Heraklionisse jõuamegi ca 45min plaanitust hiljem. Õues on endiselt soe, aga üsna pime ja meil kõigi toimetustega.. ütleme nii et üsna kiire 🙂 Oleme esimeste seas, kes praamilt maha kiirustavad, haarame kohe takso ja sõidame lennujaama autorenti. Kuna saarelt lahkume lennukiga, siis tundus mõistlik see auto juba sealt võtta, kuhu seda hiljem lihtsam jätta on. Autorendis õnneks liiga kaua ei lähe, ca poole tunniga saame oma vanemat tüüpi Opel-kabrio kätte.
Kui taksojuht teel lennujaama kuuleb, et meil on plaanis sõita veel samal õhtul Chaniasse, teeb ta üsna valuliku näo ja ütleb lihtsalt: 2:15. Seda ma muidugi tean, kaua sinna sõidab, olen eeltöö teinud. Taksojuht vaatab mulle veel otsa, vangutab pead, et ma ise sõidan ja teeb veel ühe valugrimassi otsa. No ma ei tea, mis ma siis tegema peaks? Priidu rooli panema või? 😀
Tee Chania suunas on muidugi üsna käänuline ja mägine ning alati ei saagi täpselt aru, mis kiirusega sõitma peaks, kuigi waze ja Ruuben pisut aitavad. Ruuben isegi rohkem kui pisut, kuna teadustab üle kõik kiiruskaamerad, mis tulevad ja õiendab kohusetundlikult mu kallal, kui sõidan kiiremini kui waze lubab 🙂 Saan üsna kiirelt selgeks, et Kreetal kehtib Lätile sarnaselt mingi +1 sõiduraja süsteem, kus kahest sõidureast tehakse isetegevuslikult kolm või neli, täpselt nii nagu parasjagu vaja on. Ca 2:15 meil aega lähebki, et jõuda väiksesse Chania lähedal asuvasse linnakesse, kus kukume koos kesköö paiku ühte suurde-laia voodisse, 12 tundi reisimist edukalt selja taga.
Elafonisi Beach
Ega mul ausalt öeldes selget plaani polegi, mida me selle ca nädalaga Kreetal peale hakkama. Vaatan korra varem salvestatud lingid üle, märgin meie hotelli ja sihtpunktide asukohad füüsilisele kaardile ja teen esmase plaani. Elafonisi roosa liivaga rand on number üks reisisoovitus nii sõprade kui ka google’i seas, nii tuleb otsus just sealt alustada üsna lihtsalt. Üllatuslikult näitab waze 60km läbimiseks sõiduaja ca 1:20, mis natuke tekitab küsimusi 😀 aga õnneks mitte liiga palju 😀 Sõites muidugi selgub, et tee viib risti läbi saare ja mägede, aga kuna julge pealehakkamine on teatavasti pool võitu, siis see teine pool tuleb ka täitsa okeilt järgi. Kohati on need teed küll ikka väga kitsad ja kõige suurema elevuse tekitab teekonna ainus tunnel, mis tundub nagu oleks pärit kiviajast: ühe sõidureaga ja telliskivivoodriga seestpoolt. Selline tunne, et seal ei peaks sõitma autoga, vaid jalutama, tõrvik peos. 🙂
Elafonisi rand ise jätab väga sümpaatse mulje: rannaala on suur ja avar ning hoolimata suurest populaarsusest jagub ruumi kõigile ja mingit tüüpilist pead-jalad koos olukorda ei teki. Vesi on hele-hele-helesinine ja liiv rannaservas tõepoolest roosakas. Ehitame roosa liivalossi, ujume läbipaistvas vees ning peidame end megatugeva tuule eest, mis liivaterasid valusalt vastu nahka peksab. Valus on, aga samas natuke nagu massaaž ka. Jälle win. Tuul on nii tugev, et kohati tundub vees olevat palju soojemgi kui väljas. Ja väljas on 28 kraadi sooja 🙂 Lihtsalt suurepärane koht reisiväsimuse leevendamiseks 🙂
Kuna meie hotellist kõigest 4km kaugusel on veepark, siis otsustame ühe päeva seal veeta, Poiste tungival nõudmisel loomulikult, ma ise pole suurem asi veepargi fänn. Ja kui ma ütlen, et “ühe päeva seal veeta”, siis ma tegelikult loomulikult ei arvanud, et me päriselt veedamegi terve päeva seal 😀 Sindrinahk küll! Kohal oleme kohe kell 10:00 kui keskus avatakse (ettenägelikult saame nii 1-2h nautida aega enne tipptundi) ja lahkume kuskil kella 16-17 ajal, kui mu aju on ka juba läbiligunenud. Lihtsalt ulme!
