Laupäev lastega

Olen ajapikku selgusele jõudnud, et olen loodusturist. Kuna Eestis mägesid ei ole, mis mind kõige rohkem tõmbavad, siis tuleb leppida muude atraktsioonidega: näiteks ranna ja rabaga. Pealegi polnud me Viru Rabas veel (koera ja) lastega käinud, nii et tundus hea plaan laupäeval oma sammud just sinna seada.

Kokku olengi ma seal tegelikult käinud kõigest kaks korda, aga iga kord kui sealt Loksa ristist ka mööda oleme sõitnud ja ilm vähegi ilus on olnud, on autode hulga järgi otsustades toimumas laulupidu. Nii ka seekord. Selles mõttes kõige parem koht ei ole, aga mis siis ikka. Nautisime ilusat ilma ning suureks kasvanud poisse 🙂

Kui poisid said veel aru sellest “ära laudteelt maha astu, vajud sisse” jutust, siis Hera puhul see ei toiminud. Mingil hetkel ta avastas end kõhuni mudast ja oli kergelt öeldes üllatunud. Kui me oma jalutuskäigu lõpp-punkti: kõige suurema järve juurde jõudsime, siis pidime võitlema oma sooviga Hera sinna sisse visata. Tükk aega pidasime kiusatusele vastu, aga siis ikkagi tegime ära: nügisime koera vette ja lasime tal koos omapoolse julgestuse ja abiga välja ujuda. Karistada saime ka kohe, sest et koer raputas kogu selle märja kõik meie peale kuivaks 🙂

Pärast põikasime vaatasime veel seene- ja mustikapilguga metsa, sõime suud siniseks (Hera ka, sest et mustikad talle maitsevad) ja põikasime läbi Ihasalu rannast. Priit ehitas liivalossi, mida Hera vahepeal ampsamas käis; Romet ja Ruuben möllasid laintes. Koer polnud rabajärvest liiga suurt šokki saanud, nii et käis ka ikkagi vees, kuigi mitte enam nii sügavas. Tema lemmiktegevus oli ranna ainsas kõntsahunnikus püherdamine. Usun, et see oli tema päeva tipphetk 😀

Kui mul parasjagu puhkust ei ole, siis mulle täitsa piisabki sellest, kui nädalas on üksainus soe ja ilus päev. Nii kaua kui see päev on laupäev 🙂

Puugimagnet

Seda, et puugid on olemas, ma loomulikult ju teadsin. Vanaemal oli alati maal kass, kellel aeg-ajalt neid ikka leidus, aga kuna ma olin toona plikatirts, siis tegi nende eemaldamise vastiku töö pea alati ära vanaema. Ometi tuli minu jaoks esimese puugi avastamine täieliku šokina. “Mina seda rõvedust oma kätega ei katsu!” deklareerisin otsekohe.  Seega tuli loomapoest varuda mingid pisikesed sõrgkangi moodi riistad, millega saab puugi kiirelt ja lihtsalt looma küljest lahti keerata. Seda “kiirelt ja lihtsalt” muidugi koer ise ei teadnud ja selles osas keeldus koostööst täielikult. Pika ponnistuse tulemusena puuk siiski lõpuks koos enda peaga looma peast eemaldus.

Ei läinud vist päevagi mööda, kui koera karvahoolduse ajal koperdasin sellise isendi otsa, mis oli väljanägemise järgi seal verd imenud vist juba terve kuu. See oli maailma kõige rõvedam täissöönud puuk EVER, mida ma näinud olen ja minu esimane reaktsioon võis olla midagi nii väljapeetut kui “fucking fuck!” Jah, ma tean, nii ei ole ilus öelda. Sedagi puuki mina välja ei urgitsenud.

