Mõnus Mohni

Kunagi mitte väga ammu süstis Ailet minusse suurema huvi väikesaarte vastu, nii ei pidanud väga kaua mõtlema, kui FB-st jäi silma võimalus Mohnile sõita. Kiire googeldus ja otsustasime, et kui veedame seal ca 4h (kaater käis lihtsalt selliste paaritunniste vahega), siis peaks täitsa hea olema. Kuna Viinistusse on ka ca 1h sõitu ja Hera jäi kodu valvama, siis tundus see täiesti mõistlik lahendus. Etteruttavalt võin öelda, et äratulek oli küll raske, samas 2h kauem poleks seal ka olnud väga midagi teha. Nii et all good.

Nagu öeldud, sõitsime kõigepealt Viinistule, kus sadamakapteni ametit peab kunagine peaaegu-klassivend Raido 😀 Tema meid küll üle ei viinud, aga tagasi tulles siiski nägime ja saime paar sõnagi vahetatud. Üle vee sõitsime ca 10 minutit, väikse mõnusa kaatriga, kus peale meie oli veel juht ja kaks inimest: vanem mees ja naine koos meeletu koguse toidukottidega. Saarevaht, mõtlesin.

Kui kohale jõudsime, siis ronisime esimese hooga muidugi kõige suurema kivi otsa pilti tegema 😀 Pärast seda vaatasime natuke ringi ka ja nägime, et meiega koos saarele tulnud mees ja naine venitavad kahekesi neid poekotte sadamast maja poole. Kogusin siis poisid kokku ja läksime sadama poole tagasi, et oma abi pakkuda. Ikkagi kolm paari rohkem käsi abiks. Mees ütles aga minu küsimise peale, et neil abi vaja ei olegi, et neil on kõik juba hästi. Ja tõesti – kohe tuligi naine aiakäruga ja lükkas kogu selle kotikuhja üksi mäest üles 😀

Küsisin siis ka, et kas nad on saarevahid või mis värk on, mille peale naine vastas, et tema on tõesti valves, kuna valvab seda meest 😀 See oli muidugi nali. Kui küsisin, et mida nad saarel kindlasti teha soovitavad, siis soovitas saarevaht saarele ringi peale teha. Aega on, ilm ilus ja meie noored, heas vormis inimesed. Jess! Naine küll ütles, et “seal teisel pool” see kividelt allatulek on keeruline, aga mees ütles, et pole hullu midagi, teete ära. No hea küll.

Alustasime siis sellest, et uudistasime kõike, mis meile esialgu tee peale ette jäi ja tegime kohe kiire ujumispeatuse saare Eestipoolses rannas. Vesi oli nii puhas ja mõnus ning sügavaks läks täiesti loogilise kiirusega! Täielik paradiis.

Pärast kiiret värskendust pakkisime oma seljakotid jälle selga ja seadsime end saarele ringi peale tegema. Enam-vähem olid saarevahi õpetussõnad meeles, natuke aitas mingil hetkel ka google maps 😀 Kui saare keskele viis ilus laudtee, mida mööda me ka natuke käisime, siis meie eesmärk oli üles leida rannaäärne kitsuke matkarada, mida mööda jõuda saare kõige kitsama kohani, sealt üle lõigata ja teiselt poolt saart tagasi tulla. Kui raske see ikka olla saab?! 😀 Haha!

Matkarada oli selle kohta muidugi palju öeldud. Inimesi seal ilmselgelt liiga palju ei käi, seega oli suuresti see alguse koht ehku peale otsimine. Kui alguses oli vaadet ja rannikut ka rohkem näha, siis mingil hetkel olime täiesti kadakates, mina selleks hetkeks juba üleni ämblikuvõrkudega ja ilmselt ka ämblike endiga kaetud ning parmude poolt ära näritud. Õhus oli tunda juba pinget. “Miks me tulime siia?” küsis keegi. “Miks see nii vastik on?” küsis keegi veel. Kes, ma ei tea, nad olid kadakates peidus 😀 Ütlesin poistele, et ega ma ka eriti seda kohta ei naudi, aga proovime ära taluda ja ärme vähemalt oma pahurust üksteise peale välja vala. Enam-vähem läks vist õnneks. Ühel hetkel saidki kadakad otsa ja meie ees oli kiviväli. Ja ma ilmselt ei kuulanud sadamas hoolega, et see “kivisid mööda alla tulemine” – jah, selline koht tõesti oli, aga mul jäi arusaamatuks see osa, et teekond tagasi ongi ainult mööda kive 😀 say whaaaa?!

Ma ei teagi, kumb oli suurem struggle, kas kadakad või kivid, vähemalt polnud kividel hüpates parme. Küll aga olid jalatallad pärast hellad 😀 Ühes kohas oli tõesti ka nii, et kahe kivi vaheline maa oli nii pikk, et tuli vette minna. Põhi oli üleni kivine, laine päris korralik ja vesi mulle kindlalt üle põlve. Võtsime seal kolmekesi käest kinni ja proovisime step by step sealt läbi tulla, nii et keegi vette ei kuku ja ära ei kao. Õnnestus! 🙂 Varsti pärast seda hakkas juba majakas uuesti paistma ja unistasime värskendavast suplusest. Kui esimesse randa tagasi jõudsime, siis oli küll selline tunne, et me oleme aasta otsa rännanud 😀 Seal sõime ära ka kaasa võetud piknikukraami ja vahetasime muljeid. Loomulikult olid poisid ujumisega rahul. Loomulikult ei olnud nad taaskord nõus minuga enam mitte kuskile minema 😀

Ma tegelikult ikka aeg-ajalt kiusan neid ja küsin, et millal me uuesti Mohnile läheme. Iga kord hakkavad midagi karjuma, et mitte iial jne. 😀 Imelik. Aga ma tegelikult tean, et neil on huumorisoon täiesti olemas ja kindlasti me kuskile läheme varsti jälle. Ma pakkusin välja Prangli, kus me ei ole veel käinud, poisid tahaksid rohkem minna Naissaarele, kus me oleme küll käinud, aga õige põgusalt. Näis, kuhu järgmisena 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s