne pidu väheke pelgasin seda, et peole tulevad päris suure vanusevahega külalised, siis peo käigus oli selge, et see mure oli asjatu: kõigil olid näod nalja täis ja juuksed märjad. Märjad juuksed ja märg särk tunduvad olevat õnnestunud lastepeo üks tunnusmärke 🙂 või siis on meie tutvusringkonda sattunud kuidagi sellised lapsed, kelle jaoks võiks peo korraldada ka täiesti tühjas, kergelt polsterdatud seintega angaaris, kus saaks kolmekümnekesi ühte palli taga ajada ja niisama ringi maadelda. Peaks proovima.

Hiir käis ka peolt läbi ja tekitas natuke elevust (eriti täiskasvanutes), kuigi mulle tundus, et lapsed said isekeskis täiesti edukalt hakkama. Jah, sünnipäevalaps sai ka muhu pähe, aga seegi tundub, et käib ühe korraliku peo juurde.

Kõik külalised said lahkudes kaasa tänupaki Ruubenilt ja te oleksite pidanud laste nägusid nägema, kui nad said aru, et nad said 2,5h arutult ringi joosta ja selle eest veel kommikoti koju kaasa. Hindamatu! 😀 Ja mul hea meel, et nii rüblik isiklikult kui ka kõik kutsutud külalised näisid peoga rahul olevat. Loodetavasti tuleb siis ilus uus eluaasta! 🙂

Esmaspäev

Öeldakse, et esmaspäevad on nädala kõige ebameeldivamad päevad. Võib-olla tõesti. Eriti suurt rahutust võib üks esmaspäev tekitada aga siis, kui just järgmisel päeval on kauaoodatud 5. sünnipäev. Seda, et ta on elevil ja ei jõua oma sünnipäeva ära oodata, rääkis Ruuben mulle juba vähemalt kuu aega. Mida lähemale sünnipäev jõudis, seda suuremaks kõikehaarav elevus kasvas 🙂

Esmaspäevaks oli mul planeeritud väike autohooldus ja loomulikult ettevalmistused sünnipäevapeoks. Peab tunnistama, et ka endal on just laste sünnipäevadega seoses seda sünnipäeva tunnet rohkem kui enda sünnipäevaga. Lapsed ja nende rõõm sellest päevast on lihtsalt nii siiras ja tore 🙂 Sellega seoses on kogu see lastepidude planeerimine ja õige kingituse leidmine paras peavalu, sest et eksimisruumi ju ei ole. Ei tahaks mitte kuidagi, et sellest suurest elevusest hoopis pettumus tuleb.

Niisiis, viisime auto hooldusesse ning asusime aega parajaks tegema. Kõigepealt aiapoodi, sest et nendest ma ei suuda ennast eemal hoida 🙂 ning seejärel kohvikusse. Poisid maiustasid ekleeridega, mina cappuccinoga. Ja siis tegime aega parajaks MSQRD äpiga, mis on iseenesest üsna lollakas, aga samas ka natuke naljakas ja tundub, et lastel sellest eriti kiirelt villand ei teki.

Kui olime oma tund aega kohvikus maha molutanud, siis tõime auto ära ning sõitsime Ruubeni kleepsudele järgi. Ma olen juba ammu mõelnud, et laste sünnipäevadel võiks külalistele ka väikse kingituse või tänutähe kaasa anda. Sel aastal oli siis lõpuks aega see teoks teha.

Mingil hämmastaval moel õnnestus mul õhtul Ruubenile maha müüa see mõte, et mida varem magama minna, seda varem tuleb sünnipäev kätte. Sünkisin Priiduga kellad ja lubasin ta hommikul kell 7 laulmiseks üles äratada ning juba nad magasidki. Kui ma alla korrusele läksin ja kell polnud isegi veel kümme, siis oli veidi nõutu tunne küll. Aga mitte kaua, sest et kook vajas küpsetamist… 🙂

Puhkus!