Küll aga tuli mul käed külge panna juba järgmisel korral, kui koer metsaringilt koju tuli ja ma tema karvadel pisikesi tumedaid täpikesi märkasin. Karjusin vastikustundest kui vastiku lahtise puugi karvadest välja nokkisin ja selle metallkausikeses mini-leegiheitjaga ära põletasin. Ja nii neli korda järjest! NELI! Neli väikest vastikut lahtist puuki minu kodus! APPI! Pärast seda vaatasin luubiga üle nii enda kui ka poisid ja olin mõttes tänulik, et koer on valget värvi – nii paistavad igasugu jamad (ja väikesed vastikud lahtised puugid!) kohe kaugele ära.

Nüüd ma kammin teda iga päev ja sobran ta karvastikus nagu väike ahvipoiss. Hirmuga, et leiangi midagi. Brrr. Uskumatu, et ma seda ütlen, aga ootan turvalist talve tagasi. Vähemalt puukide seisukohast vaadatuna küll.

Nädalavahetuse parimad palad

Kui päike on väljas, siis on täielik kevad! Aias ja toas on tore küll nokitseda ja vajalikke asju teha, aga mõtlesime, et võiks nädalavahetusel ka kuskile natuke kaugemale minna. Koera tulemisega majja on füüsilist liikumist rohkem olnud, kuid oleme samas ka paiksemaks jäänud. Kindlasti on oma roll sellel, et Hera autosõitu (veel) ei naudi ja pigem oksendama kipub 😀 Kuhu sa nii ikka sõidad?

Võtsime ikkagi plaani väikse matka ning lähim matka-õppe või mis iganes rada meie kodule on Tädu, mis ühtekokku oli ca 4 km pikk jalutuskäik ning jõukohane ka kõige väiksemale kahejalgsele. Ruuben küll protesteeris selle vastu tugevalt ja nõudis emmega kojujäämist, kuna tal a) on ikkagi natuke nohu ja see on hull haigus, millega metsa ei lasta! b) hädasti on vaja Legosid tugevamaks teha c) ja siis see asi ka, et mitte üldse ei viitsi. Eks ma mõttes olin valmis teda viimased 3,5km ka seljas kandma, peaasi, et värsket õhku ja liikuma saab. Nii läksidki õunasnäkid ja kommi-auhinnad koos veepudelitega seljakotti ning sõit võis alata.

Ilm oli parajalt soe ja mõnus (kindad siiski soovituslikud!), koer sai end loomana tunda ning poisid avastasid vähemalt 4 erinevat liiki sipelgaid, kes hoogsalt oma pesi korrastasid. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei lasknud “millal me söögipausi teeme?” küsimused ennast kaua oodata. No tegime siis mõned.

Raja lõpus pidi olema lõkkekoht, mida mingil hetkel kõik pikisilmi ootama hakkasid. Kui ma veel seda ka lubasin, et kõik, kes omal jalal sinna kohale jõuavad, saavad auhinnaks kommi, siis oli ind ja rõõm seda suurem!

 

Tegime viimase snäkipausi ning siis edasi juba auto juurde. Kui kokkuvõttes oli väga mõnusa pikkusega matk, siis viimased 800m, mis kulgesid mööda maantee serva, olid kuidagi eriti ebameeldivad. Kontrast vaikse ja rahuliku metsa ja sõidutee vahel oli lihtsalt nii suur.

Kuna tuppa veel üldse ei tahtnud minna, siis avasime (eba-eestlaslikult alles nüüd!) grillihooaja. Vorsti grillisime ka, aga sellest polnud mingil põhjusel tahtmist pilti teha.

Ja pintslid andsin ka poistele korraks pihku, aga see on juba üks teine teema… 😉 Kokkuvõttes on mul nii hea meel, et pikk ja pime aeg on möödas ja elu hakkab inimestesse ja loodusesse tagasi tulema! 🙂

Esimesed sammud

Ühel hommikul mõtlesin, et kui ma juba niikuinii kell 6 ärkan ja koeraga välja lähen, miks mitte siis juba ka paar jooksusammu teha. Koeral ka koormust õige pisut rohkem ja minul ilmselgelt kasud sees. Mõeldud-tehtud!

