Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.


Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.


Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

Advertisements

How keeruline võib olla?

Tänane päev läheb ajalukku. Just täna vihastasin ma elus viimast korda Kehra Tervisekeskuse arsti (või õe või registratuuritädi või…) peale. Samas never say never, kuigi selle kohta tahaks nüüd küll kõva häälega  NEVER öelda! 😀

Kooliminekuks on teatavasti läbida arstlik kontroll, saada vaktsineeritud ja igatepidi üle mõõdetud. Kuna ma tahtsin kõigega enne juuni reisi valmis saada ja Viimsi perearstile ei olnud juuni esimsel nädalal vabu aegu, siis otsustasin, et mis seal ikka, käin veel viimast korda Priiduga Kehras arstil – pealegi vaja lasteaiast ka kooliküpsustõend saada. Mõeldud-tehtud, registratuuriski aeg kirja pandud. Kõik on hästi!

Läheme Priiduga kokkulepitud ajal kohale ja registratuuritädi on meid nähes kergelt öeldes ehmunud moega. “Ee.. õde ei ole täna tööl”. Ma ei saanud esimese hooga kohe aru. “Oot, mis mõttes ei ole tööl? Ma EILE helistasin ja broneerisin ju aja?!” “Nojah, aga teda ei ole täna. Tal on koolitus.” “No aga mis mõttes te broneerite siis aegu sinna, kui teda ei ole tööl?” ei saanud ma ikka veel aru. Mille peale tuli välja, et koolituse tõsiasi oli selgunud alles samal hommikul ja registratuuritädi ka tõepoolest seda veel eile ette ei teadnud. No okei. Kõlab nagu halvas filmis? Imelik, aga tol hetkel seal seistes tundsin, et kuidagi teistmoodi (loe: lihtsalt) ei olekski saanud see minna.

“No aga mis nüüd siis teeme?” viskasin optimistlikult küsimuse õhku. “Aga tulge homme uuesti, homme on ta tööl!” pakkus registratuuritädi sõbralikult välja ja ma pidin enda emotsiooni korralikult maksa suunama, et talle naeratades selgitada, et ma sõitsin just spetsiaalselt 40+km, et just sel päeval ja sel kellaajal ülevaatusele tulla lapsega ja ma ei hakka seda endale igapäevaseks hobiks kujundama, kuna äkki õel mingil päeval siis ei ole koolitust ja ta on kohal. Ma jäin viisakaks. Küsisin, kas mõnd teist õde ei ole majas? Arsti? Üleüldse kedagi, kes süsti oskaks teha?

Selgus, et üks oli. See jooksis leemendades teiselt korruselt alla ja sahmis asjad korda. Priit sai süsti, tal mõõdeti vererõhku, pikkust, kaalu.. ja oligi kõik. Kogu oluline info (koos kooli nimega) sai kirja mingi vahva värvilise post-it’i peale ning kuna arsti majas ei olnud, siis sain lubaduse, et arst vormistab ära ja antakse mulle teada, kui dokumendile järgi võib tulla.

Kuna mul päriselt ka ei ole aega, et keset tööpäeva lambist 100km otsi sõita ja lubatud telefonikõnet ei tulnud ega tulnud, siis otsustasin nüüd augustis, et käin Priiduga hoopiski uue perearsti juurest läbi ja teeme temaga tutvust. Kõik läks nagu õlitatult. Süsti enam ei saanud, küll aga kontrolliti kõik muu üle, kaasa arvatud silmad, kõrvad, nina, käed, jalad.. ühesõnaga kõik! Vaktsineerimise kohta ütlesid nad, et mul oleks vaja saada Kehrast väljavõte Priidule tehtud vaktsineerimistest, et see koos arstliku ülevaatuse tõendiga kooli viia. Kõige lihtsam kui see mulle e-mailile saadetaks. Tundus mullegi lihtne..

