Ahto

Aeg ajalt tuleb ikka ette taksosõitu ja ma ei tea, kas on asi minus ja minu vedamises või siis ongi taksojuhid täiesti teist liiki inimesed, kellega autosõit mitte kunagi tavapärane ja igav ei ole. Oma viimase elamuse sain taksojuhiga, kelle nimetan siinkohal Ahtoks*. Tellin takso Taxify’ga ja istun autosse. Pärast sihtkoha täpsustamist hakkab Ahto rääkima.

“Täitsa uskumatu vedamine! Tulin korraks linnast Viimsisse ja juba kolmas klient! Niikui ühe maha panen, juba järgmine tahab sõita. Jube hea mõte ikka siia tulla.” Noogutan ja naeratan tagaistmel viisakalt ning Ahto jätkab: “Esimene oli naine, selle võtsin peale ja viisin Lihapoodi. Siis sõitsin natuke ja mingi poiss tahtis sõita. Jälle Lihapoodi! Mis teil on selle Lihapoega, mingi populaarne koht?” küsib Ahto naerdes. “No seal vist käiakse jah,” nendin viisakalt ja kuulan edasi. “No ja siis tulidki sina. Üldiselt taksojuhid ei kipu siia väga, arvatakse, et Viimsis on kõigil mitu autot, kellelgi taksot vaja pole..” selgitab Ahto Viimsi taksopõua tagamaid. “Vahel võiks ikka läbi sõita, ma usun, et siit leiab kliente küll. Linn on lähedal ja taksoga on just hea mugav sõita,” muutun ka jutukamaks. “No ma ütlen edasi jah, täitsa üllatav!” nendib Ahto ja sellega on see teema lõpetatud. Paus kestab umbes 5 sekundit.

“Uskumatult ilus ilm ikka täna. Mul oli naine rannas terve päev, raudselt on täiesti punane kui nüüd koju jõuan. See ei oska piiri pidada, kui juba, siis täiega!” jätkab Ahto täiesti loomulikult täiesti teisel teemal. Jätan targu päikesekreemide vajalikkuse loengu pidamata ja nõustun, et loetud ilusate ilmade puhul on tõesti keeruline mõõdukaks jääda. “Naine on ukrainlanna mul, selline tõmmu. Korraks on punane, aga siis läheb kohe pruuniks. Eks oli mul valge nagu luik, ei mõjunud midagi. Ma ise samasugune!” Pomisen midagi nahatüüpide erinevusest ja imestan, et miks ma järsku liiga palju eraelulisi detaile teada sain 😀

“Haapsalus tuleb hea pidu järgmine nädal. Kes seal olidki? Nancy ja… no selline vanakooli värk. Vägev! Retrofestile mõtlesin ka minna, need esinejad mulle meeldivad, ” jätkab Ahto sujuvalt ja ma püüan pingsalt teemas püsida. “Kus see pidu on? Lauluväljakul?” tunnen huvi. “Ei-ei, see on Pühajärvel. Oo, see on mõnus! Kaugel küll, aga väga mõnus! Ma käisin jaanipeol ka seal kolm aastat tagasi, aga enam ei kipu. Jaanituli… no kuni 10 000 inimest on okei, pärast seda on juba liiga palju!” selgitab Ahto. “Võsul on ka mõnusad peod. Seal tuleb ju ka nüüd mingi pidu.. O Kõrts kohe seal lähedal ja… Mõnus! Ma seal ikka olen käinud… No ja siis tuligi mu praegune naine minu juurde ja saad aru, lihtsalt ei läinud ära! Ma ütlesin talle, et mul on kodus naine olemas, aga teda absoluutselt ei huvitanud!” “Võsu peol või?” üritan end teemas hoida. “Ei, see oli üks teine pidu. Purjus naised on ikka täiesti hullud!” Noogutame Ahtoga mõlemad nõusoleku märgiks mõtlikult.

