Süda õige koha peal

Kui ma olin umbes kuu aega varem hakanud poisse ette valmistama, et lähen 19. augustil koos MRJK naistega Peetri heategevuslikule jooksule, siis olid nad mõlemad väga elevil. Ruubenile väga meeldib head teha ja annetada, nii ei saa me kunagi isegi Rimi kassade juurest läbi, ilma et ta sinna kogumiskassasse kõiki oma (ja minu) sente ei paneks. Priit oli samuti rahul ja näpud püsti, kuigi tema jutu sisse hakkas üha enam siginema küsimusi, miks tema kaasa tulla ei võiks. Mina viitasin distantsile (5km), mis ehk on natuke liiga pikk tema jaoks, eriti kui on olnud üsna trennivaba suvi ja võhma ei pruugi olla. Ükski teine distants aga Priidule vastuvõetav ei olnud (polnud heategevusliku eesmärgiga) ning kui Erle tegi üleskutse mehed ja lapsed kaasa võtta, siis paningi Priidu viimasel hetkel jooksule kirja. “Tassin ta siis kasvõi ise üle lõpujoone,” mõtlesin kui arve ära maksin ja Priidule rõõmusõnumit teatasin.

Jooksupäeva hommikul oli kõige rõõmsam hoopis Ruuben, kes esimese asjana teatas, kui hea meel tal on, et tema jooksma ei pea tulema. Sest et noh, ta üldse ei jaksa 🙂 Viisin ta siis sõbra juurde mängima nii kauaks, tõmbasime Priiduga oma mätšivad põlvikud jalga ja läksime 🙂 Kuigi päris mitmed meist ei saanud haigestumise või vigastuse tõttu ikkagi tulla, oli meid siiski päris kena kamp. Andsime Hanna-Liisale üle spetsiaalselt tema jaoks tehtud nimelise MRJK mängijasärgi, tegime end jooksu jaoks soojaks söödumänguga (sest et pallid olid meil loomulikult kaasas) ja jooks võiski alata.

Minu peamine tähelepanu läks muidugi Priidule. Küsisin aeg-ajalt (või siis tihemini), kuidas tal läheb, kuidas ennast tunneb ja keelitasin hoogu maha võtma ning energiat kogu distantsi peale võrdselt jagama. Priit vastas midagi stiilis “OMG, ma ju teengi seda,” ja liikus koos teiste poistega, kes emadega kaasa olid tulnud, veidi eespool neljases pundis. Suuremad poisid kiitsid ja kannustasid takka, nii et taas kord sai kinnitust, et kambavaim on jätkuvalt see kõige võimsam vaim 🙂 Asi, mida Priit ootas vähemalt sama palju kui jooksu ennast, oli joogipunkt 🙂 5km peale oli neid pandud suisa kaks ning lubasin tal võtta ka spordijooki, mida ta kangesti tahtis ja korduvalt küsis.

Jooks ise oli täielik pidu! Püsisime oma pundiga koos, lehvitasime fotograafidele, jagasime sööte ja hüüdsime ergutuslauseid. Jooksule oli tulnud ka Roald, kes sellele heategevusjooksule eelnevalt võimalikult palju tähelepanu oli püüdnud tõmmata. Ma veidi ootasin küll, et ta tuleb sinna vähemalt mingi 100 sõbraga, aga tuli hoopis üksi ja kuuldavasti oli tema peamine eesmärk distantsil meile ära teha, mis tal üsna lihtsalt ka õnnestus 😀

Soovisime küll lõpetada kõik käest kinni ja ühes rivis, aga kuna finišikoridor seda ei soosinud, siis lõpetasime graatsilise kobargalopiga. Ühispilt Hanna-Liisaga finišis andis veelkord tunde, et tehtud sai midagi head. 🙂

Kui ma Priidu käest küsisin, et kas ta teinekord tuleb veel minuga jooksma, kui on selline lühike rada, siis vastas ta pikalt mõtlemata – JAH! Aga, et vastupidi, rada võiks pikem olla 🙂 Järelikult mingit traumat ei tekkinud, nii et väike wohoo! ka minu poolt. Või pigem isegi suur, sest et tegelikult ma olen tema üle väga-väga uhke. Ütlesin seda ka talle korduvalt 🙂 Lõpuaeg tuli meil 5km kohta veidi alla 35 minuti, mis teeb tempoks ca 7min/km kohta. Peo kohta väga okei 🙂

Advertisements

Uhkusest punnis!

