Jooksmine ja kontsakingad

Kui keegi küsiks mult praegu, mis on need kaks asja, mida praegu kõige rohkem igatsen, siis see vastus tuleks kiirelt: jooksmine ja kontsakingad. Ja võib-olla ka üks värske ja magus moorapea lohutuseks 🙂 Kui moorapead on hea tahtmise korral võimalik Pihlakast endale soetada, siis jooksmise ja kontsakingadega on kurvemad lood. Poolfinaalis Pärnu vastu sain nii tugeva löögi altpoolt vastu päkka ja varbaid, et isegi neli nädalat hiljem on suur varvas endiselt paistes ja kumab siniselt. Jah, ma ei saa ikka veel normaaselt käia ja see ajab mu hulluks! Ammu juba! 😀

Loomulikult sain ma pärast lööki kohe aru, et seekord võib asi tõsine olla, kuna varbad olid koheselt täiesti tuimad ja siis kohe väga-väga valusad. Selleks ajaks kui ma koju jõudsin oli jalg juba korralikult sinine ja paistes, nii et ma liiga kaua ei mõelnudki ning läksin tegin EMOs kohe pildi ära. Öeldi, et luu on terve, ca paari nädalaga peaks põrutus paranema. Noh, igati positiivne, et luu terve, juhhuu! Ootasin siis eestlasliku kangekaelsusega suisa kolm nädalat (jah, vahepeal “mängisin” ka pronksimängus) enne kui uuesti perearsti poole pöördusin. Kirjeldasin olukorra uuesti ära, hetke seisukoha ka, küsisin, et mis ta välja pakub, kuidas saaks teada, mis on viga ja kuidas terveks saaks? Ta oli seal nii tore, et helistas traumatoloogia osakonda, sai teada, et seal on järjekord ca kuu ning tegi siis mulle saatekirja. EMOsse tagasi.

Oeh. Mõtlesin ja mõtlesin, et kas ma sinna üldse julgen minna. EMO ju ikkagi. Ja kolm nädalat hiljem. Kujutasin ette, kuidas mind karjudes ja sajatades sealt välja pekstakse, et miks ma maksumaksja raha ja nende aega raiskan jne. No igatahes võtsin lõpuks ikkagi julguse kokku ja läksin. Samal ajal saabus sinna üks vanaproua, kes oli tulnud jalga siduma, kuna ta enda raviarst on puhkusel.

“Mis teil juhtus?” küsiti.

Tädi: “Sääsk hammustas. Ja korduvalt!” 😀

Kogu haiglapersonal oli pahviks löödud ja pärast sajatati peamiselt seda tädi 😀 Ehk sellepärast mul ka vedas ja pääsesin?

Pärast 2 tundi sain isegi arsti vastuvõtule, kes lasi teha uue röntgeni, veendus uuesti, et luu ja liiges on korras ja no ei saa aru, et midagi viga peaks olema. Samas vaatas seda varvast ja tõdes, et “oli vist väga vägivaldne kokkupõrge”. No seda ju minagi! Eks tal minust vist kahju hakkas, sest et teipis kaks esimest varvast kokku justkui lahasesse ja arvas, et kaks nädalat võiks nüüd nii hoida. Ja siis peaks küll korras olema. Noh, nädal on möödas ja mina olulist erinevust ei näe. Mõtlen hoopis, et kas sel aastal üldse enam trenni tagasi jõuangi. Või noh, mis trenni. Kas sel aastal saab niimoodi kõndida, et ma kasutan kogu paremat jalatalda ja päkka? Seegi oleks juba suur asi 😀

Kui nüüd üritada kangesti siin positiivset poolt leida, siis see võib olla teadmine, et ma olen ikkagi purunematu 😀 Jah, ma olen närvis ja vigane, aga kaks rahvaliiga hooaega on tõestanud, et hoolimata rohketest katsetest ei suuda mitte keegi teine peale mu enda  mu luid murda 😀 Mitte et see oleks nüüd mingi väljakutse järgmiseks aastaks või nii…

Minu elu ainuke luumõra tuli sellest, kui ma ca 4 aastat tagasi kodus herilast üritasin tappa ja selle käigus enda käsi natuke liiga kõvasti kokku lõin, nii et parema käe nimetissõrme tuli mõra 😀 Herilane vist esialgu isegi pääses, aga endale tekitasin hullu tervisekahjustuse. Ja proovi sa seda jama EMO-s arstile seletada, nii et terve vahetus kõva häälega ei naera. Mul ei õnnestunud. Lisaks jäätisepulgalahases nimetussõrmele sain toona arstilt kaasa siira soovituse teatris plaksutamisega ettevaatlik olla. 🙂