Esimesel päeval vaatas Hera, et jumalast normaalne värk, saab ka natuke kiiremalt kõik kohad üle nuusutada. Teisel päeval arvas, et ta ei viitsi koostööd teha ja seega sik-sakitas kõikvõimalikel viisidel minu ees, taga ja vahepeal, nii et mul oli tema korralekutsumisest enne võhm väljas kui jooksmisest.

Pärast seda oli paar sellist korda, kus Hera toimetas oma toimetamised ära kuskil hommikuse ringi keskel, nii et jooksin reaalselt pool maad nii, et ühe käe otsas rihm koeraga, teise käe otsas kott koera junniga. Pean tunnistama, et on olnud meeldivamaid kombinatsioone.

Igatahes tundub, et Hera on vaikselt hakanud ära harjuma, et kõike tuleb teha natuke kiirendatud tempos, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, et ta ikka päris hästi aru saab, mis seos on kaelarihma, jalutusrihma ja inimese vahel. Ja tundub, et ka mina hakkan vaikselt selle jooksusammuga ära harjuma ning tahaks natuke pikemale ringile minna.. 🙂

Üsna kindlalt minust sel hooajal uuesti mingit jooksusportlast ei saa, sest et vaevalt küll, et ma lisaks hommikusele miniringile selleks mingi lisaaja leian. Aga see jooksmise tunne on ikkagi ülimalt hea! Tundub, et see armastus ei lähe nii kergelt verest välja! 🙂

Samal ajal koerakoolis..

Murphy ütleb: kui sa oled planeerinud oma sõbrannadega fotostuudio külastuse ja enda arvates kõik jube hästi logistiliselt ära planeerinud, tehakse ootamatult koerakooli fotosessioon mitte ainult samal päeval, vaid ka täpselt samal kellaajal. Katchinnng!

Päris vähe ei olnudki kahju, seda enam, et minust koos Heraga pole pea ühtegi pilti. Mulle lihtsalt meeldib endale nii väga pildistada, et teistele väga kaamerat ei jagu 🙂 Nojah, aga mis siis ikka. Marko käis seal ära ja hea mälestus koera esimestest kuudest meie juures ikka.

Meie grupis on kokku 5 koera: Hera, Saksa lambakoer Luna, kaks Parantsuse buldogi (kes on juhtumisi õde ja vend) ja minu poiste lemmik: must taks! Põhimõtteliselt käivad kutid koerakoolis kaasas ainult selle pärast, et seal taksiga mängida saaks. Uskumatu! 🙂

Tunnid on kord nädalas ja näevad välja nii, et kõigepealt ca 40-45 minutit toimub siseruumides treening ja erinevad harjutused, vahetatakse kogemusi ja antakse nõu. Ning kui raske osa on läbi, lastakse enne kojuminekut koerad sisehoovi lahti ja siis läheb mölluks. Viimaste kordade trend on see, et samal ajal kui taks Priidu ja/või Ruubeniga mängib, teevad buldogid Herale kambaka. Nad lihtsalt ajavad teda kahekesi nii kaua taga, kuni Hera puhkamiseks pikali viskab ning siis hüppavad mõlemad oma nelja pisikese jalaga Herale turjale ja hakkavad seal trampima. Päris koomiline vaatepilt, kuidas kaks pisikest musta ühele suurele valgele ära teevad. Aga mis peamine – tundub, et kõigil on lõbus ja koerad naudivad seda suhtlust.