Nagu öeldud, siis ma ausalt ei ole veeparkide ja erinevate atraktsioonide suurem asi fänn, nii et ca kilomeeter liumäge ja 6h erinevaid ujumisi ja basseinikaldal poiste jälgimist on minu jaoks täielik inimvõimete piiri kompamine. Poiste jaoks olid kõige lemmikumad asjad:
1) Ca 2m kõrguselt 3.80m sügavusse basseini hüppamine
2) trossiga vette laskumine ja vette hüppamine
3) ca 100m pikkune rainbow liumägi
Tore päev igatahes! 😀
Taasiseseisvumispäev: Falassarna ja Chania
Pärast erinevate variantide vahel valimist, ostustame sõita Falassarna randa. Tee sinna on mõistlik, vaated mäest alla randa sõites muidugi imeilusad, vesi sinine ja puhas. Kuna tegemist on sellise veespordisuunitlusega rannaga, siis väike lootus oli, et saan poisid suppama panna, aga kuna laine on suur ja maatuul tugev, siis sel päeval seal suppamisega ei tegeletudki. Poisid müravad niisama laintes, mis tekitavad piisavalt elevust, kuigi kurdavad samas, et vesi on külm. WTF! Ja esimest korda tunnen minagi, et isegi Kreekas saab vesi jahe olla. Uskumatu, kas pole?! 😉
Pärast mõningast möllamist ja niisama filosofeerimist rannaliival otsustame, et aitab vedelemisest küll ja teeme midagi muud ka. Kiire riiete vahetus ja autonina Chania poole, et selle linna kaunimad kohad oma silmaga üle vaadata. Suundume vana sadama poole ja leiame geniaalse parkimiskoha. Linna liiklus on küll selline “johhaidii!”, et vahepeal päris kõigest aru ei saa, aga samas kõik nagu laabub 😀
Jalutame päris pikalt vanas sadamas, ronime tuletorni juurde, imetleme suuri laineid, mis vastu kivisid murduvad ja kõige selle käigus üritan loomulikult teha nii palju pilte kui võimalik. Teeme ka kiire šopinguringi ja vaatame, mida toredat Chania pakub. Tundub, et ka poistele hakkab see ringi kolamine ja uurimine järjest rohkem meeldima, mis on ka väga äge. Chania tuletornis “heiskame” pidupäeva puhul ka Eesti lipu ning vaatame läbi kindluse akna looduslikku sini-must-valget. Musta leiba ja kilu küll pole, aga pidulik tunne siiski. Elagu Eesti!
Õhtul avastan, et olen jõudnud puhkuse sellisesse faasi, kus 26 kraadiga õhtul välja minnes tahaks T-särgile juba jope peale visata 😀
Autoga sõitmine on juba enam-vähem okeilt käpas. Saan aru, kuidas toimib see +1 lisarida, STOP-märki võtan soovitusena ja sõiduradade vahel kulgen sujuvalt ka ilma suunatuld kasutamata. Ainult sellest ei saa aru, miks on kõik kiirust piiravad märgid paigutatud sügavasse võssa ca 50m enne kiiruskaamerat 🙂 Muidu Kreeta teed mulle meeldivad – pole küll alati kõige siledam asfalt, aga tee-ääred õitsevad, on lihtsalt kergelt metsistunud, kaljude sisse raiutud või pakuvad kauneid vaateid lahesoppidele. Lihtsalt kaunis! Ahjaa, ilma katuseta sõites tuleb mütsi kanda. Ühe korra ei kandnud ja põlesin koheselt ära. Karm!