Kauaoodatud “talvepuhkus” on servapidi kätte jõudmas ning alates täna kella 17.00st ei kavatse tervelt 9 päeva mitte üldsegi tööd teha, mkmm! Samas kui hakkasin mõtlema, et mis puhkuse ajal plaanis on, siis tekkis tunne, et peaks võtma puhkusest puhkamise puhkuse kohe otsa…

Esmaspäevale on planeeritud sellised vahvad tegevused nagu gaasimõõtja kontrollimine (mingi onu tuleb hommikul kell 8 seda tegema!) ja auto tagumiste piduriklotside vahetus (kell 10-11). Sellega peaks olema päevale produktiivne start antud. Kui juba selline imelik päev on, siis ilmselt oleks mõistlik tšekata perearstikeskusesse ja endale uus perearst valida. Sest et seda mul siiani tehtud ei ole. Ja siis muidugi ettevalmistused, ettevalmistused nädala tippsündmuseks 😉

Teisipäeval saab rüblik Ruuben 5 aastakse. Viie! Aastaseks! Vau! Näen ettevalmistusi õhtuseks peoks ja tõenäoliselt tuleb mul aidata päeva esimeses pooles ka see Ebaõnne Elutorn kokku monteerida.

Kolmapäeva hommikul tegeleme tõenäoliselt taas Legode komplekteerimisega ning mina üritan komplekteerida reisikotte lühipuhkuseks. Nimelt soovisid poisid Rootsi laevaga sõita (sealjuures Rootsis käimine polnudki oluline, laevaga sõitmine oli!), seega läheme kolmapäeva õhtul laevale ning tagasi oleme reede hommikul. Neljapäev jääb Stockholmi avastamiseks, mille jaoks mul lõplikku ja detailset plaani veel ei ole, aga ilmselt tuleb teha!

Kui siia juurde lisada veel koeraga jalutamised ja võib-olla ka aia riisumine ja kodu koristamine, siis ega rohkem aega üle ei jäägi. Hoolimata sellest, et tõenäoliselt jalad-seinal-aega ja unevõla täis magamise hetke ei teki, siis ootan seda puhkust väga! Kindlasti saab sellest hulganisti ägedaid emotsioone ja mälestusi, mida hoida ja meenutada! 🙂

Ebaõnne elutorn

Tellisin Ruubenile sünnipäevaks kataloogist väljavalitud kingituse ära ja sain täna teate, et pakk on pakiautomaadis. Jee! Pole midagi hullemat kingitusest, mis jõuab liiga hilja kohale. Seega pinged maas ja kõik hea!

Juba Ruubeni soovi nähes ja vaadates tekkis minus nii palju küsimusi. Esiteks, miks need Legod nii palju maksavad? Teiseks, mis pagana monstrum see üldse on? Ja kes neid nimesid välja mõtleb? Ebaõnne elutorn? What? Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes neid nimesid välja mõtleb, siis siit paar minupoolset soovitust ka:

Rentslissekukkumise taevatrepp

Jalgadeta sõjahobuse kabjaplagin

Surmatormi elunektar

Kogu selle asja juures on kõige suurem ebaõnn see, et komplekt maksis ca sada euri ja asi, mida pole, on torn! 😀 Ei ole elutorni ega mingit muud torni! Mida ma nüüd lapsele ütlen? Said lihtsalt ebaõnne, elutorn tuleb järgmisel aastal? 😀 Ma ütleks, et selle komplekti nimi on väga eksitav. Teinekord öelge kohe, et tegemist on lipuga lennukiga. Ja mõni Ninja on ka kaasas 😉

Tõenäoliselt Ruubenit see nimi nii väga ei kõneta (keda kõnetab???) ega morjenda, kuna tema valis kingituse pildi, mitte nime järgi. Hoian nüüd pöialt, et meeldib päriselus ka 🙂