Külmavarese õudusunenägu

See vist teada-tuntud tõde, et oma hirmude ületamiseks tuleb neile julgelt otsa vaadata. Vajadusel korduvalt ja siis äkki polegi enam nii hirmus. Näiteks ei kannata ma eriti verd, seega läksin kunagi doonorina verd andma. Kõrgustes ei tunne ennast samuti mugavalt, võib-olla sellepärast lasingi ennast kunagi katapuldist õhku tulistada või olen olnud nõus koskedest alla hüppama. Jube külmavares olen ka ja naljalt Eestis suvel ujuma ei lähe. Võib-olla sellepärast kõik läkski nii…

Kui Erle eelmisel aastal taliujumas käis, siis see tundus päris okei julgustükk, mida võiks ette võtta. Challenge’id mulle meeldivad! Ma olen üle keskmise suur külmavares: spaas on okei temperatuur ainult lastebasseinis ja see on ikka väga harv juhus, kui olen nõus suvel Eestis varba vette panema. Võib-olla järves. Kui seal on vähemalt 28 kraadi. Et siis jah – taliujumine! 🙂

Kuidagi läks nii, et Kristi oli ka väga huvitatud, Erle parasjagu kuskil ära, nii me esimest korda käisime kahekesi. Okei, poisid olid ka kaasas. Jääolud olid sellised keerulisemat sorti, tuul oli kõik silla ümber kuhja lükanud, nii et sel päeval toimus jääpankade vahel ainult vettekastmine. Esimeseks korraks oli seda rohkemgi kui küll, ma hetkel ei kujuta küll ette, et siis kohe kuskile ujuma oleks hakanud 🙂

Õhk oli selline -5, kerge tuuleke ka, nii et +0 vette minna tundus lausa soe. Eks see kurguni vette kastmine ehmatas ikka hinge kinni esimese hooga. Ja võid päris kindel olla, et varbavaheplätusid sa pärast jääaugus käimist küll tagasi jalga ei saa 😀 Kuna mul normaalseid polnud, siis läks kuidagi nii, et sillale sain plätudega, pärast vees käimist sibasin paljajalu mööda jääd ja lund sauna sooja. Kaks korda käisime, kusjuures esimest korda vees ilma eelnevalt saunas käimata, seejärel soojalt riidesse ja koju ära. Ja tunne oli kohe selline, et seda peab veel tegema!

Pärast seda läks tükk aega mööda enne kui see järgmine kord tuli, aga mis siin salata, kripeldas koguaeg korralikult. Ma ei tea, mis selle asja juures nii erakordset on, et esimesest korrast kohe sõltuvuse tekitab. Eelmisel nädalal siis lõpuks klappis kuidagi nii, et MRJK tüdrukud tahtsid oma treeneri mahitusel minna ujuma ja kutsusid meid (MRJK naisi) kaasa. Veidral kombel ei tahtnud keegi peale minu, Kristi ja Erle naistest tulla 😀 Ma ei saa aru, miks 😀 Külm või? 😀

Jõudsime pühapäeval kell 12 Piritale ja no sel ajal on seal ju laulupidu. Teist korda minnes oli muidugi teatud psühholoogiline eelis olemas, tead juba, mida oodata ja milleks valmis olla. Selge on see, et mõelda ei ole vaja, parem ongi, kui ei mõtle, tuleb lihtsalt minna ja ära teha. Sellegi poolest on redelist vette minnes räigelt külm ning kui tuleb see hetk kus oled rinnust saadik vees ja tuleb redelist lahti lasta… no fck, see on ikka eneseületus küll.

Aga me teeme selle ära, kõik me, ja juba sibelemegi ümber silla ja jäälahmakate, mis vaba vett ründavad ja ümber silla tagasi tahavad koguneda. Nende peletamiseks on õnneks mootorsae ja kangiga mees olemas, kes haldja kergusega liikuvatel jääpankadel hüpleb ja neid vajalikus suunas juhib. Ujuda peab saama!

Erle oli seekord see kõiksetargem ja teadis rääkida, et vees tuleb ujumas käia kaks korda. Kõigepealt lähed nö külmalt, otse riietusruumist. Siis soojened saunas. Kui jälle varbaid ja sõrmi tundma hakkad, siis lähed uuesti. Siis värised uuesti saunas. Ja viimane kord ei lähe enam ujuma, vaid kastad põgusalt vette (no 10-15 sekki ikka) ja siis enam sauna ei lähe. Siis kuivatad ära, paned riidesse ja ootad, et keha ise ennast üles soojendab. Sellisel kujul pidi sellest ujumisest ka midagi kasu olema. Eks me natuke olime skeptilised ka. Sest et pärast ujumist 60-kraadisesse sauna astuda on ka üsna suvakas jahe tunne, nii et esimese hooga tahaks kerise sülle võtta ja koos sellega lavanurka kägarasse pugeda 😀

Saunaaken on loomulikult suunaga “ujula” poole, nii on hea erinevaid stiilinäiteid vaadata ja ka kõrva taha panna. Üks staažikam meesterahvas näiteks hakkas veest välja tulles kohe kükke, kätekõverdusi jms jama korraldama. Küsisime siis, et mis tal juhtus seal 😀 Ta ütles, et nii pidi kohe hakkama keha üles soojenema (sest et tegelikult veest välja tulles kehatemperatuuri langemine veel mõnda aega jätkub) ja selline tunne tekib, et ei tahagi ära tulla sealt.

Kui kolmandat korda “kiirelt” korraga vette läksime, et ühispilt ka teha, siis pärast väljatulekut proovisime need kükid ja kätekad ikka ära. Ei saa öelda, et oleks tahtnud sinna jääda, mkm. Küll aga küsis mootorsaega mees, kas meil on parasjagu mingi kihlvedu käsil. Huvitav mõte 😀

Sauna tõesti pärast kolmandat korda ei läinudki ja samal ajal kui ootasin riietusruumi järjekorras ning väliselt oli justkui juba soe, tundsin kuidas sisimas kõik jääkuubikuks muutub. Kõik läheb külmaks ja külmaks ja veel külmemaks. Huvitav hakkas aga umbes paar tundi hiljem, kui järsku oli väga õhetav ja palav olla. Ja nii õhtuni välja. Kristit tabas sama fenomen. Mõtlesime isekeskis, et ealised iseärasused meid vaevalt nii vara ja üheaegselt tabavad 😀 seega ju see ikka ujumise mõju oli. Taas kord tuleb tõdeda, et ega sa enne ei tea, milleks sa võimeline oled, kui sa ei proovi neid asju, mida sa varem proovinud ei ole. Mugavustsoonis ei juhtu midagi.

Aga tegelikult ei tasu kogu selle vahvuse juures unustada, et tegemist on ikkagi ekstreemspordiga ja seda tehes tuleb jääda väga kainelt kaalutlevaks ja ettevaatlikuks. Järgmise korrani! 😉

img_20190217_172430_597-1

 

Advertisements