Advertisements

Müstiline ööjooks

Mulle tundub, et ma olen läbi ajaloo Ööjooksule registreerunud umbes 4 korda, aga reaaselt starti jõudnud vaid korra. Küll olen nädal enne jooksu haigestunud bronhiiti, siis on olnud mingi vigastus. Seekord jäi kaks päeva enne starti kael jube kangeks ja kui alguses arvasin, et vajab lihtsalt väikest masseerimist, siis reede õhtuks oli selge, et tegemist on tõenäoliselt närvipõletikuga. Olfen plaaster peale, valuvaigistid sisse ja pead sai juba isegi natuke keerata 🙂

Kuna üksi kodus nukrutsemine oleks veelgi hullem olnud, siis sõitsin koos tüdrukutega ikkagi Rakveresse, plaaniga olla pakihoid-joogipunkt-cheerleader. Õe sain ka kampa, nii võtsime pärast grupipiltide tegemist tema juurest rattad ja kimasime tagasi stardipunkti. Jõudsime Rakvere keskväljakule tagasi täpselt selleks hetkeks kui 21 km stardipauk käis ja jooksjad rajale läksid. Väga raske on sõnadesse panna neid tundeid, mis sel hetkel valdasid. Ülev rõõm ja elevus segatuna kibeda kurbusega, et ma jälle seda kõike vaid pealt pean vaatama. Astmes kümme.

Üritasime Küllikiga liikuda erinevates paikades ja enda omasid ergutada. Peab ütlema, et esimeses kohas, kus me olime, oli väga keeruline massist tuttavaid nägusid eristada, nii pidigi Erle hoopis meile lehvitama (mida ma ka ei märganud, daah) ja lõpuks noomima, et “Tore fännklubi küll!”. Teises peatuspaigas, ca 3km peal, nägin juba kõik tuttavad näod ära, kuigi massi oli endiselt väga palju ja esimesed 10km jooksjad jõudsid ka grupile järgi.

Sealt edasi algas meil Küllikiga päris huvitav seiklus, kuna jäime jooksuringist väljapoole ja kui jooksjad kasutasid ära kogu tee+kõnnitee ja kohati ka haljasalad, siis ei olnudki meil väga ruumi seal lähedal sõita. Tegime kohati päris suured ringid, uitasime ratastega kuskil raudteerelssidel, sõitsime üles vallimäest (sel hetkel küsisin küll õe käest, et mis sul viga on, et sa selle tee valisid :D) ning jõudsime tagasi Pikale tänavale enne kui meie omad sinna jõudsid. Juhhuu! Ületasime tee ilma et kellelegi ette oleksime jäänud, saime kiirelt ka riielda, et me ratastega seal oleme (mis oli kergelt öeldes absurd, kuna me kedagi ei ohustanud. Jalgsi võib ergutada, aga ratastega mitte?), võtsime konna kõrvale koha sisse ja ergutasime kõik enda omad veelkord ära 😀 See võis olla ca 8. kilomeetril.

Selleks hetkeks oli ka selge, et pikka pidu enam ei ole ja see äike, mida lubas, jõuab kohe-kohe siia. Müristas väga kurjakuulutavalt, tuuleiilid olid märkimisväärsed ning läks täiesti pimedaks, mida aeg-ajalt elavdasid taamal sähvivad piksenooled. Ma ei teagi, millal ma viimati nii süngeid pilvi näinud olen. Esimesest vihmapiisast täiesti läbimärjaks saamiseni ei läinud minutitki. Kõik tilkus. Rattaga sõites pritsis tee pealt enam-vähem sama palju üles kui ülevalt alla tuli. Õnneks oli soe õhtu, nii et see vesijahutus, mis igast suunast sisse tuli, oli esialgu täitsa mõnus. Ainuke hetk, kui tõesti katuse alla varju läksime, oli see, kui rahet sadama hakkas 😀 Sõitsime veel ratastega siia-sinna ja nautisime autovaba linna. Oma viimaseks peatuspaigaks võtsime 21km märgi – see, kust on lõpuni veel 100m.