Kutsikakool peaks praeguseks olema kestnud veidi üle poole ja enesekindlust oleme sealt saanud kuhjaga. Eelkõige ongi seda ilmselt uuele koeraomanikule vaja, sest et ega koerte koolitamise oskus just kuidagi loomulikuna ei tule. Sedavõrd innustavam on näide kleenukese treeneri näol, kellel on kodus endast vähemalt kaks korda kaalukam Leonbergeri koeramürakas, keda ta mängleva kergusega haldab. On mille poole püüelda 🙂

728
Foto: Ivi Triin Vahera

Ruuben

Pärast pea 5-aastast tutvust on Ruuben minu jaoks ikka veel müstika. Üllatusi täis, pidevas muutumises ja arengus. Ruuben on mulle nii palju asju näidanud ja õpetanud. Kindlasti näitab ja õpetab veelgi.

Vaatan vahel Ruubenit, kuulan tema arutlusi ja tunnen, kuidas temas on tark ja kogenud hing. Palju vanem, targem ja kogenum kui 5-aastane. Vahel on see hirmutav, aga enamasti annab julgust ja lootust. Ja hellust ja lähedust pakub ning nõuab see väike rüblik jätkuvalt väga palju. Selle üle on mul väga hea meel ja loodan, et see side, mis meil omavahel on, ei kao mitte kunagi ära!

Ruuben on ehtne nukitsamees: tal on juuksed alati sassis, tal on krutskinägu peas ning mingi pahandus kuskil pooleli või valmis. Kui vaja armas ja nunnukas olla, siis selles on tal ammuilma doktorikraad. Vanema venna kiusamine tuleb kahjuks samuti liiga hästi välja.

Ruuben on kohati liiga julge. Kui alguses tundus, et ma pean oma lapsi tõenäoliselt ettearvamatult käituva koera eest kaitsma (ärge laske lakkuda, ärke lubage hüpata, ärge lubage naksata, ärge jookske eest ära, muidu olete saak jne), siis mida  aeg edasi, seda rohkem pean ma koera Ruubeni eest kaitsma. Näiteks tahab Ruuben koera kallistada või siis väga emotsionaalselt paitada. Või siis teda sügada kui koer parajasti magab või on magama jäämas. Koerale on see keeruline olukord, kuid ükskord peab saabuma aeg, kui Ruubenile kõik need keelud meelde jäävad 🙂

img_9163
Multikaid vaatamas
img_0892
Hommikused unised näod
img_9215
Aeg hullata ja mängida
img_9242
Jääkamakat tahad?
img_9166
Haruldane pilt – ilma Herata

Võib öelda küll, et Ruubenist ja Herast koos on mul kõige rohkem pilte. Tundub, et Ruuben otsib seda kontakti koeraga kõige rohkem, ta ei pelga koera nii palju kui näiteks Priit ja selle julguse tulemusena julgeb omakorda ka koer seda kontakti rohkem otsida. Täna hommikul näiteks kui Ruubeni diivanile sülest maha panin, hüppas Hera samuti diivanile ja hakkas Ruubeni varbaid limpsima. Selline tore hommikune rutiin, mis päris hästi üles äratab 🙂

Stiilsed junnid

Küsin: “Kes või mis on pildil?”

Pühas lihtsameelsuses võiks ju arvata, et tegemist on mingite eriti lahedate sisekujunduselementidega. Või äkki hoopis peapael? Šeff vöö? Kokkurullitav seelik? Rannakleit? Bordüür? Töölaua seinakaitse? Lauakate? Ühekordne põrandavaip? Sukapüksid? Buff? Mida veel?

Ütlen ära, et õiget vastust ei ole veel kõlanud. Tegelikult on need neli vahvat koerajunnikilekoti rulli. Ehk kui soovite, siis neli s*takotti rulli! 😀

Jah, ma arvestasin sellega, et ma hakkan koerajunne kokku korjama (tegelikult teeb mind täna juba kurvaks ja kurjaks see seltskond, kes oma koera järel koristada ei suuda ega taha. What nagu?), ma lihtsalt ei osanud seda oodata, et selleks on eraldi tööstusharu loodud, mis ilusaid koerajunnikotte toodab 😀 Pagan, see on lihtsalt naljakas!

