Ülase maahvia

Käisime täna sõbrannadega Harju tänava uisuväljakul nö jõuluaega tähistamas. Tegime selfie’sid nagu alaealised ja kihutasime jääl oma ja teiste lastega võidu. Sel aastal õnnestus neile veel napilt ära teha 😉

Jõulusid, sünnipäevi jms oleme koos tähistanud põhimõtteliselt juba aastakümneid. Heleniga sain lähemalt tuttavaks siis, kui ta 3.klassis meie kooli tuli (jah, see oli aastal 1992! 😀 ) ja mu senise pinginaabri mult üle lõi. Kui ma 4.klassis Vinni, Ülase tänavale kolisin, selgus, et seal samas elas ka Helen. Sõbrannadeks saime samal talvel kui maja ees väiksel nõlval murdmaasuuskadega suusahüppeid tegime. Ehitasime “meeletu” trampliini, mis võis meie vanust arvestades olla ca 20cm muhk, kust me siis hüpata üritasime. Ühel katsel õnnestus mul selja peale maanduda ning kui ma seal lumes pikali ägasin ja naersin, suusatas Helen mu juurde, viskas pikali ja ütles: “Ma tunnen sulle kaasa!”. Milline empaatiavõime! Ja eluaegsele sõprusele oligi alus pandud.

Kaisaga on naljakas lugu, sest et ta elas kogu aeg minuga samas trepikojas, samal korrusel, vastaskorteris. Kuna ta aga käis paralleelklassis, siis enne 10. klassi Kaisaga praktiliselt üldse ei suhelnudki. Milline raiskamine! Alates 10.klassist, kui me ühes klassis hakkasime käima, olime aga praktiliselt lahutamatud. Ülase maahvia oli sündinud 😉

Triinuga on veel naljakam lugu, sest et temal pole Vinniga midagi pistmist. Triin on hoopiski Ida-Virumaalt, Kohtla-Järvelt pärit ning meie kanti sattus täiesti juhuslikult tänu sellele, et tema ema tuli meie kooli emakeele õpetajaks. Kuigi Triin käis gümnaasiumi lõpuni koolis ikkagi Kohtla-Järvel, siis ükskord oli ta mingil põhjusel oma emaga kaasas ning Marge lükkas ta ette hoiatamata meie kirjanduse tundi.

Sealt edasi toimus mingi kummaline skeem: “Helen-kutsus-Triinu-külla, aga-pidi-ise-ära-minema-ja-saatis-Triinu-Kaisa-juurde-kuhu-mina-läksin-igaks-juhuks-julgestuseks-sest-mine-seda-venelast-tea” – ja ülejäänu on juba ajalugu. Aastaid hiljem oleme neljakesi Tallinnas, Triinul mehelt laenatud Karhu müts peas nagu muiste 😀

Ja mul on väga hea meel, et nad pärast pikki aastaid jätkuvalt alles on 🙂 Ilusat jõuluaega meile kõigile!

Advertisements

Esimene jõulupidu peetud

Selle aasta esimene jõulupidu sai peetud kui käisime poistega Gjensidige laste jõulupeol Tondiraba Jäähallis. Ma natuke pelgasin seda minekut, kuna kujutasin ette, et kahe esimest korda jääl oleva poisiga on rohkem tegemist, kui ma esimese hooga ära händlida suudan. Pole just ise ka mingi suurem asi Jelena Glebova 🙂

Aga nagu arvata oligi, läks kõik tegelikult hästi või veelgi paremini. Priit uisutas ootuspäraselt raamiga ja sai hästi hakkama ning Ruuben oli ootuspäraselt hulljulge ja jooksis niisama uiskudega ringi. Tõsisemalt kukkus Priit, kes valutava küünarnuki üle valas ka paar pisarat, kuid üldiselt olid emotsioonid ikkagi väga positiivsed. Poisid küsisid kohe, millal me uuesti läheme ning Ruuben teatas, et tema hakkab suureks saades selleks inimeseks, kes väikseid lapsi uisutama õpetab. Näed siis, kui inspireerivalt üks jõulupidu mõjuda võib 🙂