Ei, mitte Priit. Ikka mina! Mina, mina, mina! Ma olen tuugalt uhkust täis, sest et mu eriti nunnu vanem poeg Priit lõpetas lasteaia, sai aasta vanemaks ja üleüldse on täielik unistuste poeg. Nagu näha, pole ma oma pilve pealt veel alla tulnud ja niipea ei kavatse tulla ka! 🙂

Reedel oli Priidul lasteaias pidulik lõpuaktus. Ma jõudsin ca 20 minutit varem lasteaia juurde ja sain napilt saalis istekoha! Okei, nii hull tegelikult ei olnud, aga ütleme nii, et olin üksjagu imestunud, et ma esimene ei olnud. Kuna mul oli kaasas suurem hunnik lilli, siis reserveerisin endale esirea keskel uhke ema special vip koha ja läksin nooremat kratipoissi ära tooma. Priidu rühmast hüppasin ka läbi, sidusin Priidu ühele kingale lipsu, vaatasin, et särk kenasti püksis oleks ja lips sirge. Priidu esimene küsimus mulle oli muidugi, et “kas sa juuksegeeli tõid?” Paganas, ei toonud noh! Aga õnneks sellest mingit laiaulatuslikku draamat ei sündinud.

Puust pingikesel istudes ning aktuseni jäänud minuteid lugedes kontrollisin üle kaasasoleva varustuse. Telefon, millega pildistada ja filmida – olemas. Kaamerat ei hakanud kaasa võtma, kuna üritusele oli tellitud ka fotograaf ja pealegi teeb mu telefon ka täiesti arvestatavaid pilte. Taskurätikud – olemas. Mine tea, äkki tuleb meeletu nohuhoog keset aktust, siis oleks päris ebameeldiv esimeses reas ninaga luristada. Kui hea tuju ka veel juurde arvestada, siis ega rohkem polnud vajagi.

Aktus oli äge ja lapsed olid niiiiiii tublid. Ma ei kujuta ette, kui kaua nad selleks ette valmistusid, aga nad tõepoolest tegid kogu kava ilma õpetajate abita ära ja lihtsalt särasid laval. Ja see ei olnud mingi lühike kava, vaid selline korralik ca 40 minutiline luule-laulu-tantsumaraton, kus absoluutselt kõik said oma osa ja kõik said väga hästi hakkama. Kogu selle etenduse ühendavaks elemendiks oli vikerkaar ja selle 7 värvi, mis pidi ka midagi väga olulist sümboliseerima, aga see läks mul paraku küll juba meelest ära, mida täpselt 😛 (ei olnud kooseluseadus)

Priit oli roheline värv ning paaris ühe teise poisiga, kes oma kasvult oli Ruubenist napilt pool pead pikem. Kui tantsunumber algas ja Priit teise poisiga tantsima hakkas (muide, paljud paarid olid tüdruk-tüdruk; poiss-poiss, lihtsalt nende vikerkaarevärvide järgi), siis Ruuben hakkas lihtsalt laginal naerma ja ütles, et “Priidul ikka  ÜLDSE  ei vedanud. Peab poisiga tantsima!” Aga mina vaatasin Priitu kogu aktuse vältel ja silm lihtsalt puhkas. Ei oskagi seda tunnet muud moodi seletada. Ma tean, et ta on tark ja tubli ja saab hakkama.

Ja muidugi just sel hetkel, kui mulle tundus, et olen pääsenud ja aktus on edukalt läbitud (tunnistusedki olid juba kätte antud), tuli lõpulaul. Neli õpetajat laulsid väga ilusti neljahäälset mingit lepatriinulaulu (ei olnud triinu-triinu-triin-laul) ja sel hetkel ei olnudki liiga hull. Aga kui siis vahepeal oma pinkidelt püsti tõusnud 17 last hakkas refrääni kaasa laulma, siis oli kõik. KÕIK! Lõuast käis nõks läbi, vasak silm hakkas tõmblema ja kõik muutus kuidagi väga uduseks ja vesiseks. Krahmasin siis kähku kotist mobiili ja tegin näo, et ma filmin seda finaali, aga no mida sa filmid, kui läbi vesiste silmade on isegi telefon hoomamatult udune!  Nüüd oli küll hea meel, et pakk taskurätte ikka kotis oli, sai kenasti silmaaluse sirgeks ja nina puhtaks pühkida 🙂

Õues jagasime ohtralt sõpradele lilli ning Ruuben õnnitles ära kõik Priidu õpetajad. Lasteaia hoovi istutati üheskoos puu ning Ruuben ronis moraalseks toeks samal ajal puu otsa 😀 Käekella üle oli Priit väga õnnelik ning seda, mis kell on, kontrollib ta nüüd väga tihti 🙂

Lõpetan mõtteteraga ühelt teiselt lasteaialõpetamiselt: tuult teile tiibadesse, aga tiibadega peate ise lehvitama! 🙂

Ja kui on tuulevaikne, siis ma puhun suuga juurde! 😀 Go Priit! (hashtag uhkeemme)