Samas, olgem jällegi ausad: seda junni on vahel ikkagi väga vastik läbi junnikoti oma käte vahel tunda ja kotti tõmmata. Olgu öeldud, et tegemist ei ole mingi paksu kilega ja mingil hetkel on ikkagi reaalselt see pask sul praktiliselt peos. Väkk noh!

Aga võib-olla teevadki need ilusad kilekotid junnikorjamise kuidagi talutavamaks? Iseenesest miks mitte? Junn on küll vastik, aga vähemalt on ta ilusas kotis. Ja mis ei ole vähem tähits: saad uhkelt oma ilus kott näpus ringi käia ja kõigile näidata, et sa ei jäta oma koera jama kellegi teise aia taha vedelema. Respect! 

Ahjaa, selle koti kõige suurem boonus on see, et see on lõhnastatud. Päriselt! 😀 Paned junni kotti, aga see ei lõhna nagu junn, vaid nagu vanilje! Lihtsalt imeline! 😀

 

Koeraeluga harjumine

Sellest on nüüd umbes 2,5 nädalat kui Hera meie perega liitus. Jah, ma tean, tegelikult on tunne, nagu ta oleks meil juba olnud vähemalt 2,5 kuud kui mitte aastat! Mis siis selle ajaga muutunud on?

Lubasin enne koera võtmist, et just mina hakkan olema see, kes hommikuti koeraga väljas jalutamas käib. Seega on minu jaoks kõige suurem muutus see, et ma ei lükka enam äratust 3-5 korda edasi, vaid ärkan reaalselt esimese tirina peale (6:00), panen soojalt riidesse; kakakoti, maiuse ja taskulambi erinevatesse taskutesse ja lähen Heraga õue. Ükskõik, mis ilmaga, isegi siis kui Hera väga ei tahagi 😀 Aga teate, jumalast mõnus on! Värske õhk ja väike liikumine (30-40 minutit) äratavad nii mõnusalt üles, et hommikud on minu jaoks saanud täiesti uue kvaliteedi. Kuna kõigi riidekihtide vahelt ongi koledatele ilmastikunähtustele (nagu vihm ja tuul, kujutate ette!?) avatud ainult mu nina ja silmad, siis ei kurda ka absoluutselt. Nagu öeldakse, pole olemas halba ilma, on kehv riietus. See ütlus ongi ilmselt koeraomanike poolt välja mõeldud ja öeldud.

Pesen põrandaid keskmiselt kaks korda nädalas. Varem pääsesin lihtsamalt: piisas ühest korrast 1-2 kuu peale. No mis teha, pole vist suurem asi põrandajapesija, eriti kui otseselt vajadust ei näe. Nüüd aga näen vajadust. Ja tihti.

Mul ei ole kodus enam ühtegi vaipa, mida ma sihtotstarbeliselt kasutaks. Kuna Hera armastas alguses oma junnid meie valgetele vaipadele teha, siis pole ilmselt väga suur ime, et need vaibad ei ole enam eriti valged ja eriti ilusad, mistõttu ma korjasin need silma alt ära, et need põhjalikult ära puhastada ja tagasi panna kui Hera on kodurüvetamise kombest lahti saanud.

Lauale ei tohi midagi jätta. Kui Hera esimest päeva üksi kodus oli, siis tõmbas ta diivanilaualt koos linikuga maha lille ja küünlahoidja. Lill oli korralikult läbi rapitud, plastmasstops ära puretud ja keraamiline pott korralikult kardina taha peitu viidud. Mis te arvate, kus muld oli? Loomulikult valge vaiba peal! 🙂