“Kas mingi päev on lühendatud ka järgmisel nädalal?” uurib taksojuht pärast üürikest vaikust. “Jah, neljapäeval kestab tööpäev kella kaheni,” vastan teadvalt. “Ahhaa, ja siis sõidavad kõik linnas välja! Väga hea! Siis ma neljapäeval teen veel tööpäeva ja reedel puhkan!” hüüatab Ahto rõõmsalt ja mul on ausalt südamest hea meel, et tal oma töö üle nii hea meel on 🙂

Siinkohal tema monotükk ka lõppeb, kuna jõudsime kohale. Kui sul on 22.juunil Tallinna piirkonnas taksot vaja, siis eelista kindlasti Ahtot – unustamatu elamus on garanteeritud! 🙂

*nimi muutmata 😀

Advertisements

Kolm taksojuhti

Nädalavahetusel oli üle pika aja põhjust taksodega sõita. Kolm taksojuhti, kolm täiesti erinevat kogemust.

Esimese takso tellisime Viimsisse. Kõigepealt sõbrad peale, siis meie ja sõit võis alata. Takso oli Nissan Leaf ja endal veidike hea tunne ka, et pole traditsiooniline naftapõleti. Roolis istus vanem vene rahvusest härrasmees, traditsiooniliselt kolm numbrit väiksem nokats kuklas ja prillid ninaotsas a la Rein Lang. Kui olime kodust ca kilomeetri kaugusele jõudnud, ütles härra, et nii kaugele, kui meie tahame sõita, tema auto küll välja ei vea ja me peame tankima. “Nu, viis minuut, veike peatus, okei?”. No ikka okei, sest et tahaks ikkagi sihtkohta jõuda. Istusime siis oma kümme minutit Viimsi kaubanduskeskuse ees autos. Selle sama poe ees, kus just olime toidumoona ostnud ja koju kiirustanud, et ikka takso peale jõuda 🙂

Teist korda tuli takso võtta, kui tahtsime pärast keskööd Tallinna kesklinna saada. Saabus noor Pavel, kes oli väga sõbralik, naeris meie naljade peale ja viskas ise veel mõned lisaks. Kristiine Statoilis tegime kohvi- ja vetsupeatuse, millest esimene õnnestus, teine kahjuks mitte (keegi oli vetsu seestpoolt lootusetult blokeerinud). Tanklas toimus samal ajal öine politseiaktsioon, kus kaks patrullautot olid koondunud ümber tumeda mersu ning läbi avatud akna räägiti emotsionaalselt juttu. Mulle tundus natuke põnev – et ikkagi kaks masinat – ju siis ikka on mingi tõsisem asi. Pavel arvas, et pole midagi erilist, võttis oma varudest suure šokolaadi ja pakkus kohvi kõrvale. Pidi standardteenuse juurde käima 🙂

Kolmandat korda tellisime takso, et koju tagasi jõuda. Seekord oli roolis vanem eestlasest meesterahvas, kes pidas kogu sõiduks kulunud 20 minuti jooksul maha korraliku monoloogi. “Politseinikud juba väljas, trahvivad! Rõivasel on vaja reisida, raha on vaja koguda..” Okei, minu jaoks oli selline mõtteavaldus juba omaette diagnoos, nii et kontrollisin turvavöö kinnitused üle ja püüdsin võimalikult vait olla, et mitte vestlusesse omalt poolt hagu lisada. “See pole mingi e-riik, see on p-riik. P nagu perse!” kõlas järgmine mõtteavaldus. Selgus, et küll on tal 50 hektarit maad käest ära võetud, küll nöögitakse ehituslubade ja muu sellisega. Jõelähtme vallas on ainult pätid, Rae vallas veel hullemad. Üks vanaisa oli tal kõige kõvem metsavend üldse, kes põhimõtteliselt üksipäini oma meestega venelasi kuskil Virumaal maha nottis. “Nagu Pardijaht – ütles vanaisa pärast x madinat!” Teine vanaisa oli tal Lenini turvamees. Jätsin aastad ja asukohad igaks juhuks täpsustamata, kuigi mingeid polgunimesid ja diviise puistas mees nagu varrukast. Lõppude lõpuks ma ei saanudki aru, kas tegemist oli lihtsalt elus kibestunud väga hea ettekujutlusvõimega isikuga või siis… oligi ta vanaisa Lenini ihukaitsja.

Tervelt koju jõuda oli väga hea tunne, kuigi aju ähvardas iga hetk saadud informatsioonist plahvatada. Ütleme nii, et see viimane sõit oli kindlasti kõige väsitavam ja ka häirivam taksosõit, mida ma oma elus kogenud olen. Ja ma olen suhteliselt kindel, et sama juttu räägib see mees kõigile oma klientidele. Ma ju isegi ei küsinud ja ei tahtnud teada…