Kui jaanuar kestis tervelt kolm kuud, siis veebruar läks mööda nagu unenägu.
Esimest korda Berliinis
Veebruaris tegin päris palju asju esimest korda elus. Näiteks käisime Erkoga mõlemad esimest korda elus turistidena Berliinis. Kõigi muude asjade hulgas, mida ma Berliinis esimest korda elus nägin, lendasin esimest korda elus ka kuumaõhupalliga. Ja nagu sellest veel vähe oleks! Nägin Berliini lennujaamas esimest korda elus päris lihast ja luust hardcore Karenit ja see oli nii õudne! Kui mõtlen ta peale, siis hirmuvärin käib üle keha. Brbrbr!
Omal käel Egiptuses
Egiptuses olime mõlemad väga ammu aega tagasi käinud ja ütleme nii, et ega ma mingi suur fänn ei olnud. Kui tahta aga veebruari vaheajal kuskile lähedale sooja minna, siis Egiptus on ilmselt ikkagi üks parimaid variante. Kuna reisibüroo pakutud lahendus kujunes koolivaheaja tõttu väga kalliks, siis lihtsalt huvi pärast korra googeldasime lendusid, korra vaatasin Bookingust sama hotelli, mida büroo pakkus ja ei läinud päevagi, kui saime ise kokku pandud reisi, kus 12 päeva puhkust samas hotellis tuli soodsam kui büroo pakutud 7 päeva. Magic!
Priidu traditsioonid
Viimati üritasin poistega Egiptusesse minna täpselt kaks aastat tagasi. Puhkusepakett oli ostetud, Covid tõendid välja prinditud, kohvrid sisuliselt pakitud ja siis Priit murdis paar päeva enne sääreluu! S ä ä r e l u u! Kuidas ma seda ka oma peas ette ei kujutanud, täispika ortoosiga nädal aega egiptuses vigane olla ei tundunud ka nagu puhkus. Kipsiga veel vähem. Niisiis läks see puhkus cancelisse.
Seekord murdis Priit kaks nädalat enne puhkust sõrmeluu. Ja see pole veel kõik! Tal õnnestus nädal enne puhkust sinna ka veel mingi vahva mädanik-põletik saada, mis võimaldas selle sõrmega suisa kaks korda EMOs käia ning teisel korral sain ta kätte nii, et ta sõrm oli usinalt skalpelliga lahti lõigatud. Ülejäänud nädal aega, mis meid puhkusest lahutas, sõi Priit antibiootikume, mina sidusin kaks korda päevas ta sõrme ümber, tegin kompresse ja mõtlesin kõigi nende toredate lisaväärtuste peale, mida lahtise haavaga Egiptuses puhates saada võib. Leppisime kokku, et kui kunagi veel peaksime Egiptusesse minema, siis Priit saab sellest teada lennukis.
Esimene raamat
Veebruaris küljendasime oma esimese raamatu. Selles mõttes polnud tegu MEIE raamatuga, vaid küljendsime selle luulekogumiku ühe gümnaasiumipoisi praktilise töö raames. Ja okei, mina ei küljendanud tegelikult midagi, Erko tegi seda. Nüüd ma ei teagi, mis otsast see minu esimene on, aga no vaadake, kui ilus see sai!
Raamatuga kohtingule
Ma olen iga aasta mõelnud, et see Rahva Raamatu ja Apollo aktsioon on nii lahe – et sa ostad raamatu ilma selle kaant nägemata, lihtsalt kirjelduse järgi – aga polnud ise selles lihtsalt veel osalenud. Läksin ja vaatasin seekord oma silmaga, valikutest ainult üks kõnetas ja see osutus ühtlasi kõige põnevamaks raamatuks, mille ma veebruaris läbi lugesin. See oli Shelley Read “Voola kui jõgi” ja see lõi kohati hingetuks.
Veebruaris lugesin 8 raamatut. Hurghadas oleksin lugenud rohkemgi, aga mul ei mahtunud lihtsalt kohvrisse rohkem kui 4 raamatut! 😀 Ma tean – facepalm ja et kes siis raamatuid kaasa tassib, kui meil on Kindle jt e-lugerid. Ja no facepalm tõesti, ma ei saa sinna midagi parata, et mulle meeldib paberist raamatut käes hoida, näha silmaga, kui kaugel ma lugemisega olen, kasutada füüsilist järjehoidjat ja uusi raamatuid nuusutan ka!
Veebruari parim pilt on liikuv. Vahel juhtub nii, et poisid võtavad minu teadmata mu telefoni ja teevad sellega endast selfisid 😀 Pärast on hea avastada, kui ühel hetkel mu google pilv on täis asju, mida ma ei mäleta.
Minu parim elu 