Rethymno ja Myli
Kasutades ära poiste tüdimust randadest ja vaimustust Chaniast, sõidame järgmisel päeval Kreeta suuruselt kolmandasse linna: Rethymnoli. Vaatame üle kuulsa kindluse varemed, sadamaäärse vanalinna, paadid, kalad ja kõik muu sinna juurde kuuluva. Samaaria mäekuru külastamise olen seekord plaanist välja jätnud, kuna tõenäoliselt ei naudiks poisid 16km jalgsimatka ja sellest tulenevalt ei naudiks seda ka mina. Lisaks pole meil seekord isegi sobivaid jalanõusid kaasas. Kui aga Rethymnoli lähedal on Myli mäekuru, siis uudistame sealsetel radadel veidi ringi. Kui korjame metsast puu otsast laimi ja viigimarju, mis on kunagisest aiast rändama läinud, siis on tujud juba väga head.
Eelviimane päev Kreetal
Ütlen poistele juba eelmise päeva õhtul, et täna võtame vabamalt, kuskile ei kima ja avastame rohkem kohalikku ümbrust. Ise lootsin, et ehk jääb tuul lõpuks veidigi vaiksemaks, sest siiani on iga päev korralikult puhunud. Kui õues on 28 ja rohkem sooja, siis ega see tuul väga liiga ei teegi, küll aga on see teinud keeruliseks veespordi harrastamise, mida lootsin just siin poistele pakkuda.
Kui näen, et pärast hommikusööki on õues täiesti tuulevaikne, sünnib kiirelt plaan poistega kohalikku randa suppama minna. Lükkasin seda Eestis kogu aeg edasi mõttega, et küll Kreekas kuskil ikka saab. No ja nüüd lõpuks ometi peab ju saama! 🙂
Ca 10 minutit jalutamist ja pool tundi niisama chilli rannaliival ja surfibungalow avataksegi. Jookseme kiljudes üle tulikuuma liiva varju alla, kus on ka SUPid ja paneme ennast essadena kirja. Otsustame, et Ruuben kruiisib minuga ja Priit saab eraldi SUP laua. Tundub nagu mõistlik lahendus, ma saaks muidu vist närvivapustuse, kui peaks neid mõlemaid mere peal taga ajama 😀 Intruktor näitab kaldal veel põhinõksud ette, kinnitame lauad kummirihmaga jala külge ja nii me laineid murdes kaldast kaugenemegi. Ruuben saab SUPi ees istudes läbi paari laine sõites kohe läbimärjaks, aga seda rohkem on lusti ja rõõmu. Priit tõuseb juba õige pea jalgadele ja saab laua kontrollimisega hästi hakkama. Proovin ka, aga ma ei tea, kas põhjusel, et meid on laual kaks, SUP on teistsugune kui varem (tundub veidi kitsam) või siis olen lihtsalt arg ja koba, aga mul see nii edukalt välja ei tule. Turvalisuse huvides, ikkagi väärtuslik pagas pardal, jätkan vaheldumisi põlvedel ja siis juba rätsepistes ja lihtsalt megachill on! Priit järgib eeskuju ja nii sõuamegi kaldaga paralleelselt paremale-vasakule ning vahepeal lasemel murdlaintel end randa kanda. Pärast 1h meresõitu lasen neil kalda lähedal veel ise laintega võidelda ja megaelamus ongi jälle saadud. Tõeliselt mõnus mälestus!
Elevust lõpuni!
Viimasel päeval on check out lõuna paiku nagu ikka. Lend Ateenasse on alles õhtul, nii on meil aega terve päev veel millegi vahvaga sisustada. Knossose palee asemel läheme pärast kahetunnist maaliliste vaadetega autosõitu hoopis dinosauruste parki, kus on ka muud meelelahutust nagu näiteks planetaarium, 5D kino jne. Dinosauruste maketid õues on muidugi päris vinged, osad neist ka motoriseeritud. Ja tundub, et osa luid, mida siseruumides näidatakse tahaksid pretendeerida justkui autentsusele. Kas see ka päriselt nii oli, ma pead anda ei julge, aga igatahes põnev koht see oli.
