Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂

Üleöö suureks

“Ruuben, kuidas sul täna lasteaias läks?” küsis Priit, kui Ruuben oma esimese päeva uues lasteaias oli veetnud. “Ainus jama on see, et palju on väikseid lapsi ja nad karjuvad koguaeg. Muidu on hea,” kiitis Ruuben. Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt kuulasin ja imestasin.

Ühel teisel õhtul, kui Priit oli oma kodutööde tegemise lõpetanud, tuli minu juurde Ruuben, kes oli pilgeni otsustavust täis: “Emme, mina tahan ka nüüd tähti teha! Ja matemaatikat!” Ma vist ei suutnud oma üllatust varjata, sest kui on midagi, mida Ruuben eriti teha ei armasta, siis see on just joonistamine, kirjutamine, värvimine… Sel õhtul lahendas Ruuben ära kõik nuputamisülesanded, mis talle ette anda suutsin. Milline eeskuju võib olla üks tubli vanem vend!

Täna lasteaeda jõudes, tormas mulle juba aiaväravale vastu vägagi vallatus meeleolus Ruuben, kes veidi käriseva häälega kurtis mulle oma suurt muret. “Emme! Mul on rühmas on tüdruk! Täiesti segane! Ajavad taga mind! Ütlevad, et ma olen nende elu armastus! Äää!!!” “Oota, misasja?” ei saanud ma kohe aru “üks või kaks tüdrukut?” “KAKS TÜDRUKUT!! SAMA HULLUD!” “Aga mis nad siis teevad? Ajavad niisama taga või üritavad musi teha või…” “Jaa, musi on küll õige sõna selle kohta!” kilkab Ruuben läbi naeru.

Vot siis sulle suurt poissi! Ühest küljest on tema asjalikkus lausa muljetavaldav. Teisest küljest, ega ma neid elu armastuse kuulutajaid päris nii vara ei oodanud 😀 Ütlesin siis Ruubenile ka, et tüdrukutega tasub igaks juhuks ettevaatlik olla. Vahel võivad nad tõesti päris hulluks ajada! 🙂

Augustibluus

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on august alati tundunud aasta kõige kohutavam kuu. Lihtsalt näed, kuidas visalt kättevõidetud koolivaheaeg, suvepuhkus, valged ööd, soojad päevad jne jne vääramatu järjekindlusega sügisesse purjetavad ning peagi on september paratamatus. Ei saa öelda, et just pisar silma tuleks, aga kergelt melanhoolseks või nukraks teeb küll. Eriti tänasel päeval, kus hommikust õhtuni on ainult sadanud, sadanud, sadanud ning hallid pilved hõljuvad põhimõtteliselt mööda sõiduteid.

Samas on sügises alati ka midagi erilist ja erutavat. Riskin nohiku tiitliga, aga mulle meeldis enne kooli algust kõik vihikud-kaustikud-õpikud korralikult ära pakkida, ritta seada, nimed igale poole peale kirjutada, koolikotti kokku ja lahti pakkida… Ja see uute asjade lõhn! Värsked vihikud, uued õpikud, vahva keemialõhn, mis immitseb tutikatest vildikatest – täielik unelm! 😉 Ja siis muidugi see ootusärevus, et kohe-kohe juhtub midagi uut ja põnevat: uued õpetajad (või siis õpilased), uued õppeained, uued oskused ja uued võimalused. Ega asjata ei öelda, et kõik on uus septembrikuus. Kuigi oktoobriks on tõenäoliselt kõigest sellest uuest juba täielik siiber ees 🙂

Loomulikult ootan ma sel aastal septembrit hoopis teisiti. Ma lähen jälle kooli, aga seekord mitte õpilase ega õpetajana, vaid lapsevanemana. Ma ei oska veel öelda, milline neist kolmest rollist kõige hirmsam on, aga ma kahtlustan, et vast see viimane. Koolimineku juures on lihtsalt nii palju muutujaid ja mulle tundmatuid tegureid, mis mu lapse elu mõjutama hakkavad ja mida ma ise kontrollida ei saa. Näiteks, kellest saab Priidu esimene klassijuhataja – see on ju ülioluline! Kellest saab pinginaaber? Millised saavad olema Priidu parimad sõbrad? Mis väärtushinnanguid ja eeskuju nemad endaga kaasa toovad? Jah, Priit ei koli kodust ära, aga selline väiksemat sorti pesast väljaukerdamine siiski toimub. Ei saa öelda, et ma täiesti külma närvi ja chill out suhtumisega oleks selles mõttes. Nagu öeldakse: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured.

