Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀

Advertisements

Laupäev lastega

Olen ajapikku selgusele jõudnud, et olen loodusturist. Kuna Eestis mägesid ei ole, mis mind kõige rohkem tõmbavad, siis tuleb leppida muude atraktsioonidega: näiteks ranna ja rabaga. Pealegi polnud me Viru Rabas veel (koera ja) lastega käinud, nii et tundus hea plaan laupäeval oma sammud just sinna seada.

Kokku olengi ma seal tegelikult käinud kõigest kaks korda, aga iga kord kui sealt Loksa ristist ka mööda oleme sõitnud ja ilm vähegi ilus on olnud, on autode hulga järgi otsustades toimumas laulupidu. Nii ka seekord. Selles mõttes kõige parem koht ei ole, aga mis siis ikka. Nautisime ilusat ilma ning suureks kasvanud poisse 🙂

Kui poisid said veel aru sellest “ära laudteelt maha astu, vajud sisse” jutust, siis Hera puhul see ei toiminud. Mingil hetkel ta avastas end kõhuni mudast ja oli kergelt öeldes üllatunud. Kui me oma jalutuskäigu lõpp-punkti: kõige suurema järve juurde jõudsime, siis pidime võitlema oma sooviga Hera sinna sisse visata. Tükk aega pidasime kiusatusele vastu, aga siis ikkagi tegime ära: nügisime koera vette ja lasime tal koos omapoolse julgestuse ja abiga välja ujuda. Karistada saime ka kohe, sest et koer raputas kogu selle märja kõik meie peale kuivaks 🙂

Pärast põikasime vaatasime veel seene- ja mustikapilguga metsa, sõime suud siniseks (Hera ka, sest et mustikad talle maitsevad) ja põikasime läbi Ihasalu rannast. Priit ehitas liivalossi, mida Hera vahepeal ampsamas käis; Romet ja Ruuben möllasid laintes. Koer polnud rabajärvest liiga suurt šokki saanud, nii et käis ka ikkagi vees, kuigi mitte enam nii sügavas. Tema lemmiktegevus oli ranna ainsas kõntsahunnikus püherdamine. Usun, et see oli tema päeva tipphetk 😀

Kui mul parasjagu puhkust ei ole, siis mulle täitsa piisabki sellest, kui nädalas on üksainus soe ja ilus päev. Nii kaua kui see päev on laupäev 🙂