Väike Vimka

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama vist sellest, kuidas eelmisel aastal alustati “meie maja taga” mäepargi ehitust. Võttis aega kaua võttis, aga enne suurt suve saadi mägi valmis ning avatud ka. Käisime Priiduga eile õhtul mäega tutvumas ja täitsa tore oli!

Mäesuusatamise pisikut üritasin poistesse süstida juba ca 2 aastat tagasi, kui käisime Tuhamäel ja seal lasteosakonnas üritasin neile näidata kui lõbus ja tore see on. “Sõidad ainult mäest alla!”, “Keppidega üldse vehkima ei pea!”, “Lift viib üles!” ja kõik need muud hüüdlaused, aga kuidagi toona ikkagi ei klikkinud. Ju oli vanust ikkagi veidi vähe.

Eile klikkis hoobilt. Veidi muretsesin selle pärast, et kuidas Priit puglaga mäest üles saab. Kuna all olid assisteerijad olemas, siis see pugla peale ronimine läks hästi. Kuskil poole mäe peal lasi Priit juba käed lahti, vahtis selja taha, lehvitas mulle, tegi suuskadega “sinka-vonka” ja muud pulli, mille peale ma teda pidevalt korrale kutsusin 😀 Kanaema, noh! Ühesõnaga, puglaga mäe otsa saamine ei olnud mingi probleem nagu ka sealt pugla otsast maha saamine. Kõik läks libedalt.

Kuna suusatamise algõpet on poeg saanud, siis terminist “sahk” saab ta kenasti aru. Sõitsin tal esimesel laskumisel ees – ikka aeglaselt sahas ning aeg-ajalt raskust vasakule või paremale jalale nihutades, nii et moodustusid (minu arvates) üsna kenad poognad. Ja siis kiitsin muidugi ohtralt koguaeg, sest et ma olin päriselt ka üllatunud ja hämmastunud, kui loomulikult Priit kõike haaras.

Ütleme nii, et ühe korra õnnestus mul veel Priidu ees sõita, pärast seda üritasin lihtsalt kannul püsida, tema sõitu jälgida ja vajadusel nõu anda. Ja loomulikult mobiiliga midagi sõidu pealt jäädvustada. Viimased korrad läks Priit juba läbi suuremate ja väiksemate hüpete, nii et tundub, et selle asjaga on nüüd korras.

Täna hommikul kuulsin ainult sellest, kuidas peaks võimalikult ruttu uuesti mäele minema. Reede õhtul kohe pärast jalka trenni. Ja siis kohe laupäeva hommikul. Ja pühapäeval muidugi ka. Tundub, et vist meeldis 😉

Mina sain eilselt õhtult päris palju. Esiteks teadmise, et lapsed õpivad uusi asju megakiirelt. Teiseks tunde, et selle tegevusega saab Priit ka ilma minu pideva käehoidmise ja kanaematamise hakkama. Kolmandaks mõtte, et lastega suusareis ei olekski midagi võimatut, kui nüüd noorem vend ka nõksud selgeks saaks ja talle see huvi pakuks. Eks aeg näitab, aga mina olen igatahes optimistlikult meelestatud. Järgmine peatus – Alpid! 🙂

Advertisements