Ka Ruuben alustab septembris puhtalt lehelt, uues lasteaias. Teades tema püsimatut loomust ja täielikku vastumeelsust käeliste tegevuste suhtes, on samuti ülimalt oluline, et ta saaks endale õpetajaks sellised inimesed, kes teda suunata ja juhendada oskavad, mitte puusalt hinnanguid ei tulista. Olen seni mõlemat kogenud ja loodan südamest, et Ruubenil õpetajaga veab. Küll veab 🙂

Nii et ühest küljest ootavad ees põnevad uued algused ja suur ootusärevus, teisest küljest paistab ka pisike ärevusepoiss kõige selle tagant piilumas. Hommikud on igatahes juba jahedaks läinud ja ma natuke isegi ootan neid kargeid sügishommikuid, kui punakollased vahtralehed on kõnniteedel ja kergelt praksuvad jalge all. Õhk on karge ja puhas, päike endiselt ere ning kõrvad muutuvad külmast kergelt roosaks-punaseks. Kui kaua ei pea õues kõrvu külmetama, siis täitsa mõnus ja karastav 🙂

Nunnu forever

Olen ennast viimasel ajal tabanud mõttelt.. või õigemini olen hakanud aru saama, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja tal hakkab mingitmoodi inimese nägu pähe tulema. Okei, ilmselt on see nägu tal juba mõnda aega olnud, lihtsalt mina olen olnud pimestatud ja seda mitte näinud, sest et minu jaoks on ta ju ikkagi minu beebi Ruuben 🙂 Beebinäoga 🙂

Ja just siis, kui ma olin vaikselt hakanud leppima sellega, et isegi Ruuben on suureks kasvanud ja ei roni enam nii tihti kaissu ja ajab mind toast välja ning paneb ukse kinni kui tahab pükse vahetada jne, jne. jõudsime pärast õhtust unejuttu järgmise vestluseni:

Priit: Emme, ma tahaksin ka endale oma tuba. Omaette.

Mina: Mhmh, ma saan sellest aru.

Priit: No ikka kohe väga tahaks. Saaksin seal oma kooliasju teha ja. Arvuti paneks sinna ja…

Mina: Mhmh, no vaatame, mis me teha saame selle mõttega. Ruuben, sina tahaksid ka kindlasti oma tuba, jah?

Ruuben: Ei, emme, mina tahan koos sinuga elada!

Jah, see on see koht, kus väljamaa komöödiates lastakse lindilt “awwwwww” ja kõik on jube nummi, ainult et päriselus on kõik palju nummim 🙂

Kui mõni sünnib väljapaistva kunsti-, muusika- või spordiandega, siis Ruubenil on nunnususe level kahtlemata keskmisest kõrgem. Südamest loodan, et ta ei jää ainult sellele rõhuma, vaid arendab ka teisi oskusi/omadusi, et elus hästi hakkama saada. Minu nunnuks jääb ta muidugi alati, mis siis et suure poisi nägu peas 🙂

Pesupäev

Mulle nii tohutult meeldib, et mul on hakkajad pojad, kes igal pool kaasa sehkendavad ja kõiges mind aidata tahavad. Jah, kohati tekitab see parasjagu peavalu ja muret (näiteks kui suure kokanoaga õuna hakatakse lõikuma), samas on see ikkagi pööraselt armas, kui nad igapäevatoimetustele ligi astuvad, mind kallistavad ja küsivad, et kas nad saavad mind kuidagi aidata. Iga ema unistus 🙂 Või noh, minu vähemalt 🙂

Huvitaval kombel on pesu pesemine selline tegevus, mis alati meeletult elevust tekitab. Pesu on tore masinasse toppida, eriti suurt elevust tekitab aga külm-niiskete riiete pesumasinast väljavõtmine ja süles kuivatuskohta tassimine. Natuke on vist külm ja natuke on vist kõdi ka. Igal juhul itsitavad mõlemad ning teevad kiiremaid ringe, et teisest rohkem ikka asju kohale saaks viia. Ja siis vahel teevad võistlust, et kummal rohkem riideid sülle ära mahub. Nii võib juhtuda, et emb-kumb neist ise riidehunniku tagant enam välja ei paistagi 🙂

Viimati kui riideid kuivama panime, siis aitas ka Ruuben riideid kuivatusrestile sättida. Ühel hetkel jäid talle pihku minu stringid.

Ruuben: Mis need on?

Mina: Need on aluspüksid.

Ruuben: KUIDAS? Pole võimalik! Kas päriselt?

Mina: Jah, päriselt! 😀

Õhtul enne vanni minekut hakkas Ruuben oma päevariideid musta pesu korvi panema. Kuna see oli ootamatult jälle kolmveerand-täis saanud, otsustas ta, et paneb korvist mustad riided juba järgmiseks päevaks masinasse ära. Uus hämming ei lasknud ennast aga kaua oodata, kuna pojale jäi näppu minu õhukesed sukk-sokid. Vaatas ja vaatas neid umbusklikult ja küsis siis: “Emme, kas need on ka aluspüksid?” 😀

Ja see oli see koht, kus mina küsisin, et KUIDAS ta küll seda ette kujutab 😀

Moodsad armastuskirjad

Mina sain oma esimese mobiili kingituseks, kui ma sain 18. aastaseks. Jah, wow, nii hilja. Käisin siis 12. klassis ja enamikul minu klassikaaslastest oli see juba olemas. Selles mõttes on elu ikka kõvasti edasi läinud, sest et praegu saavad lapsed oma esimese mobiili kas lasteaia lõpupeol või vahetult enne 1. klassi minekut.

Priit sai oma esimese mobiili selles mõttes täitsa lambist – üks telefon jäi lihtsalt üle ja miks mitte anda talle harjutamiseks. Ja ütleme nii, et selles on ikka midagi maagilist, kui järsku suureks saanud pojake mingis suhtluskeskkonnas südameid ja naerunägusid saadab. Minu väike lootus on, et ehk motiveerib see teda ka rohkem lugema ja kirjutama õppima.

IMG_0181
Priit ärkas täna kell 6:10 ja hakkas kohe viberdama