Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.

Advertisements

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Suusariik Eesti?

Kui enamik eestlaste jaoks tähendab suusatamine tatt ripakil ja hambad ristis klassikastiilis mäest üles rühkimist, siis mul on hea meel, et Kelly Sildaru on näidanud, et saab ka teisiti. Näilise kergusega ta suisa lendab suuskadel, mida on esiteks äärmiselt nauditav vaadata ning teiseks ehk muudab midagi ka teiste noorte mõtlemises. Milleks ise mäest üles ronida, kui võib lasta end mäkke viia hoopis ankrul või liftil ning suusatada ainult mäest alla. Ei, kaelamurdvaid hüppeid ei pea mitte igaüks tegema.

Loomulikult hoiavad kõik Kellyle enne võistlusi pöidlaid. Lisaks sellele, et ta on väga andekas ja maailma tipptasemel, on ta ka noor, habras ja nunnu – perfektne kombo, et olla eestlaste lemmiksportlane. Kui Kelly Sildaru viimaste triumfide üle on mul sarnaselt paljudele teistele väga hea meel, siis see, mis Eesti meedias lahti läks, on lihtsalt jabur.

“Eesti on taas suur suusariik!”, “Meie oma Kelly Sildaru!” , “Suusamaa Eesti” jne jne kisendasid Seitsmesed, AK Sport ja paljud teised. Ja siis loomulikult Postimehe üks parimaid palasid: Eesti hoiab X-mängude medalitabelis kõrget kohta Nagu mida helli? Mida see Eesti siin hoiab?

Et asi veel naeruväärsem oleks, õnnitleb Läti peaminister Taavi Rõivast Kelly võidu puhul Twitteris. What? Mis teil viga on? @TaaviRoivas  Lisaks niigi jaburale olukorrale teeb ta seda nii vigases inglise keeles, et vägisi jääb mulje nagu oleks Kelly lätlane. Mis teil viga on??? Kõige tabavamalt võtab selle jama minu arvates kokku Olav Osolini kommentaar: @osokas

Ja mis pagana suusariik see Eesti siis õigupoolest on, kui meil pole mitte ühtegi mäge ega isegi lund (9 kuud kehva suusailma ei lähe arvesse!)? Mis pagana suusamaa, kui ilma “teaduse imeliste abivahenditeta” ei seisa meil keegi reaalselt isegi suuskadel püsti?

See on nii tüüpiliselt eestlaslik: siis kui oleks vaja omasid toetada, siis ei julge mitte keegi ennast siduda ega avalikult kuulutada, et üht või teist pooldab või talle pöialt hoiab. Kui keegi feilib, siis on parvede viisi parastajaid ja “I told you so” inimesi platsis. Ja kui kellelgi hoolimata kadedatest ja õelatest eestlastest ka tõepoolest hästi läheb, siis on järgmised tegelased platsis, kes rusikaga rindu taovad ja karjuvad “Meie Kelly”, “Eesti on vägev suusariik!” , “küll on uhke olla eestlane” ja mida veel. Kuidagi nõme. Ja hale.

Kahtlemata on Kelly äärmiselt heade eeldustega ja ülimalt andekas tütarlaps. Kahtlemata on kõige suurem panus tema edusse tema perekond, kes teda (ja ta venda) pühendunult toetavad. Selleks, et nii kaugele jõuda, on vaja just perekonna tuge. Ilmselgelt elavad need vanemad oma laste nimel. Nad on näinud ja toetanud õigel hetkel nende sportlikke eeldusi, võimaldanud neil treenida ja areneda ning lasknud neil päris mägedes ja päris lumel suusatada ka siis, kui veel nimekaid sponsoreid toetamas ei olnud. Eelkõige on see ikkagi nende vanemate pühendumine, mis on Kellyle ja ta vennale tuule tiibadesse puhunud.

Nii kaua kuni “suurel suusariigil” ei ole riiklikku plaani, kus kõik 3-5 aastased mäesuuskadele pannakse ja sisuliselt hüppesse viiakse või nende treeninguid ka Alpides kinni makstakse, ei ole mõtet teiste töö vilju enda lauale krahmata. Karm uudis, aga Eesti ei ole kunagi mingi suusamaa olnud. Eestis on parimal juhul fanaatilised suusaperekonnad, kelle töö vilju siis üheskoos nauditakse. “Meie Kiku ja Kaku Šmigunid” ja nüüd “Meie Sildarud”. Get real, Kelly ei ole seal, kus ta täna on, tänu Eesti spordipoliitikale või meeletutele riiklikele toetustele. Ta on maailma tipus, kuna ta ise tahab ja ta perekond on seda talle võimaldada saanud.

Nii et Eestis on üks kõva suusaperekond juures: perekond Sildaru. Jõudu ja jaksu teile!