Täitsa kummaline oli see, kuidas osad inimesed said kurjaks või vaatasid mingi wtf näoga, kui neid ergutasime. Samas ega ma ei tea, kui entusiastlik ma ise oleks pärast 21 kilomeetrit, samas see teadmine, et ainult 100m on veel minna, peaks ju küll tuju heaks tegema? Päris paljudel kusjuures tegigi, nii et ponnistasid selle viimase 100 läbi lompide nii, et vesi kahte lehte laiali! 😀

Kristi rääkis koguaeg, et tema ala on see ,1 ja et see kuidas see 21 enne seda läbitakse, ta ei tea. Ometi oli ta vaid mõned minutid üle 2 tunni viimases kontrollpunktis, kus me talle rõõmusõnumi teatasime, et ta võib nüüd 100m maailmarekordi püstitada. Seda ei pidanud mitu korda ütlema, ta läks nagu tuul! Mingi mees ta kõrval arvas, et võistlus käib temaga ja esikoha nimel ning pakkus täiega konkurentsi, aga ta ilmselgelt ei teadnud, kellega ta võidu jookseb 😀 Praktiliselt kohe pärast Kristit saabus ka Mirjam ning paar minutit hiljem ka Erle – kõigil sellised lõpuajad, mida ma enda puhul poleks kindlasti oodanud. Nii et ju peab ikka veel kõvasti treenima, et sellise seltskonnaga koos jooksma minna.

Pärast lõpupiltide tegemist suundusime Külliki juurde duši alla. Kuigi mu kella gps lõpetas töö pärast seda kui ma jope selga panin ja kella kinni katsin (mõningane pettumus, mis siin salata), siis mulle tundub, et ca 21km sai täis meilgi, lihtsalt ratta seljas. Pärast kosutavat öödušši (mille käigus sai vahepeal kaevust vesi otsa :D) sõitsime koju tagasi ning õigetele sportlastele kohaselt tegime kiire kebabi ja Coke’i Viimsi Olerexis 😀

Kokkuvõttes oli kindlasti äge ja meeldejääv üritus – korraldajad oleksid võinud sel aastal ilutulestiku isegi laskmata jätta, sest see looduslik tulevärk, mis alates kella üheksast algas trumpas niikuinii kõik üle. Mul on kahju, et ma ise seal joosta ei saanud, aga ju on igal asjal oma põhjus ja polnud veel minu aeg. Küll see tuleb. Mul on nüüd kaks nädalat puhkust, mille käigus on plaan kindlasti kael ära parandada. Ja oi, kuidas ma siis jooksen! 🙂

Üks asi viib teiseni

Samal ajal kui ma palliplatsilt saadud sinise käe ja varbaga sunnitud puhkusel olin, kasvas trenninälg muidugi täiega. Kui oled harjunud ennast liigutama, siis on nii raske mitte midagi teha. Kui mulle lõpuks tundus, et ma saan ilusti kogu pöida jälle kasutada, siis otsustasin minna ühele jooksule. Jooksule, mis tundub, et muutis nii mõndagi.

Ausalt öeldes ei olegi ma sel hooajal palju jooksnud. Natuke palliplatsil ja kuna ma tean, et tegelikult peaks veel lisaks ka jooksma, et pallile paremini järgi jõuda, siis panin ennast kevadel kirja ka Stamina tervisejooksusarja, kus olen ka vastavalt graafikule iganädalased 4km jooksnud. Ühesõnaga, ei midagi erilist. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma oma “näljajooksult” tagasi tulin ning avastasin, et olin jooksnud veidi üle 10km, hea enesetunde ja ajaga, mis oli äkki 1:09. Jah, pole just mingi võistlusvorm, aga kulmu pani kergitama küll – ma pole iial mingi võhma või vastupidavusega hiilanud, pole ka otseselt vastupidavustrenni teinud ja enda kohta selline päris korralik jooksuvorm. Patsutasin endale tunnustavalt õlale ja mõtlesin, et pole paha.