Kui diivanilauale jätmise ohtlikkusest saan ma nüüd tagantjärgi isegi aru, siis seda, et ta köögilaualt tassid maha tõmbab ja oma pessa viib, ei osanud keegi ette kujutada. Või et ta kardinad eest tõmbab. Ei, mitte külgede peale eest ära, et parem meid koju oleks oodata, vaid maha, alla, põrandale. Kui ma mõtlen meie libedatele põrandatele, siis veidi ajab see vaatepilt muigama, kuidas ta kardinaid alla üritab tirida, aga ise kohapealt ära libiseb. Samas, need hetked, kui ma neid kardinaid (jah, seda on nüüd juba korduvalt juhtunud) tagasi riputan ei ole enam nii naljakad olnud, sest et see on lihtsalt nii tüütu ja nüri tegevus!

Kogu seda “kodu uuenduskuuri” läbi elades olen põrganud vastu suhtumist, et koerad ongi pätid ja närivadki mööblit, jooksevadki nagu hullumeelsed sulle vastu kui sa poekottidega koju saabud, hüppavadki ja näksavadki mänguhoos; tirivadki kardinaid maha ja roojavadki tuppa. Et koerad ongi lihtsalt sellised “sõbrad”, aga noh, samas vastukaaluks nad limpsivad nägu ja kaitsevad kodu või midagi.

Mulle see jutt ja suhtumine eriti veenev ei olnud, eriti kuna ma saan ju aru, et see tuppa oma häda tegemine ei ole tingitud põiepidamatusest (õhtust hommikuni 9-10 tundi ei ole probleem, miks siis päevasel ajal järsku 30 minutit on?), vaid seal taga on mingid muud hirmud.

Ostsin endale Koerakuulaja raamatu, lugesin õhtuga läbi ja pean ütlema, et nii lihtsat, loogilist, selgete põhjenduste ja praktiliste näidetega raamatut pole ma vist elusees lugenud. See peaks olema igale koeraomanikule kohustuslik kirjandus. Ilma naljata!

Ma ei hakka siinkohal seda raamatut ümber jutustama, selleks tuleb ilmselt eraldi aeg ja blogilehekülg võtta, aga põhiline point on see, et koera kasvatades tuleb lähtuda hundikarja reeglitest ning läbi lihtsate ja selgete signaalide võtta koeralt ära talle ülejõu käiv liidrirolli kohustus. Sest et justnimelt see alfa roll ongi see, mis paneb koera meie mõistes halvasti käituma: mööblit närima, tuppa junnima, hüppama, kraapima, haukuma, kiljuma jne jne.

Ma ei saa öelda, et Hera oleks 4kuuselt mingi probleemne koer olnud, pigem koer nagu koer ikka, ehk isegi veidi rahulikum, kuid sellised tüüpnähtused ilmnevad ikka. Pärast seda kui me oleme neid raamatus lahtikirjutatud põhimõtteid ca 24h järginud, on selgelt näha, et koera suhtumine on muutunud. Ta on vabam, rahulikum ning silmnähtavalt usaldab meid. Kokkuvõttes on kõigil rõõmu rohkem 🙂

Nimi koerale

Kui me olime Markoga omavahel enam-vähem kokkuleppele ja otsusele jõudnud, et me ikkagi võtame praegu kohe koera, siis tundus kõik korraks kena ja tore. Kuni kerkis see küsimus, et “Mis me koerale nimeks paneme?” Mul ei oleks midagi selle vastu, et kutsuda koera selle nimega, mis tal passis kirjas on. Meie omal oli see “Idee” ja kuidas me ka ei mõelnud, ei suutnud ette kujutada, et me “Idee-Idee” hüüame ja selle peale koer kohale jookseb. Pigem vaatavad kõrvaltvaatajad, et täitsa lolliks läinud: “Neil tuli mingi mõte ja nüüd karjuvad sellest siin!” Ja kuna õige eestlase jaoks on kõige tähtsam ikkagi see, mida teised temast arvavad, siis hakkasimegi teisi koeranimesid kaaluma 🙂

