Kuidas me kutsika koju tõime

Ütleme nii, et sellest hetkest alates, kui oli selge, millist tõugu koera me omale pereliikmeks soovime, hakkasid asjad hämmastavalt liikuma.

Ma olin vist juba mitmeid kuid oma meeletust koerasoovist jahunud ja Marko oli kõikvõimalikel moodustel üritanud nösuninadele (Prantsuse buldogid, Saksa bokserid) vetot panna ning Saksa lambakoera propageerida, kui jõudsime läbi ma ei tea mis kanalite esialgsele kompromissile: Samojeedi koer. Hmm, peamine argument tema puhul oli küll see, et antud tõug peaks olema hüpoallergeeniline ning kui on oht, et peres keegi kannatab koeraallergia käes, siis see tõug pidi safe olema. Safe küll, aga samas ka ÜLIkarvane, nii et meie subtroopilistest kodustes tingimustes pelgasime, et lõpuks ta lihtsalt higistab end seaks ja käib ringi nagu oleks just ujumast tulnud.

Jerry 2
Samojeedi koer. Pilt kennelist Silverwhite

Selle koeratõu avastamise ja esimese kompromissi juures oli edasiviiv jõud see, et a) leppisime kokku, et meile meeldib ikkagi lühikarvalisem koer (hallooo, bokser!!!) b) meile meeldib valge koer ja c) meile meeldib koonuga koer (sorry, bokser!). Kui need tingimused paika said, siis oli Šveitsi valge lambakoer (ja just lühikarvalises variandis) vägagi loogiline valik.

Kui siis Marko ühel päeval nii muuseas ütles, et “mul siin klassiõde postitas midagi facebooki, et tal mingid valged kutsikad üle… vaata, mis koerad need on?” ja selgus, et loomulikult olid need Šveitsi valge lambakoera kutsikad, siis sai suur koerasoov järsku vägagi konkreetsed mõõtmed.

“Nojah, aga me ei saa ju praegu koera võtta. Mida ta teeb, kui me tööl oleme? See on väga ebamõistlik!” Kui lisada siia juurde veel ratsionaalselt väljaarvutatud lisakulud, mis koerapidamisega kaasnevad, siis neid argumente, mis olid koeravõtu vastu, oli tunduvalt rohkem kui neid, mis olid poolt. Aga see ei tähenda, et soov või tahtmine oleks kuidagi väiksemaks läinud 🙂

Kui me detsembri alguses Lääne-Virumaal käisime, siis ütlesin nii muuseas, et “no lähme käime vaatame neid kutsikaid ka, täitsa niisama.” Noh, et tutvume tõuga ja vaatame kui suur see täiskasvanud koer on ja mida koerad üldse teevad – saada mingi selline vahetum kogemus. Kohale jõudnud, ootas meid ees neli valget lambakoera: ema kahe kutsikaga ja üks selline kaunis lühikarvaline täiskasvanud koer. Kahest kutsikast üks oli lühikarvaline emane ja teine pikakarvaline isane – igale maitsele midagi 🙂

Vaatasime, rääkisime jutt ja paitasime koeri. Ja ükskõik kui ümmargust juttu me ka ei ajanud “praegu on ikka keeruline” ja “kuidas me jätame kutsika nii pikaks ajaks üksi koju” jne jne, siis kodu poole sõites mõtlesime mõlemad sellest lühikarvalisest emasest kutsikast…

Aeg läks mööda ja ma hakkasin vaikselt leppima, et seekord, sellest pesakonnast meie koju uut pereliiget veel ei tule. Priidu allergiatestide tegemine võttis aega, kutsikad kasvasid muudkui suuremaks ja huvilisi jagus. Ja siis saatis Marko klassiõde kutsikast pildi ning kirjutas kuidagi nii muuseas, et “see kutsikas siin ootab vist jätkuvalt teid”, mille peale minul oli muidugi “awwwww” ja “toometakoheära!” 😀

Ja edasi läks tõesti kiirelt: Priidu allergiatestid OK – koeraallergiat ei esine! Sobiv aeg kojutoomiseks välja valitud, pesa punutud jne. Ja nii sõitsimegi oma suusatuurinädalavahetuselt koju juba koos kutsikaga. Kutsikaga, kellel oli terve autosõidu aja süda nii paha, et pidevalt ilastas ning ühe korra ka oksendas. Õnneks kaasavõetud rätiku peale, nii et peale süljeplekkide auto interjöör kannatada ei saanud. Marko muidugi ähvardas, et selle ila puhastamine läheb minu palgast maha 😀 aga mis siis ikka 😀

Nüüd on meil kodus kutsikas. Hera. Laste sõber, meie lemmik. Äärmiselt tore, sõbralik, seltsiv ja vahva kutsikas. Eks õppimise ja harjumisega läheb veel aega, sest et uusi asju on nii meeletult palju. Aga küll see õppimine ja avastamine on tore 🙂 Ma usun, et meil tuleb koos üks ilmatumalt vahva teekond!

Advertisements

Olla õnnelik

Jah, jõulud on edukalt üle elatud ning aeg on teha plaane ja eesmärke uueks aastaks. Triin kirjutas ka just oma blogis (LINK) neist klišeelikest uusaastalubadustest, mida igal aastal endale või teistele antakse ja mida never-ever ellu ei viida. Mina olen ka seda pattu teinud ja siinkohal oleks paslik meenutada seda elutõde:

050afb73285367644967d6956b95721e55ca52-wm

..sest et nii ta paraku kipub minema. Aga olen selles mõttes Triinuga täiesti nõus, et üks asi on anda katteta lubadusi ja teine asi on teha plaane. Ja plaanide poolt olen ma kahe käega, sest et olen igati plaaniinimene!

Minu plaan 2016. aastaks on pealtnäha eriti lihtne: olla õnnelik. Vahest lihtsam öelda kui teha, aga ma usun, et see ongi kõige alus ja pärast seda tuleb kõik muu ka 🙂 Usun, et kui ma olen õnnelik, siis suudan ma endast rohkem anda ka oma perele, mis peaks omakorda neile hästi mõjuma, mis omakorda tuleb ringiga minuni tagasi. Puhas egoism 🙂 Kui ma olen õnnelik (ja mitte stressis), siis saavutan lihtsamalt oma eesmärgid, näen lihtsamalt paremat poolt ja naudin elu rohkem kui pidevalt probleemide üle pead valutades. Isegi mudamülkast saab positiivseid külgi leida 😉

Jah, ma tean, et ma olen parandamatu sinisilm, aga midagi pole teha – don’t worry, be happy – ja tegelikult on kõik inimesed head!