Spordipoisi pidupäev

Õues sünnipäevade pidamine on meie kliimas äärmiselt riskantne tegevus ja nende planeerimisel on vaja raudseid närve. Neid mul enam väga ei ole, aga mis siis. Vaatasin igapäevaselt ilmaennustust ning lootsin, et tulgu, mis tuleb – peaasi, et vihma ei tule. Ja ilmaga vedas meil väga: kui täna oli samal ajal ca 11 kraadi “sooja”, tibas vihma ja puhus külm tuul, siis eile saime Priidu sünnipäeva puhul oma aias ühe toreda ja päikselise spordipeo maha pidada.

Tekitasime peo tarbeks fotoseina, kuhu kõik külalised said joonistada, kirjutada või kus taustal lihtsalt pilti teha. Vaja läks selleks kahte pikka vaia (olid juhuslikult olemas), valget pakkekilet ja veekindlaid markereid. Õhtu lõpuks, kui külalised olid lahkunud, lõikasime kile ühest servast lahti, võtsime postide küljest lahti ning kinnitasime Priidu toa seinale. Ilusad soovid ja mälestus kogu aeg silme ees 🙂

Erinevaid võistlusmänge (ja ka auhindu) oli korraliku varuga välja mõeldud ja kõiki neid me kahjuks mängida ei jõudnudki. Mängudest kõige populaarsemaks osutus puu otsast kringlite söömise mäng, kus tuli endale sobiva kõrgusega nööri otsast ilma käte abita suhkrukringel nahka panna. Seda tegid kõik lapsed oma 3-4 ringi ning kummalisel kombel sai pärast seda mängu morss kahtlaselt kiiresti otsa 😀

Minu lemmik teatevõistlus oli see, kus tuli kaardikuhjast õiget värvi Uno kaardid üles leida. Tuul aitas võistlejaid palju ning keeras kaarte vahepeal õigetpidi. Hera ei saanud absoluutselt aru, miks kõik erinevatest aianurkadest äkki keskpõrandale kokku hakkasid jooksma ja siblis kõigil jalus nii kuis jaksas:)

Kui mängud mängitud said, siis loomulikult sõime torti, jagasime medaleid ja sünnipäevalaps sai karika. Kuna Priidule toodi kingituseks ka piñata, siis viisime sellegi protseduuri läbi. Siiani olin seda ainult välismaa filmidest näinud 🙂 Toru, millega äsada, sai vist liiga kerge, nii et madinat oli palju, aga lõpuks andis lihtsalt nöör järgi ning papp tuli kätega purustada. Samas ei saa kurta, et keegi sellest õnnetumaks oleks jäänud, sest et kommid saadi ju ometi draakoni seest kätte.

Mul on täiega hea meel, et võtsime selle ilmariski ja tegime just sellise sünnipäevapeo nagu ise tahtsime. Jah, mängutoad ja seiklusrajad on ka toredad, aga sealt visatakse mingi hetk välja. Oma kodus seda hirmu ei ole 🙂 Veidi on kahju sellest, et suure asjaajamise ja orgunni käigus ei olnud reaalselt võimalik täiskasvanud külalistega väga juttu ajada, aga vähemalt said nad seda omavahel teha ja loodetavasti kellelgi liiga igav või halb ei olnud. Lastel oli küll lõbus ja tore ja kuuldavasti olevat Inxu lapsed teel koju vaielnud selle üle, kummal ikka peol toredam olla oli 😀

Advertisements

Poiste pidu

Käisime eile ühel mängutoa sünnipäeval, mis toimus Lasergame mängutoas (või oli see Gamezone, Laserzone vms, tont neist aru saab), kus teatavasti seisneb põhiatraktsioon selles, et moodustatakse tiimid (või siis mitte) ja minnakse pimedatesse labürintidesse üksteist laserrelvadest laskma. Võidab muidugi see, kellel on lõpus kõige rohkem punkte. Ilmselgelt poiste atraktsioon ja poisid olid sellest kõigest ka väga-väga (VÄGA!) elevil.

Kohapeal muidugi selgus, et see konkreetne vestidega mäng sobib alates 7.eluaastast ja kuna Ruuben ei näe isegi parima tahtmise korral nii vana välja, siis pidime talle erilahenduse tekitama: vest minu selga, relv tema kätte ning omavahel olime juhtmega ühendatud. Kuna Ruuben päriselt ka pelgas neid pimedaid katakombe ja tahtis põhimõtteliselt terve mäng ühe koha peal olla ja sealt mööduvaid poisse sihtida, siis väga suur probleem see muidugi ei olnudki. Teises mängus rokkis ta oma strateegiaga kõvasti, tekitades paljudele “suurtele” poistele meelehärmi. Kolmandas mängus arvas ta, et võiks teisele korrusele ka minna ja siis korraks tekkis küll väike paanika, et kas ma oma juhtme ja vestiga ikka jõuan piisavalt kiirelt talle järgi. Kokkuvõttes üsna veider kombo, sest et samal ajal kui ma üritasin sammu pidada (jooksmine oli keelatud!), üritasin ennast veel ka võimalikult pisikeseks ja nähtamatuks teha, et mitte liiga suur ja nähtav sihtmärk olla 😀

img_1657
Kükitame oma peidupaigas ja ootame, kuni relva laskevõime taastub 🙂

Peole oli kutsutud ca 17 7-9 aastast poissi, kes kokkupressituna ca 12m2 tuppa tekitasid sellise lärmi, et ma arvasin reaalselt, et mul kõrvakiled lähevad ühel hetkel lihtsalt pauguga katki. Tol hetkel mõtlesin kõigi algklassiõpetajate ja nende närvide peale ja tegin mõttes kniksu ja pai. Raudsed närvid peavad ikka olema!

