Lõpuks ometi Pranglil

Kui me olime suvel Mohnil ära käinud, siis mõtlesin küll, et kuskil saarel peaks poistega veel käima: kas Pranglil või Naissaarel. Natuke planeerisin seda kõike septembrisse, aga järsku viskas tööd ja kõike muud nii palju peale, et väga midagi orgunnida ei jõudnud ja nii ta jäi. Kui aga Aivar ühel päeval helistas ja küsis, et kas me poistega Pranglile tuleme, siis ütlesin üsna kiirelt “jah”. Seda siis, kui oli selge, et Hera saab ka kaasa tulla 🙂

Minu jaoks oli muidugi täielik üllatus, et praam Pranglile sõidab tervelt tund aega. Igale poole saab nii kiirelt, tund aega tundub nagu terve igavik. Eriti kui sa oled praami teisel tekil kinni ühe valge karvase kisk(u)jaga, kes paaniliselt praami ühest servast teise tirib, “fck, siin on ka vesi” mõtleb ja siis jälle teises suunas minema paneb. Ja just sel hetkel kui ma mõtlesin, et fine lähme siis alla ja oleme seal sees rahulikumalt, siis.. siis selgus selline fun tõsiasi, et Hera reaalselt ei julgenud trepist alla minna 😀 Praami trepid olid nimelt sellised metallvõrestikud, mis paistsid läbi ja no Hera jaoks võrdus see korraliku käpavärina ja mental breakdown’iga. Samas, üles sai, peab ju alla ka saama. Olin juba mõttes leppinud, et ma pean ta kukile võtma ja koer seljas praamilt maha minema, mis see 30kg looma siis ära ei ole?! 😀 Aga kui praam lõplikult seisma jäi, siis oli Hera pärast pikki kaalutlusi ja veenmist siiski nõus oma enda värisevate käpakestega vööritrepist alla tulema. Do more what you can’t, nagu öeldakse 😀

Sadamas oli meil vastas kohalik “kastiauto”. Viskasime pakid majutuskohta, lasime end tagasi sadamasse tuua, kus kohvikus kiire söögi ja aeglase kohvi tegime ning seejärel ca 2km tagasi “koju” kõndisime. Heraga koju jalutamine tähendas aga loomulikult seda, et saare muidu pigem muutumatusse loomseltskonda sigines järsku mingi uus ja võõras lõhn, mis kohalikud üsna elevile ajas. Kohalikud koerad siis. Mängisime hoovis parasjagu võrkpalli ja sulkat kui ühel hetkel Priit eemalt hõikas: “Emps, tule vaata SEDA koera!” No ma siis läksin vaatama ja täitsa pekkis: see oli mingi 2×2 m suur bernhardiin, kes mööda majaääri aeglaselt Hera lõhna ninna tõmbas nii et 10m eemal kased lookas olid ja mulle tundus, et kohe tuleb ja sööb meid kõiki ühe ampsuga ära 😀 Igaks juhuks peitsin Hera tuppa ja läksime sinna ise ka järgi, kui võõras otse meie poole tulema hakkas. Midagi pole teha, sul võib olla hästi suur ja soe süda, aga kui sa oled selline hiiglane, siis huh-huh-huu! 😀

Kui meil mõte jälle tööle hakkas, siis tulime muidugi toast välja ja lasime Hera ka tagasi hoovi peale jooksma. Bernhardiinid on pigem ikkagi sõbralikud ja olin kindel, et kui mingi jama on, siis Hera jookseb talt lihtsalt eest ära. Bernhardiin ühel hetkel siiski lahkus ja läks koju, aga pilkases pimeduses käis üks teine koer veel peolt läbi 😀

Järgmisel päeval see saatjaskond mind enam väga ei üllatanudki. Vahepeal oli tunne nagu oleks sattunud “Maamees otsib naist” võtetele, kus osatäitjad on seekord koerad 😀 linnatšikk Hera tekitas kohalikes nii palju põnevust, et vahepeal jalutasime külavahel koos kolme võõra koeraga. Kirikus käisime kahega 😀 Olgu öeldud, et kõik kohalikud kutsud (ja meie oma ka) olid väga viisakad ja sõbralikud, lasid end sügada ja paitada ning nuuskisid mu taskust maiused väga kiirelt välja 🙂

2×2 bernhardiin 😀

Ekskursiooniks oli meil eelmise päeva transpordist tunduvalt väiksem kastikas, kuhu 6 täiskasvanut, 3 last ja koer tihkelt peale lastiti. Alguses oli kitsas, aga pärast harjusime ära. Lõpuks oli isegi hea meel, et polnud väga palju ruumi loksuda.

Väikeste peatustega sõitsime kõik saare vaatamisväärsused läbi: kirikus käisime, punase kivi juures käisime, Eestirand mälestuspaigas käisime, maagaasi nägime ka. Paar tundi, mis sadamas praami ootasime, veetsime ootepaviljonis, kus eelmise õhtu jääke sõime 😀 Hera aitas täiega.

Tagasiteel läksin praami teisele tekile teatava kõhklusega, aga seekord oli Hera juba pigem rahulik ja vedeles enamik sõidu ajast niisama. Ka trepist alla läks juba enne mind – nii et kõik puhtalt harjutamise asi 🙂

Kokkuvõttes oli see väike kiire sutsakas täitsa mõnus puhkus, kus korraks sai end täiesti välja lülitada, lasta lastel ja loomadel vabalt joosta ja natuke vähem kõige pärast muretseda 🙂 Naissaar jääb siis järgmiseks suveks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s