Vanasti

Mul on tunne, et minust saab vanast peast targutaja vanamutt, kes koguaeg ähvardab nende asjadega, mis vanasti olid. Miks? Sest et ma teen seda juba praegu. Osalt sellepärast, et lastele kuidagi sisendada seda, kui hea elu neil ikkagi täna on. Ja osalt ka sellepärast, et nad natuke oma tegude ja tagajärgede üle mõtleksid. Mõningad näited:

Episood 1: Poisid on minuga tööl kaasas ja üritavad teisest monitorist youtube’i vahendusel multikaid vaadata. Ruuben kipub oma tooliga mind laua tagant välja trügima.

Mina: Kas sa tead, Ruuben, et VANASTI lapsed ei saanudki enne istuda, kui nad polnud ise endale tooli valmis nikerdanud?!

Priit: :O

Ruuben: Hea siis, et praegu vanasti ei ole!


Episood 2: Sõidame Lätist tagasi ja auto tagaistmel kisub aeg-ajalt rüsinaks. Ruuben väljendab oma pahameelt ja väsimust sellega, et togib vanemat venda aeg-ajalt rusikatega. Mul on lõpuks sellest juba tõsine siiber.

Mina: Ruuben, kas sa tead, et VANASTI raiuti neil pahadel inimestel käed otsast ära, kes teisi inimesi lõid.

Ruuben: Kas päriselt? :O

Mina: Päriselt. Sul poleks praeguseks ei käsi, jalgu ega midagi enam alles.

Ja mõnda aega on tagaistmel vaikus.


Episood 3: Oleme poistega minu vanemate juures ja neil on seinal veel nuppudega “lauatelefon”. Priit ja Ruuben ei suuda kumbki seda kunagi ära imestada.

Priit: Misasi see on?

Vanaisa: See on telefon.

Priit: Mismoodi???

Vanaisa: VANASTI olid telefonidel nupud, veel rohkem VANASTI olid üldsegi kettaga telefonid. (See info läks muidugi nii ulmeks ära, et keegi ei suutnud süveneda)

Priit: Aga kuidas Sa tead, kuhu Sa helistad, kui mitte midagi ei näe?


Kättemaks kogu sellele targutamisele ei lasknud ennast muidugi kaua oodata:

Sõidame taas autoga, raadiost tuleb Laura uus lugu 94-95, mis on päris lahe lugu, eriti see osa refräänist, kus keegi ei laula 😀

Priit: Emme, mis aastal sina sündisid?

Mina: 83

Priit: ÄÄÄ!

Ruuben: VANASTI!!!


Pagan, see oli valus 😀

Advertisements

Emps, räägi mis vanasti oli!

Vahel kui poistele õhtused unejutud loetud, küsivad nad veel midagi lisaks. No näiteks, et ma räägiksin midagi sellest ajast, kui ma ise laps olin. “Vanast ajast” ühesõnaga. Ja siis vaatan, kuidas poistel silmad peas põlevad, kui kuulavad lugusid sellest, kuidas ma vabatahtlikult forellimaimude tiiki hüppasin ja mind ära päästeti; kuidas ma jõkke kukkusin ja mind ära päästeti; kuidas naabri koer mu mänguhoos maha murdis ja mind ära päästeti jne jne. Palju päästmislugusid!

Need ongi tegelikult toredad lood ja kui nad minult neid välja ei nõuaks, siis ega vist endale niisama meelde ei tulekski. Selles mõttes igati tore.

Eile küsis Ruuben, et kui mina väike olin, siis kas ma mängisin ka mobiilis mänge. No nagu “Grõu” Hmm.. 🙂

Mina: “Kui mina nii väike olin, siis meil ei olnudki mobiile..”

Ruuben: “Ahhhhh??”

Priit: “Midaaaaa?”

Mina: “Jaa, isegi tavalist telefoni ei olnud kõigil.”

Ruuben: “Miii-daaaaaa?”

Priit: “Kuidas sa siis oma emmele helistada said?”

Mina: “Ei saanudki helistada.”

Mõttekoht.

Ruuben: “Aa, sa saatsid siis tahvliga sõnumi, jah?”

🙂