Helistasin siis jumala heauskselt uuesti vanal lastearsti telefonil ja saingi õega rääkida. Seletasin mure ära ja küsisin, kas sellist vaktsineerimise väljavõtet on võimalik kooli jaoks saada. Õde küsis vanal heal “katan-käega-telefonitoru-ära-siis-pole-kuulda” meetodil arsti käest sama asja ära ja sai vastuse, et “Misasja? Mina ei hakka mingit e-maili saatma! Tulgu siia!” Õde siis serveeris mulle viisakalt selle sama vastuse, mida ma tegelikult juba kuulnud olin 😀 mille peale ma siis selgitasin veelkord, et mul on pigem keeruline sinna tulla ja kui on võimalik e-mailitsi tegutseda, siis miks mitte seda kasutada? Selle peale kuulsin läbi kaetud telefoni, et “Mida iganes nad seal ka välja ei mõtle! Tulgu ise järgi, anname kogu toimiku kaasa!”

Et nagu päriselt? Annate mulle selle PAPIST toimiku kaasa, mida sünnist saadik KÄSITSI pidanud olete ja ma viin selle kooli või?? Juhul kui klassijuhatajat peaks huvitama, palju Priit 5-kuuselt kaalus? Päriselt?

Õel turgatas selle peale idee: “Aga las uus arst võtab digiloost immuniseerimise ajaloo välja. Las uus arst saadab e-mailiga. Seal teed lahti selle immuniseerimise .. ja seal on kõik näha! Las uus arst võtab välja” Digilugu? Hmm, miks ma ise selle peale ei tulnud? “Kas ma ise ei näe sealt neid andmeid?” küsisin lootusrikkalt. “Ei näe vist, ma ei tea!” ütles õde ja lõpetasime kõne. Okei.. et siis papist kaust või digilugu.

Lõin digilugu.ee lahti ja logisin sisse. Poisid ka kenasti minu kontoga seotud, läksin ja uurisin lähemalt Priidu andmeid. Eraldi immuniseerimise all mitte midagi lahti loomulikult ei tulnud, küll aga leidsin arstliku läbivaatuse tulemused sellest korrast kui me seal käisime ja kedagi kohal ei olnud. Selgub, et Priidul olla nahk, neelud jms jumala korras olnud ning lampjalgu ei tuvastatud. Päriselt? Poiss ei võtnud isegi jalanõusid ära… Arsti poolt allkirjaga kinnitatud otsus: KOOIKÜPS. Nii oligi kirjas. Aga kui lampjalad oleksid olnud? Või kare nahk? Siis ei oleks kooiküps? Ok, suva see näpukas, aga kas poleks parem, kui kinnitada oma allkirjaga need asjad, milles kindel saab olla? Need 4 asja, mida õde tegi/kontrollis?

Kuna ma ise seda immuniseerimise infot digiloost ikkagi eraldi kätte ei saanud, siis tegin viimase hädakõne uuele perearstile, kes sissejuhatuse peale logis juba digilukku sisse ja ütles, et viimase vastuvõtu ja ka vaktsiini info on seal tõesti olemas. Jah, tõenäoliselt oleks pool sellest asjaajamisjamast olemata olnud, kui ta oleks kohe alguses selle info digiloost välja võtnud, kuigi peab tõele au andma: olemas ongi ainult viimase vaktsineerimise info, immuniseerimise all eraldi loetelu ei tekkinud ka temal.

Ühesõnaga, ma ei jaksa enam pikemalt kirjutada, aga ma pean õige natuke veel selle teemaga nökerdama, et need infod kõik õigesse kohta kokku saada ja kooli esitada, aga rohkem ma loodan, et ma sellega jantima ei pea. Isegi kogu selle protsessi uuesti läbimõtlemine ja -kirjutamine võttis võhma välja 😀

Samas, kui ma nüüd mõtlen kõikide nende värvikate seikade peale, mis mul Kehra registratuuritädi ja arstidega olnud on, siis … natuke on isegi kahju, et mul enam pole asja neile helistada. Nalja sai! 😀