Kuna tunne oli hea, siis läks muidugi mõte kohe lendama. Täiesti sobivalt sattus mulle teele ette Ööjooksu reklaam, mille ma muidugi ka lahti klikkisin, sest sellest ühest korrast, mis ma seal osalenud olen, on väga äge mälestus jäänud. Rumala peaga rääkisin muidugi Erlele ka, et vot sinna võiks jooksma minna, aga paganad tahavad 10km eest 27€, et jube röövimine. Erle, motivaator nagu ta on, ütles et 10km on põhimõtteliselt nagu Mõmmi lastejooks ja et kui ma medalit tahan, siis tuleb ikka koos temaga 21km minna jooksma. Ma ei tea, mis sel hetkel mu ajuga täpselt juhtus või kas see üldse korralikult funktsioneeris, aga igatahes ma vaatasin, et 21km osavõtt maksis 30€ (majanduslikult mõtleva naisterahvana arvutasin välja, et kilomeetri hind tuleb ju palju odavam 😀 ), mõtlesin, et juulis on ju aega joosta ja treenida küll ning registreerisin ennast ühe soojaga ära. Loomulikult läks pulss selle juures juba 150 peale ja loomulikult karjusin ma samal ajal Erle peale, sest et ilmselgelt on see tema süü, et ma nii lihtsalt ennast ära lasin rääkida. Alati on hea, kui on keegi, kes on süüdi! 😀

Eks ma karistasin ta muidugi kohe ära ka ja sundisin endaga samal õhtul jooksma tulema, kui ta üldse ei viitsinud. Aga ta tegi selle mulle kohe tagasi, sest et ta ütles, et me läheme taas ca 10km ringile, mis nõrgale treenimatule minale oli kõva vastutuulega paras katsumus. Igal juhul oli see kuskil seal või siis järgmisel pikal jooksul, kus mulle tuli meelde, et tegelikult on jooksmine üks ütlemata nüri ja vastik tegevus, mis mulle üldse ei meeldi 😀 Hea, et sellised valgustatud hetked selguvad PÄRAST poolmaratonile registreerumist 😀

Kuna ma ei viitsi koguaeg samu marsruute joosta, siis mõtlesin, et proovin sel nädalal midagi uut. Nii palju eneseusku oli, et ei hakanud Google Mapsist distantsi enne üle mõõtma – lihtsalt läksin. Kui kergelt juba krampe lubavate jalgadega tagasi koju jõudsin, siis näitas kell läbitud distantsiks 15,2km, kusjuures tempo oli selle läbimise juures olnud üllatavalt ühtlane. Ka siis, kui enne lõppu oli 3km pidevat lauget tõusu või siis kui jalad juba täitsa ära väsisid. Patsutasin ennast mõttes teisele õlale ja mõtlesin, et veidi veel ja poolmaraton ongi tehtud. Kaugel see maratongi enam on? 😀

Nii palju on mu isiklik psühholoog Erle mind aidanud (loe: sõimanud 😀 ), et ma vähemalt üritan seda kõike võtta võimalikult vabalt, lõbusalt ja mitte seada endale mingeid eesmärke, mis tahes-tahtmata stressi tekitavad. Jah, mu loomuses on tahtmine olla parem kui ma varem olnud olen ja poolmaratoni olen ma varem jooksnud. Samas olen ma peaaegu sellest fiksideest lahti laskmas ja lihtsalt naudin seda, mida ma teen. Võin julgelt öelda, et ma ei ole olnud varem nii vähese puhta jooksutrenniga nii heas vormis ja see tunne on jumala hea. Mulle tundub, et kõige olulisem ongi siin mitte oma vaimu (ja ka keha) ära väsitada, sest et tegelikult on kõik võimalik, kui kuulata iseennast, jälgida oma sisetunnet ja mitte seada endale eesmärke, mis hetkes olemise ära rikuvad.

Et suvi luhta ei läheks, võtsin vastu ka Erle challenge’i joosta juulis 100km. Ta teeb seda nii muuseas iga kuu. Mõtlesin, et ega ma siis ka mingi nõrk ei ole, onju. Sest et kui see nädalate ja päevade peale laiali lüüa, siis polegi tegemist mingi ulmenumbriga. Täna on 5.juuli ja mul on kirjas juba 27km. Jõuan küll! 🙂

Vahel on veider, kust mõni mõte tuleb või kuidas mingi asi alguse saab. Peab nõustuma, et igas asjas on võimalik leida midagi head. Kui kõik läheb edaspidigi hästi ja mingeid uusi vigastusi ei teki, siis on just Raplas saadud keretäis põhjuseks, miks ma sel aastal jooksen poolmaratoni. See ei olnud mul kindlasti mõttes, kui jalga töölaua all külmas hoidsin 🙂

IMG_20170614_172650_503