Koju sõites tegime nii nagu tavaks saanud mõningaid matemaatilisi tehteid, Ruuben loendas kümneliste kaupa sajani ning sajaliste kaupa tuhandeni. Ma ei tea miks, aga kui laps tahab loendada, las loendab! 😀 Priit hakkas selle peale inglise keeles värve nimetama ning arendasime siis ka seda vestlust. Selgus, et enamik värve täitsa selged, panin siis omalt poolt mõned lisaks.

Priit: Ruuben, sa tead, kuidas inglise keeles punane on?

Ruuben: Ei..

Priit: Red!

Ruuben: (pärast mõttepausi täiesti uskumatu häälega) Fred vä?

Mina ei suutnud sel hetkel ennast tagasi hoida ja turtsatasin täiega naerma 😀

img_1661
Päikesepoiss Ruuben 🙂

Ruuben viskas 5!

Sünnipäev pole õige sünnipäev ilma hommikuse üles laulmiseta. Leppisin Priiduga kokku, et ärkan ise 6:30, käin kiirelt Heraga õues ja kell 7:00 laulame juba Ruubeni üles. Tundus nagu plaan. Hommikul ärkasin selle peale, et kellegi nägu oli mu näos kinni ja mulle sosistati väga valjult kõrva:

“KAS SA EI OLE ÄRA UNUSTANUD, MIS PÄEV TÄNA ON?! KAS SA MULLE KINGITUST EI TAHAGI ANDA??!!”

Jah, see oli Ruuben, kes oli ärganud 6:15 ja kogu logistika segi paisanud. Plaan B! Ütlesin Ruubenile, et ta nüüd kähku ülepea teki alla läheks ja nina ka sealt välja ei pistaks, enne kui ma luban. Jooksin kähku kingi järgi, äratasin teised ja siis laulma! Ruuben oli sõnakuulelikult kogu selle aja peadpidi teki all ja julges välja piiluda alles siis kui “Palju õnne sulle…!” hakkas kostma. Ja oi millise maia näoga ta sealt välja tuli!! 🙂 Kink kätte antud ja kallistused samuti, kribistas-krabistas ta kingituselt paberid enne ümbert ära, kui ma arugi sain. “Täiega jess! Lego Ninjago! Ooooo!” Ausad emotsioonid ja meil ka tuju hea, et temal tuju hea 🙂 Pärast lühikest jalutuskäiku koeraga panime selle kingituse koos kokku. Tulemuseks kindlasti tema siiani suurimate mõõtudega Legomonstrum 🙂

Ülejäänud päev kulges minul peamiselt õhtuseks peoks ettevalmistusi tehes. Kuigi ma nullist kartulisalatit ei teinud ja vege-käsitöö-hamburgereid ka mitte, siis aega võtsid kõik nipet-näpet asjad ikka. Juurviljavaagen, puuviljavaagen, tordi kaunistamine jne jne. Kui mingil hetkel tundus, et ma ei jõua üldsegi õigeks ajaks ja üheskoos kõigi oma närvirakkudega selle asjaga valmis, siis tegelikult jõudsin tööde vahepeal sünnipäevalast nunnutamas käia, koeraga jalutamas, duši all ja ka esimese korruse tolmuimejaga üle tõmmata. Ja isegi siis jäi natuke veel varuaega. Mõnus!

Sünnipäeva pidasime sellises ägedas kohas nagu Hiirte Tuba. Koha leidsin ausalt öeldes tutvuste kaudu, kuna täiesti juhuslikult mu klassiõde koos oma mehega selle projekti taga on. Tuba ise on väga mõistlike mõõtmetega, nii et sünnipäevale võib kutsuda kasvõi 50 inimest: kõik mahuvad ära. Samas ei ole ka 15 inimest liiga vähe. Mänguvõimalused on ägedad, turnida ja peitust mängida sai ka ning absoluutselt terve õhtu vältel sai mängida jalgpalli. Kui ma enne pidu väheke pelgasin seda, et peole tulevad päris suure vanusevahega külalised, siis peo käigus oli selge, et see mure oli asjatu: kõigil olid näod nalja täis ja juuksed märjad. Märjad juuksed ja märg särk tunduvad olevat õnnestunud lastepeo üks tunnusmärke 🙂 või siis on meie tutvusringkonda sattunud kuidagi sellised lapsed, kelle jaoks võiks peo korraldada ka täiesti tühjas, kergelt polsterdatud seintega angaaris, kus saaks kolmekümnekesi ühte palli taga ajada ja niisama ringi maadelda. Peaks proovima.

Hiir käis ka peolt läbi ja tekitas natuke elevust (eriti täiskasvanutes), kuigi mulle tundus, et lapsed said isekeskis täiesti edukalt hakkama. Jah, sünnipäevalaps sai ka muhu pähe, aga seegi tundub, et käib ühe korraliku peo juurde.

Kõik külalised said lahkudes kaasa tänupaki Ruubenilt ja te oleksite pidanud laste nägusid nägema, kui nad said aru, et nad said 2,5h arutult ringi joosta ja selle eest veel kommikoti koju kaasa. Hindamatu! 😀 Ja mul hea meel, et nii rüblik isiklikult kui ka kõik kutsutud külalised näisid peoga rahul olevat. Loodetavasti tuleb siis ilus uus eluaasta! 🙂