Panin siis google‘sse mingisuguse “female dog names”  ja “female german shepherd names” (bitch ei julgenud panna, mine tea, mis materjali google selle peale leiab?!) ja ei uskunud oma silmi, kui palju bestpuppynames.com jms analoogseid aadresse välja tuli. Hämmastav! Tegin esimesele lahti, scrollisin poole lehe peale ja bämm: Bianca. Minu valik oli tehtud! Marko vaste sellele oli Lexus, mis iseenesest oleks täitsa ilus nimi kui ta samal ajal automark ei oleks. Panime mõlemad üksteise nimedele veto peale ja otsisime edasi.

Kuna mulle väga meeldib selle koeratõu selline, kuidas nüüd öeldagi, soliidne väljanägemine ja valge karvkate, siis mõtlesin, et ehk annaks panna nime, mis annaks seda valget mingis mõttes edasi (Bianca muidu vastaks sellele tingimusele, daa). Mõtlesin igasuguseid Lumi ja Säde ja Iglu 😀 ja Alaska jms nimesid, aga need olid lõpuks nii jaburad, et paberile nad jäidki. Pealegi pannakse neid nimesid tänapäeval väikestele tüdrukutele ja oh neid veidraid hetki siis! Veenus? Sellega seostub mingil põhjusel mulle Venus Williams, kes ei ole just eriti valge, nii et minu ajus need seosed põrkusid. Mis variandid siis veel on?

Selle aja peale hakkas Marko siiski vaikselt leppima, et koera nimi võibki olla Bianca, kuna noh, happy wife, happy life siiski, eksole. Mina aga üritasin ennast ette kujutada seda nime ütlemas ja takerdusin “ia” lühendisse selles nimes. Avatasin, et kui Bianca öelda, siis see “i” tuleb seal üsna ebamugavalt, eriti kui peaks mitu korda järjest hõikama. Hmm… Banka ei kõlba aga kuskile..

Kutsikas oli juba paar päeva meie juures olnud, kui otsisime taas internetist erinevaid nimesid ja Marko küsis, et mida ma Gaia nimest arvan. Ütlesin, et see mulle ei meeldi, aga Hera on okei (olin ka eelnevalt silmadega üle Vana-Kreeka jumalate lasknud). Ja Hera ta nüüd ongi. Hea nimi selles suhtes, et on lühike, lihtne ja ei tohiks olla ühegi kuulekuskäsklusega sarnane. Ruubenile muidugi paras trikikas, kuna tal see R-täht ei tule veel sugugi nii hästi kui võiks. Aga võib-olla ongi parem, saab igapäevaselt harjutada.

Nii saigi Hera endale päris oma nime. Kuigi ega ma päris lõpuni kindel ei ole, et ta kuskil sisimas siiski pisike Bianca ei ole… 🙂

Kuidas me kutsika koju tõime

Ütleme nii, et sellest hetkest alates, kui oli selge, millist tõugu koera me omale pereliikmeks soovime, hakkasid asjad hämmastavalt liikuma.

Ma olin vist juba mitmeid kuid oma meeletust koerasoovist jahunud ja Marko oli kõikvõimalikel moodustel üritanud nösuninadele (Prantsuse buldogid, Saksa bokserid) vetot panna ning Saksa lambakoera propageerida, kui jõudsime läbi ma ei tea mis kanalite esialgsele kompromissile: Samojeedi koer. Hmm, peamine argument tema puhul oli küll see, et antud tõug peaks olema hüpoallergeeniline ning kui on oht, et peres keegi kannatab koeraallergia käes, siis see tõug pidi safe olema. Safe küll, aga samas ka ÜLIkarvane, nii et meie subtroopilistest kodustes tingimustes pelgasime, et lõpuks ta lihtsalt higistab end seaks ja käib ringi nagu oleks just ujumast tulnud.