Seda, et põnevust alles hakkab kerima, aimab mu sisetunne kui jõuame Heraklioni lennujaama ja näen, et kella viiene, kuuene ja seitsmene Ateena lend on hilinenud. Ja siis mõni lend veel. Kui põnev! Aga see pole kindlasti see põnevus, mida reisi lõppu tahaks 😀 Meie lend Ateenast Tallinnasse väljub 23:20, pileti peal on boarding 22:35. Meie lend Heraklionist peaks väljuma 21:10 ja olema Ateenas 22:00. Jah, tegemist pole kindlasti sellise ideaalse ümberistumise ajaga, aga mis siin ikka juhtuda saab, eksole? 😀
Juhtub see, et meie lend loomulikult hilineb. Korraks vaatan, et mis pileteid järgmiseks päevaks Ateenast Tallinnasse müüakse, aga hinda nähes otsustan, et plaan A peab õnnestuma 😀 Hingan sisse, hingan välja ja otsustan, et ma ei kuluta oma närve asjade peale, mida ma ise muuta ei saa. Endalegi üllatusena olen küll veidi ärevil, kuid mitte oluliselt rohkem kui tavaliselt. Kui minu enda kätes niikuinii mitte midagi ei ole, mis siis ikka muretseda. Poisse valmistan ka vaikselt ette, et ümberistumiseks võib meil jääda ootamatult vähe aega, aga kuna meil on check in tehtud, siis meid osatakse oodata. Ja et nad ei muretseks praegu mitte millegi pärast, aga kui ma ühel hetkel ütlen, et nüüd tuleb joosta, siis tuleb joosta! 🙂
Korraks jõuan juba rõõmustada kui me ca 21.20 lennukis oleme, kuid natuke enneaegselt, kuna noh, siis me istumegi tükk aega veel lennukis, mitte ei lenda 🙂 Lend on iseenesest lühike, aga sel hetkel venib ikka mee-lee-tult! Juba ammu-ammu on linnatuled, aga ikka veel me ei maandu! Tuletan endale aeg-ajalt ikka meelde, et vahet pole, ma ei saa ise midagi teha, las lendab. Et kõik läheb hästi. Kõik läheb hästi!
Lõpuks ometi maandume, ikka veel olen väliselt 100% rahu. Lõpuks saame isegi lennukist välja ja siis ootame omakorda bussis. Vaatan kella: veidi aega on veel pardaleminekuni ja ikka veel olen chill. Poisid on keskendunud. Ütlen, et lähme terminali esimese tablooni, vaatame, mis on meie värava number ja siis jookseme! Poisid saavad aru, nad on valmis. Aga see paganama terminal, mis enne tundus pisike, tundub ikka mega-mega-hiiglaslik kui bussiga kõigist neist väravatest mööda vurame, kus tuttavad Aegeani lennukid ootamas. Kas üks neist ootab meid? Milline? Kuhu me joosta jõuame?
Astume terminali uksest sisse 22:33, boarding algab 2 minuti pärast. Vaatan tablood: Gate 23B, nool näitab vasakule. Ütlen poistele info edasi ja teeme kaks kiiremat sammu vasakus suunas, kui … 23B on esimene värav ümber nurga. Mida??? Astume poistega lähemale, dispetšer ütleb, et pardaleminek algab ning lastega reisijad tulgu julgelt ettepoole. Otsime välja oma reisidokumendid, küsin igaks juhuks üle, kas minu reisipärdikud on veel lapsed või rohkem nagu inimese mõõtu ja saame esimeste seas järgmise bussi peale. Huh! Ma ju ütlesin, et kõik läheb hästi 😉 Kuigi sellist närvikõdi ma endale enam ei planeeri. Ütlen ausalt – selle lennuki pardal oli juba tunne nagu oleks kodus olnud. Ja tegelikult kohe-kohe olimegi. Ja veel kui õnnelikud selle üle!
Minu parim elu 
Üks kommentaar “Lastega Kreekas, osa 3: Kreeta”