Jerry 2
Samojeedi koer. Pilt kennelist Silverwhite

Selle koeratõu avastamise ja esimese kompromissi juures oli edasiviiv jõud see, et a) leppisime kokku, et meile meeldib ikkagi lühikarvalisem koer (hallooo, bokser!!!) b) meile meeldib valge koer ja c) meile meeldib koonuga koer (sorry, bokser!). Kui need tingimused paika said, siis oli Šveitsi valge lambakoer (ja just lühikarvalises variandis) vägagi loogiline valik.

Kui siis Marko ühel päeval nii muuseas ütles, et “mul siin klassiõde postitas midagi facebooki, et tal mingid valged kutsikad üle… vaata, mis koerad need on?” ja selgus, et loomulikult olid need Šveitsi valge lambakoera kutsikad, siis sai suur koerasoov järsku vägagi konkreetsed mõõtmed.

“Nojah, aga me ei saa ju praegu koera võtta. Mida ta teeb, kui me tööl oleme? See on väga ebamõistlik!” Kui lisada siia juurde veel ratsionaalselt väljaarvutatud lisakulud, mis koerapidamisega kaasnevad, siis neid argumente, mis olid koeravõtu vastu, oli tunduvalt rohkem kui neid, mis olid poolt. Aga see ei tähenda, et soov või tahtmine oleks kuidagi väiksemaks läinud 🙂

Kui me detsembri alguses Lääne-Virumaal käisime, siis ütlesin nii muuseas, et “no lähme käime vaatame neid kutsikaid ka, täitsa niisama.” Noh, et tutvume tõuga ja vaatame kui suur see täiskasvanud koer on ja mida koerad üldse teevad – saada mingi selline vahetum kogemus. Kohale jõudnud, ootas meid ees neli valget lambakoera: ema kahe kutsikaga ja üks selline kaunis lühikarvaline täiskasvanud koer. Kahest kutsikast üks oli lühikarvaline emane ja teine pikakarvaline isane – igale maitsele midagi 🙂

Vaatasime, rääkisime jutt ja paitasime koeri. Ja ükskõik kui ümmargust juttu me ka ei ajanud “praegu on ikka keeruline” ja “kuidas me jätame kutsika nii pikaks ajaks üksi koju” jne jne, siis kodu poole sõites mõtlesime mõlemad sellest lühikarvalisest emasest kutsikast…

Aeg läks mööda ja ma hakkasin vaikselt leppima, et seekord, sellest pesakonnast meie koju uut pereliiget veel ei tule. Priidu allergiatestide tegemine võttis aega, kutsikad kasvasid muudkui suuremaks ja huvilisi jagus. Ja siis saatis Marko klassiõde kutsikast pildi ning kirjutas kuidagi nii muuseas, et “see kutsikas siin ootab vist jätkuvalt teid”, mille peale minul oli muidugi “awwwww” ja “toometakoheära!” 😀

Ja edasi läks tõesti kiirelt: Priidu allergiatestid OK – koeraallergiat ei esine! Sobiv aeg kojutoomiseks välja valitud, pesa punutud jne. Ja nii sõitsimegi oma suusatuurinädalavahetuselt koju juba koos kutsikaga. Kutsikaga, kellel oli terve autosõidu aja süda nii paha, et pidevalt ilastas ning ühe korra ka oksendas. Õnneks kaasavõetud rätiku peale, nii et peale süljeplekkide auto interjöör kannatada ei saanud. Marko muidugi ähvardas, et selle ila puhastamine läheb minu palgast maha 😀 aga mis siis ikka 😀

Nüüd on meil kodus kutsikas. Hera. Laste sõber, meie lemmik. Äärmiselt tore, sõbralik, seltsiv ja vahva kutsikas. Eks õppimise ja harjumisega läheb veel aega, sest et uusi asju on nii meeletult palju. Aga küll see õppimine ja avastamine on tore 🙂 Ma usun, et meil tuleb koos üks ilmatumalt vahva teekond!